INDIGOLAPSED MUUDAVAD MAAILMA
Moon Meier
Viimase kahekümne aasta jooksul sündinud ja kasvanud lapsed on hoopis teistsugused kui eelmised põlvkonnad, on avastanud kasvatusteadlased. Uut generatsiooni kutsutakse indigo- või tähelasteks.
Tähelapsed ei mahu seni kehtinud käitumistavade raamidesse, nad esindavad täiesti uut maailmapilti. Nende erilisus tekitab palju probleeme, sest ühiskond ei ole valmis uute vajadustega ilmakodanikke vastu võtma. Hädas on nii koolisüsteem kui vanemad. Lapsed ise ka.
Indigolaps kui käitumishäirete diagnoos
80ndate algul hakkas USAs psühholoogide ja nõustajate poole pöörduma aina enam murelikke vanemaid, kes kaebasid, et nad ei saa oma lastega hakkama. Et nõutuid vanemaid saabus massiliselt, pidid asjatundjad probleemile tähelepanu pöörama. Selgus, et neil lastel oli peale allumatuse ka muid ühiseid jooni. Vanematele ei kuuletunud väikesed indigod sellepärast, et neile oli käskija-käsutäitja süsteem vastuvõetamatu. Indigolapsed pidasid end vanematega võrdväärseteks ja ootasid, et neid ka vastavalt koheldaks.
Indigolapsi on sageli käsitletud probleemsetena. Mõnikord on nime indigolaps peetud koguni käitumishäirete diagnoosiks. Tegelikult tähistatakse selle mõistega lapsi, kes on põhimõtteliselt teistsugused kui eelmised põlved. Eesti Tähelaste töögrupi liikme Armen Tõugu arvates iseloomustab uut põlvkonda „indigolastest" paremini nimetus „tavaline-ebatavaline laps"
(Tähelaste töögruppides püütakse leida võimalusi indigolastele sobivama ühiskonna loomiseks – M.M.). Selline nimi viitab, et indigolapsed on täiesti normaalsed lapsed, kes oma isikuomadustelt seniste kriteeriumide kohaselt ebaharilikud. Psühholoog Inge Taela sõnul esineb inimkonna arengus pidevalt suuremaid ja väiksemaid hüppeid, indigolaste puhul näib tegu olevat erakordselt suure ja tugeva muutusega.
Kes on indigolaps?
Kas kõik pärast 1980. aastat sündinud on indigolapsed?
Indigolaste jooni oli inimestes olemas ka enne 80ndaid. Ent selleks kümnendiks oli uue maailmapildi kandjaid ühiskonnas juba nii palju, et neid „uute lastena" märgati. Praeguste 10aastaste hulgas on indigolapsi uurijate hinnangul üle 90%, 20aastaste hulgas veidi vähem. Üheks tähelastele iseloomulikuks jooneks on pimeda autoriteediusu kadumine, mis võib näida allumatusena. Vanemad ja pedagoogid pole praeguste laste ja noorte jaoks enam automaatselt autoriteedid, vaid peavad oma usaldusväärsust tõestama.
Väljakutse vanematele
Tähelastel on ebaharilikult tugev võime protsesse ja inimesi läbi näha. See võib väljenduda kohatukspeetud avameelsuses – laps võib öelda täiskasvanule midagi väga ootamatut ja õiget. Valusat tõtt, näkku ja otse. Nad on mõneti nagu väikesed täiskasvanud – pisemad vaid mõõtmetelt ja vähema elukogemusega, muus osas – võimes maailma asju mõtestada ja tervikpilti kokku panna – täiskasvanutega võrdsed.
Armen Tõugu sõnul seisneb tähelaste psühholoogiline erinevus selles, et erinevalt varasemate põlvede inimestest, kes tõmbavad oma tahte, tunnete ja iseenda vahele võrdusmärgi, suudavad indigolapsed end oma tunnetest eristada. Kui tunne on „minast" eristatav, saab sellest distantseeruda, seda kõrvalt vaadata. Indigolapsed suudavad samal viisil kõrvalt näha ka teiste inimeste tundeid, sellega on seletatav oskus näiteks vanemate varjatud tundeid tabada. Ja et indigolaps ei lepi ka „vanema ja targema" inimese totrate nõudmistega, on vanematel temaga põrgulikult raske. Armen Tõugu väitel testivad indigolapsed, kas täiskasvanu ikka on päriselt täiskasvanuks saanud. Täiskasvanu olemist määratleb ta oskusena oma emotsioonidega hakkama saada, selleks peab tunded iseendast lahutama.
Tähelaste töögrupi liikme Siiri Veensalu sõnul esitavad praegused lapsed vanematele tõsise väljakutse. Üks osapooltest, kas siis vanem või laps, peab end muutma. Siiri Veensalu teab ema ja õpetajana, et indigolaste vajadustega pole lihtne harjuda: „Meil ei ole kerge, me ei oska veel teisiti," sõnastab ta kasvatajaks olemise raskuse.
Inge Taela sõnul peavad vanemad esmalt oma probleemid lahendama, sest lapsed võtavad enda kanda ka vanemate mured. Vanemate ülesanne on süstida lapsesse jõudu ja kindlustunnet. Kuni vanem on endaga hädas, ei saa ka laps end hästi tunda.
Inge Tael kinnitab, et tegelikult tahab iga laps vastata talle pandud ootustele. Mäss kehtivate süsteemide vastu on märk, et ta ei oska enam enese päästmiseks midagi muud teha. Kui ta vastu ei hakkaks, siis ta kaotaks iseenda.
Koolireformid ei toimi
Viimase kolme-nelja aasta jooksul on Inge Taela poole pöördunud hulk vanemaid lastega, kel on koolis probleeme. „Need on olnud hästi arukad lapsed. Ma ei saanud aru, miks neid probleemsetena tähistatakse. Ja kui nad asju enda ümber nii hästi mõistavad, siis miks nad alluda ei suuda," kirjeldab Tael. Need lapsed jagasid Taela sõnul suurepäraselt, mis koolis toimus. Nad nägid ka mõttetusi, mida seal tehti. Selliste laste puhul nõuab õpetaja allumist pelgalt sellepärast, et tema on õpetaja ja parasjagu toimub tund. Indigolaste jaoks ei ole selline nõudmine mõistetav.
Õpetajate hulgas on Inge Taela kinnitusel õnneks palju ka neid, kes taipavad indigopõlvkonna vajadusi, see on laste jaoks väga suur toetus. Praeguses koolisüsteemis on täpselt ette kirjutatud mida, kuidas ja kui palju õpetama peab, see seob ka uuendusvalmis õpetajate käed. Indigolaste teemaga kokku puutunute kinnitusel tuleks koolisüsteemi sobivaks muutmiseks muuta kogu pedagoogika aluseid. Praeguste muudatuste puhul jääb maailmapilt täpselt samaks, ent indigopõlvkond õpib täiesti teistmoodi ja vana süsteem enam ei toimi. Sellest tulenevad praegu palju kõneainet andvad õpiraskused ja koolist väljalangevus. Õppimisraskusete taga pole Inge Taela sõnul mitte intellektuaalsed, vaid emotsionaalsed probleemid.
Tulekul suhete revolutsioon
Et indigopõlvkond maailmas toimuvat muudab ja mõjutab, on kindel. Mismoodi täpselt, ei tea veel keegi. Üks valdkond, millega kasvavad indigod rahul pole, on suhted. Mida rohkem inimesi pole nõus poliitiliste ja seltskondlike mängudega, seda kiiremini muutused toimuvad. Kui suhtemuster ei kujune ümber loomuliku arengu käigus, tuleb suhete revolutsioon. Näide minevikust on 60ndate hipiliikumine. Väga paljud inimesed ei tahtnud enam jätkata vanemate teed. Hipid ei võtnud omaks mudelit, mille kohaselt inimeste koha ühiskonnas määras päritolu.
Indigolapsed vajavad siiramaid suhteid. Inge Taela seletuse kohaselt arenevad manipuleerivad ja võimusuhted siis, kui inimene saab haiget ja pole enam terveteks suheteks võimeline. Üks märk, et haiget saanuid on ka laste hulgas, on mõnuainete lai levik, näiteks nuusutatakse varakult ja see puudutab paljusid lapsi. Narkootikumid on märk, et hulgal lastel puudub igasugune toetus ja et nad ei suuda sellist olukorda taluda. Nad pigem põgenevad sellest reaalsusest.
Koolid õpetavad tagurpidi
Varem olid lapsed omavahel palju sarnasemad kui praegu. Nii vajavad praegused lapsed palju enam valikuvõimalusi, ka koolitüüpide osas. Üks, mida Inge Taela sõnul hariduspoliitikas indigolaste heaks teha saaks, oleks tunnustada alternatiivseid koolitüüpe, näiteks Montessouri õpetust ja waldorfpedagoogikat. Siiri Veensalu sõnul valitseb praegu nii koolireformijate kui õpetajate peades eelarvamus, et asju ei saa teistmoodi teha. Õpetajad peaksid enam mõtestama, mida nad teevad, tahtma pigem ümbritsevast aru saada, mitte niivõrd õpilasele mõjuda.
Indigolaste probleemid ei ole enamasti seotud mitte mõtlemise, vaid tunnetega. Praegusaja koolid tegelevad ainult mõtlemise arendamisega. Samas aitavad just tunded suhestuda maailmaga. „Inimesega ei juhtu midagi, kui tema intellekti arengut meeleheitlikult tagant ei torgita," ütleb Inge Tael. Taela kinnitusel saab inimesest, kes pole intellektuaalselt andekas, ehk teaduri asemel tubli töömees. Samas, kui välja arenemata jääb tundeelu, on inimene tõsiselt õnnetu. Peale teadmiste on ka muid võimalusi inimese väärtust hinnata.
Praegune koolisüsteem alustab valest otsast. Mõtlemine on oluline, aga seda peaks arendama alles siis, kui tundeelu on paigas.
Indigopõlvkond näitab selgesti, mis valesti tehakse ja annab kätte suuna, kuidas seda muuta.
Kust tuleb nimi „indigolaps"
USA terapeut ja sensitiiv Nancy Ann Tappe iseloomustas oma 1982. aastal ilmunud raamatus inimesi nende energiaväljade, aurade, värvuste kaudu. Varem oli ta näinud aurasid peamiselt punaste ja kollastena, nüüd domineeris laste energiaväljas indigosinine. Raamatus „Elu mõistmine värvide kaudu" nimetas ta uue käitumis- ja mõtlemislaadiga lapsed indigolasteks. Nimi „tähelapsed" tuleb sellest, et uue põlvkonna esindajad räägivad sageli teispoolsusest, tähtedest, millelt nad Maale on tulnud.
Tähelapsed ei mahu seni kehtinud käitumistavade raamidesse, nad esindavad täiesti uut maailmapilti. Nende erilisus tekitab palju probleeme, sest ühiskond ei ole valmis uute vajadustega ilmakodanikke vastu võtma. Hädas on nii koolisüsteem kui vanemad. Lapsed ise ka.
Indigolaps kui käitumishäirete diagnoos
80ndate algul hakkas USAs psühholoogide ja nõustajate poole pöörduma aina enam murelikke vanemaid, kes kaebasid, et nad ei saa oma lastega hakkama. Et nõutuid vanemaid saabus massiliselt, pidid asjatundjad probleemile tähelepanu pöörama. Selgus, et neil lastel oli peale allumatuse ka muid ühiseid jooni. Vanematele ei kuuletunud väikesed indigod sellepärast, et neile oli käskija-käsutäitja süsteem vastuvõetamatu. Indigolapsed pidasid end vanematega võrdväärseteks ja ootasid, et neid ka vastavalt koheldaks.
Indigolapsi on sageli käsitletud probleemsetena. Mõnikord on nime indigolaps peetud koguni käitumishäirete diagnoosiks. Tegelikult tähistatakse selle mõistega lapsi, kes on põhimõtteliselt teistsugused kui eelmised põlved. Eesti Tähelaste töögrupi liikme Armen Tõugu arvates iseloomustab uut põlvkonda „indigolastest" paremini nimetus „tavaline-ebatavaline laps"
(Tähelaste töögruppides püütakse leida võimalusi indigolastele sobivama ühiskonna loomiseks – M.M.). Selline nimi viitab, et indigolapsed on täiesti normaalsed lapsed, kes oma isikuomadustelt seniste kriteeriumide kohaselt ebaharilikud. Psühholoog Inge Taela sõnul esineb inimkonna arengus pidevalt suuremaid ja väiksemaid hüppeid, indigolaste puhul näib tegu olevat erakordselt suure ja tugeva muutusega.
Kes on indigolaps?
Kas kõik pärast 1980. aastat sündinud on indigolapsed?
Indigolaste jooni oli inimestes olemas ka enne 80ndaid. Ent selleks kümnendiks oli uue maailmapildi kandjaid ühiskonnas juba nii palju, et neid „uute lastena" märgati. Praeguste 10aastaste hulgas on indigolapsi uurijate hinnangul üle 90%, 20aastaste hulgas veidi vähem. Üheks tähelastele iseloomulikuks jooneks on pimeda autoriteediusu kadumine, mis võib näida allumatusena. Vanemad ja pedagoogid pole praeguste laste ja noorte jaoks enam automaatselt autoriteedid, vaid peavad oma usaldusväärsust tõestama.
Väljakutse vanematele
Tähelastel on ebaharilikult tugev võime protsesse ja inimesi läbi näha. See võib väljenduda kohatukspeetud avameelsuses – laps võib öelda täiskasvanule midagi väga ootamatut ja õiget. Valusat tõtt, näkku ja otse. Nad on mõneti nagu väikesed täiskasvanud – pisemad vaid mõõtmetelt ja vähema elukogemusega, muus osas – võimes maailma asju mõtestada ja tervikpilti kokku panna – täiskasvanutega võrdsed.
Armen Tõugu sõnul seisneb tähelaste psühholoogiline erinevus selles, et erinevalt varasemate põlvede inimestest, kes tõmbavad oma tahte, tunnete ja iseenda vahele võrdusmärgi, suudavad indigolapsed end oma tunnetest eristada. Kui tunne on „minast" eristatav, saab sellest distantseeruda, seda kõrvalt vaadata. Indigolapsed suudavad samal viisil kõrvalt näha ka teiste inimeste tundeid, sellega on seletatav oskus näiteks vanemate varjatud tundeid tabada. Ja et indigolaps ei lepi ka „vanema ja targema" inimese totrate nõudmistega, on vanematel temaga põrgulikult raske. Armen Tõugu väitel testivad indigolapsed, kas täiskasvanu ikka on päriselt täiskasvanuks saanud. Täiskasvanu olemist määratleb ta oskusena oma emotsioonidega hakkama saada, selleks peab tunded iseendast lahutama.
Tähelaste töögrupi liikme Siiri Veensalu sõnul esitavad praegused lapsed vanematele tõsise väljakutse. Üks osapooltest, kas siis vanem või laps, peab end muutma. Siiri Veensalu teab ema ja õpetajana, et indigolaste vajadustega pole lihtne harjuda: „Meil ei ole kerge, me ei oska veel teisiti," sõnastab ta kasvatajaks olemise raskuse.
Inge Taela sõnul peavad vanemad esmalt oma probleemid lahendama, sest lapsed võtavad enda kanda ka vanemate mured. Vanemate ülesanne on süstida lapsesse jõudu ja kindlustunnet. Kuni vanem on endaga hädas, ei saa ka laps end hästi tunda.
Inge Tael kinnitab, et tegelikult tahab iga laps vastata talle pandud ootustele. Mäss kehtivate süsteemide vastu on märk, et ta ei oska enam enese päästmiseks midagi muud teha. Kui ta vastu ei hakkaks, siis ta kaotaks iseenda.
Koolireformid ei toimi
Viimase kolme-nelja aasta jooksul on Inge Taela poole pöördunud hulk vanemaid lastega, kel on koolis probleeme. „Need on olnud hästi arukad lapsed. Ma ei saanud aru, miks neid probleemsetena tähistatakse. Ja kui nad asju enda ümber nii hästi mõistavad, siis miks nad alluda ei suuda," kirjeldab Tael. Need lapsed jagasid Taela sõnul suurepäraselt, mis koolis toimus. Nad nägid ka mõttetusi, mida seal tehti. Selliste laste puhul nõuab õpetaja allumist pelgalt sellepärast, et tema on õpetaja ja parasjagu toimub tund. Indigolaste jaoks ei ole selline nõudmine mõistetav.
Õpetajate hulgas on Inge Taela kinnitusel õnneks palju ka neid, kes taipavad indigopõlvkonna vajadusi, see on laste jaoks väga suur toetus. Praeguses koolisüsteemis on täpselt ette kirjutatud mida, kuidas ja kui palju õpetama peab, see seob ka uuendusvalmis õpetajate käed. Indigolaste teemaga kokku puutunute kinnitusel tuleks koolisüsteemi sobivaks muutmiseks muuta kogu pedagoogika aluseid. Praeguste muudatuste puhul jääb maailmapilt täpselt samaks, ent indigopõlvkond õpib täiesti teistmoodi ja vana süsteem enam ei toimi. Sellest tulenevad praegu palju kõneainet andvad õpiraskused ja koolist väljalangevus. Õppimisraskusete taga pole Inge Taela sõnul mitte intellektuaalsed, vaid emotsionaalsed probleemid.
Tulekul suhete revolutsioon
Et indigopõlvkond maailmas toimuvat muudab ja mõjutab, on kindel. Mismoodi täpselt, ei tea veel keegi. Üks valdkond, millega kasvavad indigod rahul pole, on suhted. Mida rohkem inimesi pole nõus poliitiliste ja seltskondlike mängudega, seda kiiremini muutused toimuvad. Kui suhtemuster ei kujune ümber loomuliku arengu käigus, tuleb suhete revolutsioon. Näide minevikust on 60ndate hipiliikumine. Väga paljud inimesed ei tahtnud enam jätkata vanemate teed. Hipid ei võtnud omaks mudelit, mille kohaselt inimeste koha ühiskonnas määras päritolu.
Indigolapsed vajavad siiramaid suhteid. Inge Taela seletuse kohaselt arenevad manipuleerivad ja võimusuhted siis, kui inimene saab haiget ja pole enam terveteks suheteks võimeline. Üks märk, et haiget saanuid on ka laste hulgas, on mõnuainete lai levik, näiteks nuusutatakse varakult ja see puudutab paljusid lapsi. Narkootikumid on märk, et hulgal lastel puudub igasugune toetus ja et nad ei suuda sellist olukorda taluda. Nad pigem põgenevad sellest reaalsusest.
Koolid õpetavad tagurpidi
Varem olid lapsed omavahel palju sarnasemad kui praegu. Nii vajavad praegused lapsed palju enam valikuvõimalusi, ka koolitüüpide osas. Üks, mida Inge Taela sõnul hariduspoliitikas indigolaste heaks teha saaks, oleks tunnustada alternatiivseid koolitüüpe, näiteks Montessouri õpetust ja waldorfpedagoogikat. Siiri Veensalu sõnul valitseb praegu nii koolireformijate kui õpetajate peades eelarvamus, et asju ei saa teistmoodi teha. Õpetajad peaksid enam mõtestama, mida nad teevad, tahtma pigem ümbritsevast aru saada, mitte niivõrd õpilasele mõjuda.
Indigolaste probleemid ei ole enamasti seotud mitte mõtlemise, vaid tunnetega. Praegusaja koolid tegelevad ainult mõtlemise arendamisega. Samas aitavad just tunded suhestuda maailmaga. „Inimesega ei juhtu midagi, kui tema intellekti arengut meeleheitlikult tagant ei torgita," ütleb Inge Tael. Taela kinnitusel saab inimesest, kes pole intellektuaalselt andekas, ehk teaduri asemel tubli töömees. Samas, kui välja arenemata jääb tundeelu, on inimene tõsiselt õnnetu. Peale teadmiste on ka muid võimalusi inimese väärtust hinnata.
Praegune koolisüsteem alustab valest otsast. Mõtlemine on oluline, aga seda peaks arendama alles siis, kui tundeelu on paigas.
Indigopõlvkond näitab selgesti, mis valesti tehakse ja annab kätte suuna, kuidas seda muuta.
Kust tuleb nimi „indigolaps"
USA terapeut ja sensitiiv Nancy Ann Tappe iseloomustas oma 1982. aastal ilmunud raamatus inimesi nende energiaväljade, aurade, värvuste kaudu. Varem oli ta näinud aurasid peamiselt punaste ja kollastena, nüüd domineeris laste energiaväljas indigosinine. Raamatus „Elu mõistmine värvide kaudu" nimetas ta uue käitumis- ja mõtlemislaadiga lapsed indigolasteks. Nimi „tähelapsed" tuleb sellest, et uue põlvkonna esindajad räägivad sageli teispoolsusest, tähtedest, millelt nad Maale on tulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar