IV peatükk

Kogu päeva toimetas Timbulimbu oma peenramaal: rehitses, kõpitses, kastis lilli ja harvendas kaalikaid.
Lõunauinaku ajaks lükkas ta ukse koomale. Esimest korda tegi ta seda. Muidu oli alati uks lahti seisnud. Vaid ööseks oli Timbulimbu selle kokkupoole lükanud ja sedagi jaheda mäeõhu, mitte elavate pärast.
Aga nüüd ei tahtnud ta mingil tingimusel ust lahti jätta. Mine sa tea, mis jälle juhtuda võiks.
Uni ei tulnud ega tulnud. Nii palju segadust oli ta mõtteis ja see ei lasknud rahulikult magama jääda.
Nii vähkreski ta pool tunnikest ja mõtles kogu aeg selle peale, kes oli too veider varas, kes temaga suhelda ei tahtnud, kuid ometi tema asju himustas.
Ja piruka sõi sellele vaatamata ära, et see hapu oli olnud...
Lõpuks tõusis Timbulimbu üles ja otsustanud veelkord vana männi uut elanikku külastama minna, ajas puukotad jalga ja sättis juukseidki pisut. Niisama, naljaviluks. Mitte, et ta muljet oleks tahtnud avaldada, seda mitte.
Niisiis keeras ta oma patsikesed krunnidesse ja sättis pisut lokikest otsmikul. Tõmmanud lillelise rätiku õlgadele, sammus ta otsusekindlalt väravast välja.

Männialune oli tundmatuseni muutunud. Juurepealsed olid täis kõikvõimalikku sodi: kommipabereid, puurisu, vanu riideräbalaid ja selle kõige kuhja keskel ilutses tema teepott.
Selle haaras Timbulimbu käbedalt näpu otsa ja vaatas siis arglikult ringi, et ega keegi ei näe.
"Tohoh tonti! Nüüd varitsen siin nagu varas oma enese teepoti pärast."
Siis koputas ta uksele. Teiselt poolt, männi seest, kostis müdistamist ja kohmitsemist. Aga vastust ei tulnud.
Timbulimbu koputas veelkord.
Nüüd vastas teine: "Mis sa klopid! Korralikud külalised lasevad uksekella!"
"Vaat kus lops!" mõtles nüüd Timbulimbu ja hakkas uksekella otsima. Aga mida polnud, oli uksekell. Niisiis koputas ta uuesti.
"Mis ma just ütlesin?!" küsis pahur hääl.
"Ma ei leia uksekella," ütles Timbulimbu ja tundis, kuidas tema hääl ebalevalt värises.
"No muidugi! Seda polegi ju!" irvitas hääl vastu.
"Kust ma siis sinu arvates helistama peaksin?" pahandas nüüd Timbulimbu.
"Kui ei ole kella, siis pole ka külalisi vaja. Nii, et... Lase jalga kui asja ei ole!"

Nördinult ja pahasena läks Timbulimbu koju. Jõudnud sinna, istus ta väsinult oma kiiktooli ja lihtsalt kiikus natuke aega.
Ta lasi pilgul üle aia rännata ja mõtles, kui tubli ta ikka on olnud ja kui kaunis tema aiake on.
Äkitselt jäi tema pilk peatuma ühele väga inetule, kortsus vidinale, mis aiaga sugugi kokku ei sobinud. See oli seesama väike vettinud saabas, mille emand Pesukaru talle hommikul oli toonud. Timbulimbu võttis saapa näpu otsa ja vudis tagasi männi alla.
Peale koputamist ütles vihane hääl taas: "Kui asja ei ole, aura ära! Külastuspäev on läbi!"
"Mul on asja! Ma leidsin saapa. Õigemini leidis selle emand Pesukaru, või päris õigemini leidis selle ojakene, kes mägedest alla voolab, kuid ta andis selle emand Pesukarule, sest ta arvas, et see võiks mulle kuuluda ja emand Pesukaru ei arvanud ikka küll, et see minu oma võiks olla aga..."
"Mis selle saapaga siis on? Mul ei ole siin õhtu otsa aega sinu pajatusi kuulata. Ütle, mis sul öelda või lase jalga!"
Timbulimbu ilusad maasikamusihuuled väändusid nüüd pruntis mossisuuks. Korraks mõtleski ta lahkuda ja saapa kaasa võtta. Karistuseks sellise ebaviisakuse eest. Kuid siis vastas ta pahasel toonil: "Arvasin, et see võiks sulle kuuluda. Sest mina saapaid ei kanna ja minu teada ei tee seda ka keegi loomadest. Nii et ainult sina tulid mulle meelde kui saabast nägin."
Teisel pool valitses tükk aega vaikus.
Siis turtsus keegi, nagu kannataks külmetushaiguse all ja vastas porisedes: "No jah, viska see siis sinna muu kraami sekka. Kui mul aega, vaatan selle üle."
Ja kogulugu, edasi järgnes vaikus.

Väsinuna läks Timbulimbu koju. Ta päästis oma patsid valla, pani rätiku tooliseljale, võttis öökapist Päevaraamatu ja kirjutas:
" Kallis päevik. Täna oli veel imelikum päev. Mulle toodi saabas. Selline pisikene, kortsus ja läbi vettinud. Ma arvasin, et see on selle veidriku saabas, kes männi alla kolis.
Viisin selle talle. Ta on nii häbematu tüüp.
Olen väga vihane ja segaduses. Aga panni tõi ta tagasi. Sain teepoti ka kätte.
Ja männialusest on ta seapesa teinud.
Ma ei ole teda ikka veel näinud.
Ja ta sodis siia eile.
Aga ta on huvitav.
Tema hääl on kähe ja vihane.
Aga äkki ta polegi nii paha?
Ei tea, lähen magama.
Head ööd!"