Inglitest inglise keeles

You Are Surrounded by Angels



As I paid for my purchase at a department store, I noticed three golden angel pins upon a nearby clerk's sweater. I complimented the woman on her angel jewelry, and the clerk who was ringing-up my sale commented, "Maybe I should start wearing angel pins, too. Then I can be lucky like her!"

"Luck!" I thought to myself as I caught the eye of the angel-wearing woman. She winked at me in mutual acknowledgment that "luck" plays no part in the miracles that come your way when you invite angels into your life. The woman explained that twice recently, she'd experienced miraculous protection at the department store from her angels. First, her stolen purse was recovered intact within an hour of the incident. Second, as a rack full of heavy clothing was falling on her, it miraculously changed direction and fell a different way.

As the angel-clad clerk and I swapped angelic intervention stories, the eyes of the woman in front me grew large. "Do I have angels?" she wanted to know, and then asked, "How can I get them to help me, too?" We always benefit whenever we invite angels into our lives. To acquaint you better with the angels in your midst, let's start by looking at the different roles angels can take. Three categories of angels help us here on earth:

1. Guardian angels.
Everyone has a guardian angel, with no exceptions. I've met people who doubted whether they deserved to have a guardian angel. Please know that you have a guardian angel with you, guaranteed! This is the angel who constantly stays with you, from birth until your transition back to heaven. This angel's love for you is unconditional and bigger than anything on this earth. Your guardian angel makes certain you are safe and guided always.

Guardian angels are sometimes confused with "spirit guides." A spirit guide is a loving being who has lived upon the earth in human form. This person then received special training in the afterlife about how to become a spirit guide.

This training emphasizes that the guide is not to interfere with your free will or make decisions for you. The guide is there to give you general advice, comfort, and at times warning and protection. Most spirit guides are deceased loved ones, such as grandparents, siblings, beloved friends, and parents.

Your spirit guide may have passed-away in the physical life before you were born. However, this loving being was there at your birth and has been with you every day of your life since. Just as you will always take an interest in your family's future offspring, so do the deceased family members whom we may have never encountered in physical form.

Spirit guides act in the capacity of guardian angels, in that they bring many gifts to our lives. The main difference is that true guardian angels, who have never walked as mortals upon the earth, have a higher vibrating energy frequency. People who are empathic, who can "feel" the sensation of a spiritual presence, can tell the palpable difference between an angelic and a spirit guide appearance.

Clairvoyants see that angels' aura is bright white, whereas a spirit guide's aura is not quite as bright and may appear as a bluish-white.

2. Angels.
These are the beings of light who respond to our calls for guidance, assistance, protection, and comfort. God's thoughts of love create angels. The angels are here to help us, especially when our intent is to bring joy and healing to the world. Ask for as many angels as you want to surround you. Ask for angels to surround your loved ones, your home, and your business. Angels receive great joy at helping us, and they ask only that we occasionally remember to say, "Thank you" in gratitude for their help.

3. Archangels.
These are the angels who supervise the guardian angels and angels upon the earth. You might think of archangels as the "managers" among the earthly angels' hierarchy. You can call upon an archangel whenever you need powerful and immediate assistance.

Since angels are purely spiritual beings, they have no time or space restrictions. An archangel can help many people in different geographical locations simultaneously. So, never worry about calling upon an angel because you fear that your need isn't "big enough" or that the angel might be busy. Your call for help is sweet music to an angel's ears.

Because of the "Law of Free Will," angels and archangels cannot intervene in our lives unless we specifically ask for their help. The only exception to this is a life-endangering situation, where we could die before our time. Otherwise, it's up to us to remember to constantly invite angels and archangels into our lives.

Angels and archangels come to your assistance the moment you call them. You don't need to say a formal invitation or invocation ritual, and you don't even need to verbalize your call aloud. Just the thought, "Angels!" is enough. If your request for angelic assistance is sincere, the angels appear in response to your call, often before you've finished calling them! You Know That Angels Are Near When . . . You feel the angels' presence. Perhaps you sense a warm brush across your face, shoulders, hands, or arms. You might feel their hug, or the brush of a wing across your skin. The air pressure changes when angels enter a room. There is a palpable thickening, as if a delicious cloud just rolled in to shield you from the heat. Too, the room temperature may seem to shift, or you might catch a whiff of a beautiful lilting fragrance that you can't quite identify. When the angels hug you, you feel a deep warmth flow through your chest and your heart expands with unearthly love.

You see the angels' presence. The calling cards of angels are visible. A sparkle of white light out of the corner of your eye signals that an angel is near. A feather that mysteriously appears from out of nowhere. And the beautiful angels you see in a darkened room, or standing beside a beloved friend or teacher, confirm that the angelic kingdom visits you.

You hear the angels' prsences. A loving whisper in your ear that urges you to improve your life. Or an unmistakable shout warning you to, "Watch out!" A voice inside your mind counseling you to reach for the stars, and the sweet strains of music coming from out of nowhere. These are the sounds that angels make.

You know the angels' presence. When you suddenly get an idea that dramatically transforms your life, an angel has just delivered a message from God and tucked it safely within your heart. When you have an unmistakable knowingness that angels are near to you, trust that it is so.

You experience the angels' presence. When they miraculously avert a near-tragedy, or an opportune door "coincidentally" opens for you at just the right moment, you know that angels are helping you in the background. When you walk through nature and feel free and joy-filled, you can be sure that angels walk beside you along the way.

Natuke inglisekeelset laste kohta

Indigo, Crystal and Rainbow Children



Doreen is the author of several books on these seasoned sages of the 21st Century, including The Care and Feeding of Indigo Children and The Crystal Children. She has just released a guide to this new generation of highly sensitive young people on a 2-CD set called Indigo, Crystal, and Rainbow Children (Hay House, May 2005).

Meet the Rainbow Children!
They are the embodiment of our divinity and the example of our potential. The Rainbow Children have never lived on this planet before, and they’re going straight to the Crystal Children as their moms and dads. These children are entirely fearless of everybody. They’re little avatars who are all about service. These are children who are only here to give—Rainbow Children are already at their spiritual peak.

Then, there’s the Crystal Children.
The first thing that most people notice about them is their eyes—large, penetrating and wise beyond their years. The Crystal Children’s eyes lock on and hypnotize you, while you realize your soul is being laid bare for these children to see. Perhaps you've noticed this special new "breed" of children rapidly populating our planet. They are happy, delightful and forgiving. This generation of new lightworkers, roughly ages 0 through 7, are like no previous generation. Ideal in many ways, Crystal Children are the pointers for where humanity is headed . . . and it's a good direction!

The older children (approximately ages 7 through 25), are called "Indigo Children."
They share some characteristics with the Crystal Children. Both generations are highly sensitive and psychic, and have important life purposes. The main difference is their temperament. Indigos have a warrior spirit, because their collective purpose is to mash down old systems that no longer serve us. They are here to quash government, educational and legal systems that lack integrity. To accomplish this end, they need tempers and fiery determination.

Those adults who resist change and who value conformity may misunderstand the Indigos. They are often mislabeled with the psychiatric diagnoses of Attention Deficit with Hyperactivity Disorder (ADHD) or Attention Deficit Disorder (ADD). Sadly, when they’re medicated, The Indigos often lose their beautiful sensitivity, spiritual gifts and warrior energy. I wrote about the Indigos at length in my book, The Care and Feeding of Indigo Children. I also recommend The Indigo Children and An Indigo Celebration, two other Hay House books written by Lee Carroll and Jan Tober.

In contrast, the Crystal Children are blissful and even-tempered. Sure, they may have tantrums occasionally, but these children are largely forgiving and easy-going. The Crystals are the generation who benefit from the Indigos' trailblazing. First, the Indigo Children lead with a machete, cutting down anything that lacks integrity. Then the Crystal Children follow the cleared path, into a safer and more secure world. And now, the fearless Rainbow Children are pure givers ready to fulfill our needs.

The terms "Indigo," "Crystal" and “Rainbow” were given to these three generations, because they most accurately describe their aura colors and energy patterns.
Indigo Children have a lot of indigo blue in their auras. This is the color of the "third eye chakra," which is an energy center inside the head located between the two eyebrows. This chakra regulates clairvoyance, or the ability to see energy, visions and spirits.

Many of the Indigo Children are clairvoyant. The Crystal Children have opalescent auras, with beautiful multicolors in pastel hues. This generation also shows a fascination for crystals and rocks. The Rainbow Children radiate rainbow energy, the kind that we were created with, to instill within us health and balance.

Indigo Children can sense dishonesty, like a dog can sense fear. Indigos know when they're being lied to, patronized, or manipulated. And since their collective purpose is to usher us into a new world of integrity, the Indigos' inner lie detectors are integral. As mentioned before, this warrior spirit is threatening to some adults. And the Indigos are unable to conform to dysfunctional situations at home, work, or school.

They don't have the ability to dissociate from their feelings and pretend like everything's okay . . . unless they’re medicated or sedated.

Crystal Children's innate spiritual gifts are also misunderstood.
Specifically, Crystal Children have telepathic abilities that lead them to talk later in life. In the new world, we will all be much more aware of our intuitive thoughts and feelings. We won't rely so much upon the spoken or written word. Communication will be faster, more direct and more honest, because it will be mind-to-mind. Already, increasing numbers of us are getting in touch with our psychic abilities. Our interest in the paranormal is at an all-time high, accompanied by books, television shows and movies on the topic.

So, it's not surprising that the generation following the Indigos are incredibly telepathic. Many of the Crystal Children have delayed speech patterns, and it's not uncommon for them to wait until they're 3 or 4 years old to begin speaking. But parents tell me that they have no trouble communicating with their silent children. Far from it!

The parents engage in mind-to-mind communication with their Crystal Children. And the Crystals use a combination of telepathy, self-fashioned sign language and sounds (including song) to get their point across.

The trouble comes about when the Crystals are judged by medical and educational personnel as having "abnormal" speaking patterns. It's no coincidence that as the number of Crystals are born, the number of diagnoses for autism is at a record high.

It's true that the Crystal Children are different from other generations.
But why do we need to pathologize these differences? If these children are successfully communicating at home, and the parents aren't reporting any problems . . . then why try to make it a problem?

The diagnostic criterion for autism is quite clear. It states that the autistic person lives in his or her own world, and is disconnected from other people. The autistic person doesn't talk because of an indifference to communicating with others.

Crystal Children are quite the opposite. They’re among the most connected, communicative, caring and cuddly of any generation. They are also quite philosophical and spiritually gifted. And they display an unprecedented level of kindness and sensitivity to this world. Crystal Children spontaneously hug and care for people in need. An autistic person wouldn't do that!

In my book, The Care and Feeding of Indigo Children, I wrote that ADHD should stand for Attention Dialed into a Higher Dimension. This would more accurately describe that generation. In the same vein, Crystal Children don't warrant a label of autism. They aren't autistic, they're AWE-tistic!

These children are worthy of awe, not labels of dysfunction. If anything is dysfunctional, it's the systems that aren't accommodating the continuing evolution of the human species. If we shame these children with labels, or medicate them into submission, we will have undermined a heaven-sent gift. We will crush a civilization before it has time to take roots. Fortunately, there are many positive solutions and alternatives. And the same heaven that sent us the Crystal Children can assist those of us who are advocates for these children.

I first began noticing the Crystal Children during my travels around the world, giving workshops about the angels. I noticed their eyes and magnetic personalities. I held mental conversations with the children, and could clearly hear them answer my questions in mind. I’d watch them smile in response to my mentally sent compliments. These kids hear my thoughts! I realized.

Over the next few years, I interviewed children and parents for my book, The Care and Feeding of Indigo Children. I've always been fascinated with finding patterns among human behavior. Although we're all as unique as snowflakes, the snowflakes share commonalities. With the Indigo Children, I found the traits described earlier. With the Crystal Children, my research took even more interesting twists and turns.

Whenever I met them, I found myself falling in love with each young Crystal Child.
Their hearts were as open and loving as any angel with whom I'd interacted. I found them unguarded and unpretentious. I'd go to sleep thinking about these children, and wake up with volumes of information given to me by the spirit world (or perhaps by the Crystal Children themselves) while I slept.

Each morning, I'd wake up knowing more about the Crystal Children than I'd previously known the evening before! I began lecturing about the Crystal Children and found my audiences very receptive. Many of them were parents, grandparents, or teachers of these special youngsters. They instantly recognized their child's characteristics as I described them.

I asked audience members and subscribers of my newsletter to complete a questionnaire about their Crystal Children. Within one day of my putting out that request, I received hundreds of replies. For my book The Crystal Children, I reviewed hundreds of pages of stories submitted to me by people who were raising and teaching these remarkable children. As I reviewed the survey results, two things happened. First, I felt my heart swell with love and gratitude. Just reading the stories was like being in the presence of mighty angels! I felt ecstatically high by these amazing youngsters' presence on our planet, and also reassured about our collective future. God wouldn't have sent this special breed of humans to earth, were we on our last leg as a civilization or planet.

The terms "Indigo," "Crystal" and “Rainbow” were given to these three generations, because they most accurately describe their aura colors and energy patterns.
Indigo Children have a lot of indigo blue in their auras. This is the color of the "third eye chakra," which is an energy center inside the head located between the two eyebrows. This chakra regulates clairvoyance, or the ability to see energy, visions and spirits.

Many of the Indigo Children are clairvoyant. The Crystal Children have opalescent auras, with beautiful multicolors in pastel hues. This generation also shows a fascination for crystals and rocks. The Rainbow Children radiate rainbow energy, the kind that we were created with, to instill within us health and balance.

Indigo Children can sense dishonesty, like a dog can sense fear. Indigos know when they're being lied to, patronized, or manipulated. And since their collective purpose is to usher us into a new world of integrity, the Indigos' inner lie detectors are integral. As mentioned before, this warrior spirit is threatening to some adults. And the Indigos are unable to conform to dysfunctional situations at home, work, or school.

They don't have the ability to dissociate from their feelings and pretend like everything's okay . . . unless they’re medicated or sedated.

Crystal Children's innate spiritual gifts are also misunderstood.
Specifically, Crystal Children have telepathic abilities that lead them to talk later in life. In the new world, we will all be much more aware of our intuitive thoughts and feelings. We won't rely so much upon the spoken or written word. Communication will be faster, more direct and more honest, because it will be mind-to-mind. Already, increasing numbers of us are getting in touch with our psychic abilities. Our interest in the paranormal is at an all-time high, accompanied by books, television shows and movies on the topic.

So, it's not surprising that the generation following the Indigos are incredibly telepathic. Many of the Crystal Children have delayed speech patterns, and it's not uncommon for them to wait until they're 3 or 4 years old to begin speaking. But parents tell me that they have no trouble communicating with their silent children. Far from it!

The parents engage in mind-to-mind communication with their Crystal Children. And the Crystals use a combination of telepathy, self-fashioned sign language and sounds (including song) to get their point across.

The trouble comes about when the Crystals are judged by medical and educational personnel as having "abnormal" speaking patterns. It's no coincidence that as the number of Crystals are born, the number of diagnoses for autism is at a record high.

It's true that the Crystal Children are different from other generations.
But why do we need to pathologize these differences? If these children are successfully communicating at home, and the parents aren't reporting any problems . . . then why try to make it a problem?

The diagnostic criterion for autism is quite clear. It states that the autistic person lives in his or her own world, and is disconnected from other people. The autistic person doesn't talk because of an indifference to communicating with others.

Crystal Children are quite the opposite. They’re among the most connected, communicative, caring and cuddly of any generation. They are also quite philosophical and spiritually gifted. And they display an unprecedented level of kindness and sensitivity to this world. Crystal Children spontaneously hug and care for people in need. An autistic person wouldn't do that!

In my book, The Care and Feeding of Indigo Children, I wrote that ADHD should stand for Attention Dialed into a Higher Dimension. This would more accurately describe that generation. In the same vein, Crystal Children don't warrant a label of autism. They aren't autistic, they're AWE-tistic!

These children are worthy of awe, not labels of dysfunction. If anything is dysfunctional, it's the systems that aren't accommodating the continuing evolution of the human species. If we shame these children with labels, or medicate them into submission, we will have undermined a heaven-sent gift. We will crush a civilization before it has time to take roots. Fortunately, there are many positive solutions and alternatives. And the same heaven that sent us the Crystal Children can assist those of us who are advocates for these children.

I first began noticing the Crystal Children during my travels around the world, giving workshops about the angels. I noticed their eyes and magnetic personalities. I held mental conversations with the children, and could clearly hear them answer my questions in mind. I’d watch them smile in response to my mentally sent compliments. These kids hear my thoughts! I realized.

Over the next few years, I interviewed children and parents for my book, The Care and Feeding of Indigo Children. I've always been fascinated with finding patterns among human behavior. Although we're all as unique as snowflakes, the snowflakes share commonalities. With the Indigo Children, I found the traits described earlier. With the Crystal Children, my research took even more interesting twists and turns.

Whenever I met them, I found myself falling in love with each young Crystal Child.
Their hearts were as open and loving as any angel with whom I'd interacted. I found them unguarded and unpretentious. I'd go to sleep thinking about these children, and wake up with volumes of information given to me by the spirit world (or perhaps by the Crystal Children themselves) while I slept.

Each morning, I'd wake up knowing more about the Crystal Children than I'd previously known the evening before! I began lecturing about the Crystal Children and found my audiences very receptive. Many of them were parents, grandparents, or teachers of these special youngsters. They instantly recognized their child's characteristics as I described them.

I asked audience members and subscribers of my newsletter to complete a questionnaire about their Crystal Children. Within one day of my putting out that request, I received hundreds of replies. For my book The Crystal Children, I reviewed hundreds of pages of stories submitted to me by people who were raising and teaching these remarkable children. As I reviewed the survey results, two things happened. First, I felt my heart swell with love and gratitude. Just reading the stories was like being in the presence of mighty angels! I felt ecstatically high by these amazing youngsters' presence on our planet, and also reassured about our collective future. God wouldn't have sent this special breed of humans to earth, were we on our last leg as a civilization or planet.

Just like humans have evolved from ape-like postures, the Crystal Children are concrete evidence that we're progressing in evolution.
Secondly, I found crystal clear patterns among each survey respondent. I read dozens of similar stories about the Crystals and their relationships to animals, plants, rocks and the elderly, for instance. I poured over many stories with eerily similar accounts about children telepathically communicating with their parents . . . while eschewing verbal communication.

Many parents told me, "I never could relate to the descriptions of Indigo Children. My youngster seemed different. But the Crystal Child description was one that perfectly described my child!" Most parents reported a happy relationship with their Crystal Child marked with very few problems. I heard from parents and grandparents around the globe as they described their Crystal as "an angel," "the love of my life," "a true joy," and so on. I noticed that not only were the Crystal Children highly spiritually sensitive, but so were their parents. The souls of Crystal Children were obviously selecting parents who could raise them in a spiritually nurturing environment. Occasionally, I met children who came through parents who were spiritually unaware. In these cases, their grandparents were highly evolved lightworkers who helped to protect and hone the child's spiritual knowledge and gifts. Most people told me that their Crystal Child was a profound spiritual teacher, who taught parents a great deal about being an exceptionally loving and kind person.

One day, I was lecturing about Crystal Children in Sydney, Australia. At the break, my publisher (who was there selling my books) said to me, "What is this book that everyone is asking me about? They're all asking to buy a Crystal Children book!"

I laughed and told him that there was no such book. I was simply reporting the data that I'd gathered from interviews and my own channelings. My publisher said, "Well, they obviously want the book. Will you write it?" Without hesitation, I heard myself reply, "Yes, of course I will." My book, "The Crystal Children" is now available at most bookstores and can also be purchased on this Website. (See Bookstore)

We also recently launched a new Website: www.TheCrystalChildren.com (Note the "The" before the term, "Crystal Children"). This site includes articles and a special message board for parents, grandparents, teachers and crystal children to support one another.

These children are the answers to our prayers.
The Rainbow Children are now being born as the Crystal Children become adults. And these are a few adult Crystal Children that are in their 20s now. Rainbow Children are coming about because the full spectrum of light that we need to assimilate serotonin in our body has been reduced. In other words, when we go out on a clear day with no smog and we’re out in the sunshine, we’re receiving in our body a “rainbow” through the sun waves. And that’s the way that we were created—to need rainbow energy.

As a team, we Earth angels, Lightworkers, Indigos, Crystals, Rainbows and whatever generations that God/Goddess has in store for us after that, are all here working together. We’re all here for peace. And we can do it!

täpsemalt samal teemal leiad siit...

Ja kui ikka näpud väga sügelevad

Siis tuleb siit veel mõnusaid tegemisi vihmastel nädalavahetustel.
Miks mitte teha sõpradele kingitus.
Muide, nüüd on õige aeg hakata nikerdama ka jõulukingitusi.
Siis jõuad aegsasti valmis.

Sügis on käes!

Väljas on värvide sügisball.
Lehed vikerkaarena lendlemas...

On aeg midagi kaunist luua ja muusikas kaasa lennelda.
selleks veidike taaskasutust ja lõbusaid värve.
Ilusat meisterdamist!

Suvi on õite- ja lõhnameres.

Käes on maasika-, mustika-, vaarika- ja kukeseenemaiguline suvi.

Tasub kõik hetked päikest nahale püüda. Loomulikult päikesekreemi sõbraliku abiga.

Nüüd on õige hetk pliiatsid, akvarellid, plastiliinid ja miks mitte ka fotoaparaat välja otsida ja kõik see ilu ja hea maitse mälestustesse panna.

Leia see vihik või paberipatakas, mida talviste külmade või juba sügiseste vihmasadude ajal välja võtta, et kontidesse sooja saada.

Söö võimalikult palju eestimaiseid vitamiine, neid saab aiast, metsast ja kui sinna ei satu, siis korviga turult. Sügisel tänab su keha sind selle kõige eest ja oskab nohust-köhast ja suurematestki haigustest kõrvale hiilida.

Mina olen palju ujunud, päikest kaisutanud, marju ja seeni nosinud. Sellepärast tean, millest räägin. Ja soovitan sullegi.

Arvuti tahab ka vahepeal puhata. Ta saab terve kooliaja jooksul liigagi palju raputada ja kopsida, las lesib pisut.

Sõpradega on parem kokku saada, koos midagi ette võtta. Arvuti ei annan edasi kõiki neid põnevaid mõtteid, mis kokku saades ellu võivad jõuda.

Ole siis mõnusalt päikeseküllane, nii näost kui ka hingest. Tunne rõõmu lindudest, ussikestest ja putukatest. Sest peagi on sügis ja siis lähevad nemad oma teed.

Kallistan Sind päikesesoojalt ja soovin ilusat jätkuvat suve!

Kohtume kuldsetes sügislehtedes, kastanimunad taskutes.

Juss räägib ravimtaimedest

Lastekas on põnevad multikad!

Jussiga looduses 8/8 - Juss räägib ravimtaimedest
Juss oli mõned päevad haige aga tänu ravimtaimedele sai ta kähku terveks. Koos Mõmmi ja Johannaga näitab ta Jassile veel häid taluõuel kasvavaid rohtusid. UUS OSA KOLMAPÄEVAL!

Mine vaata multikat selle kohta siin.

Tore leht väikesele kujundajale

Leidsin toreda lehekülje, kus saab ise tuba sisustada.

Kui sul vahel igav, siis on ju hea ka oma toas mööbeldada.
Aga suurte asjadega peab ikka suured appi kutsuma.
Selle mänguga aga saad trenni teha.

Üks vahva inglise muinasjutt

MUINASJUTT LASTELE, KES EI TAHA MAGAMA JÄÄDA

Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres, ja röövlipealik ütles ühele neist:
" Jutusta meile muinasjuttu!"
Ja röövel ütles:
"Hästi, ma jutustan.
Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopa ääres, ja röövlipealik ütles ühele neist:
" Jutusta meile muinasjuttu!"
Ja see röövel ütles:
"Hästi, ma jutustan.
Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres, ja röövlipealik ütles ühele neist:
" Jutusta meile muinasjuttu!"
Ja järgmine röövel ütles:
"Hästi, ma jutustan.
Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres, ja röövlipealik ütles ühele neist:
" Jutusta meile muinasjuttu!"
Ja üks teine röövel ütles:
"Hästi, ma jutustan.
Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres..."
Ja nii edasi ja nii edasi - kuni kõik lapsed on magama jäänud.

(leidsin ühelt vahvalt lehelt, mine vaata, seal on veel)

Uue aja kristalsed lapsed

Autor: Aive Herja, GO Koda (leitud e-ajakirjast Bioneer).

Kõik me oleme kuulnud veidrast lastetõust nimega „indigolapsed“. Teadmata, kust või miks selline sõna meie igapäevaleksikasse lekkis ning mida see täpselt tähendab, kasutame seda siiski üsna sageli, mõeldes sellest, kui tänuväärsest terminist, mille arvele võib alati kirjutada meie aja hukka läinud nooruse. Kuid kas olete kuulnud ka uue ajastu „kristall-lastest“ – täiuslikest väikestest inimolevustest, kes on tulnud meid õpetama ja päästma? Võib-olla on Teiegi perre salamisi siginenud mõni kristalsete sugemetega võsuke?

Määratlused “indigo” ja “kristall” tulenevad nende põlvkondade esindajate aura värvidest. Indigolastel on auras palju indigosinist, kristallilastel on aga kvartskristalli prisma pastelsetes toonides mitmevärviliselt küütlevad aurad, kinnitab Taani tuntud selgeltnägemisnõustaja Anni Sennov. Olgugi et täielikult väljakujunenud kristallauraga lapsed hakkavad sündima alates 2012. aastast, on meie keskel juba praegu üha enam kristall-lapsi, sest Sennovi sõnul saavad kõik ajavahemikus 2004-2012 sündinud lapsed kaasa segu indigo- ja kristallaurast, mis lapse soodsates kasvutingimustes lõpuks kristallauraks areneb.

Loomult on indigo- (praegused 11-30-aastased) ja kristallilapsed sarnased -- ülimalt tundlikud ja intuitiivsed. Nende peamine erinevus seisneb aga temperamendis. „Indigotel on sõdalase vaim, sest nende kollektiivne eesmärk on põrmustada vanad mõtteviisid, mis on lakanud meid teenimast. Täiskasvanud, kes väärtustavad kuulekust ja kardavad muutusi, võivad indigolapsi valesti mõista,“ kirjutab oma raamatus „Kristallilapsed“ selgeltnägijast psühhoterapeut Doreen Virtue. „Kontrastiks indigolastele on kristallid tasakaalukad ja õnnelikud. Kindlasti on ka neil aeg-ajalt tujukuse hoogusid, kuid enamjaolt on need lapsed andestavad ja muretud,“ teab Virtue. Kui indigod hävitavad kõik, millel puudub väärikus, siis neile järgnevad kristallid kõnnivad turvalisema ja kindlama maailma poole, näidates, et inimkonnal on tulevikulootust.

Suured silmad

Kristallilaste läbitungivatest ja noorusest hoolimata elutarkadest silmadest peegeldub sügav vaimne mõistmine. Need on armastavad, kannatlikud ja heatahtlikud silmad, mis näevad inimeste pealispinnast kaugemale.

Telepaatilisus ja intuitsioon

Kristallilapsed ei tugine inimestes ja olukordades selgusele jõudmiseks välistele tundemärkidele või eelarvamustele, vaid intuitsioonile. Keegi ei suuda varjata oma tõelisi mõtteid, tundeid või kavatsusi kristallilapse terava pilgu eest. Nad teavad täpselt, kui neile valetatakse. Olles äärmuslikud tõeotsijad, ei hoia nad ka midagi vaka all, et oma ümbrust kaitsta ning lähevad harva kompromissile. Nad on sihikindlad ja tugeva tahtejõuga kirglikud entusiastid kõige suhtes, mis neile õige tundub ning võivad seega vahel olla ka väga kangekaelsed ja tõrksad.

Karismaatilisus

Neljast elemendist -- õhk, tuli, maa ja vesi -- esindavad kristall-lapsed tule energiat. See vägi, mis neist juba imikueas õhkub, võlub ära kõik täiskasvanud. Nad kiirgavad positiivset energiat kogu oma olemusega, mistõttu on nende lähedal alati hea olla. Justkui tajudes vanadusega kaasnevat tarkust ja rahu, tõmbab kristallilapsi magnetina vanemate inimeste poole. Nad jumaldavad vanavanemaid ja leiavad kergelt kontakti ka teiste vanemate inimestega. Kristallilapsed suudavad oma ümbruskonna lendleva kergusega enda pilli järgi tantsima panna, ilma et teised seda märkaksid.

Hakkavad hilja rääkima

Kristallilaste puhul on tavaline, et nad hakkavad rääkima kolmeaastaselt või isegi hiljem. Hiline rääkima hakkamine näib olevat probleem ainult neile, kes selle pärast muretsevad. Kuna kristallilapsed eelistavad sõnadeta suhtlemist, peavad nende vanemad olema head mõtete lugejad, et laste vajadusi rahuldada.

Loodusesõbrad

Lisaks inimestega sõbrustamisele on kristallilastel sügav empaatiatunne kogu looduse vastu. Nende laste lõbustamiseks pole vaja keerulisi mänguasju. Lihtsalt viige nad õue ja nad on lummatud sahisevatest lehtedest, ämblikest ja lindudest. Kristallilapsed tunnetavad loomade, putukate ja taimede aistinguid. Nad annavad loodusele hääle ja meenutavad meile, et kõigel ja kõigil on tunded. Meelsamini kui kusagil mujal, oleksid need lapsed väljas – puude, kivide, lillede ja veega mängimas. Mõnel vanemal on isegi raske oma lapsi toas hoida. Teised ütlevad, et kui nende laps muutub tusaseks, on õueskäik parim tujuparandaja. Kristallilastel on loomadele samasugune hüpnootiliselt taltsutav mõju. Nad võivad mürada suure koera või teravate küüntega kassiga, saamata seejuures haiget. Loomad ja kristallilapsed suhtlevad omavahel armastuse võnkesagedusel ja mõistavad üksteist täielikult. Kuna kristallilapsed on loodusesse väga kiindunud, pole ime, kui neis tekib juba varakult mure keskkonna pärast.

Huvituvad kividest

Kristallilaste jaoks väärivad kivirünkad samavõrd tähelepanu ja hellust kui inimesed või loomad. Kristallilisi kivimeid on ammusest ajast kasutatud spirituaalsetes tseremooniates ja tervendamistöös, et suunata ja võimendada jumalikku energiat. Kristallilapsed tunnevad kristallidest kiirgavaid võnkeid ning austavad nende kivide maagilisi omadusi ja väge. Nad võivad teada intuitiivselt, kuidas kristallidega tervendada, ilma et keegi neid oleks õpetanud. Kuna neil on looduslike kristallidega vastastikku täiendav suhe, võiks neid imelisi kivisid lastele tutvustada.

Tervendajad

Kristallilapsed kannavad südames nii palju armastust, et juba nende kohalolul on tervendav mõju. Samas on neil ka hämmastavad kaasasündinud võimed. Need lapsed näivad teadvat, kuidas käte ja mõtetega energiat suunata, et saavutada tervenemine. Kristallilastel on harukordne usk oma tervendamisvõimesse, mis on kahtlemata üks põhjus, miks tervendamine neil nii hästi välja tuleb.

Andestavad ja armastavad

Optimistliku loomuga kristallilapsed ei tervenda ainult füüsilisi kehasid, nad parandavad ka inimeste südameid, pakkudes emotsionaalset tervenemist ja nõuannet. Uus põlvkond näitab ülesse loomulikku kaastunnet nt puuetega inimeste vastu. Lisaks on neil loomupärane võime lausuda õigeid sõnu, et inimesi inspireerida, rõõmustada või lohutada, aidates teistel näha igas halvas ka head.

Ülemeeleliste võimetega

Kui eelnevad põlvkonnad, peljates kõike üleloomulikku, mõistsid ingleid nägevad või kuulvad inimesed hukka, siis uuel vaimse avatuse ajastul toetavad vanemad oma laste ülemeeleliste võimete arengut, mistõttu võtavad lapsed need võimed ka täiskasvanuikka kaasa. Nad võivad näha ingleid ja rääkida eelmistest eludest. Ka on kristallilapsed suured filosofeerijad, kes kõnelevad sageli nii nagu oleksid nad täiskasvanud väikestes kehades.

Loomingulised

Kuna kristallilapsi juhib parem ajupoolkera, mõtlevad nad piltides ja tunnetes, mis vastanduvad sõnadele. Vaatamata tagasihoidlikele verbaalsetele võimetele on neil hämmastavad motoorsed võimed. Visuaalne orientatsioon annab neile fotograafilise mälu ja kunstikalduvuse. Kristallilapsed on andekad joonistajad ja maalijad. Nad võivad leida tundide kaupa tegevust ainuüksi paberiploki ja rasvakriitide seltsis. Ka on nad väga musikaalsed, hakates sageli enne laulma kui rääkima.

Taimetoitlased

Kristallilaste maitsmismeel on arenenud väga kõrgele tasemele. Nad eelistavad taimetoitu, justkui teades, et töötlemata värsked puu- ja juurviljad sisaldavavad kõikidest teistest toiduainetest rohkem eluenergiat. Neile meeldib süüa sageli, näkitsedes väiksemaid palakesi ja juues mahla. Paljud on isehakanud taimetoitlased. Peamine põhjus, miks kristallilapsed keelduvad söömast liha, on nende suur empaatiavõime -- nad ei taha, et loomad surema peaksid.

Unetud

Nendel lastel on palju energiat ja nad ei taha millestki ilma jääda, isegi uneajal. Võib-olla peegeldab see ka kõrgemat arengutaset, kui inimkond vajab vähem und. Ka on kristallilapsed nii tundlikud, et iga mõjutaja võib viia unetuseni.

Pirtsakad esteedid

Maailmas, kus kõik näib olevat pidevas liikumises, ei saa keegi süüdistada lapsi selles, et nad soovivad stabiilsust. Kristallilapsed kalduvad olema väga organiseeritud ja nõudlikud oma ruumi, asjade ja riietuse suhtes. Neile meeldivad puhtad ja korras toad, mistõttu nad koristavad meelsasti ka ise, nt mänguasju korda pannes. Tõeliste looduslastena eelistavad kristallid alastiolekut riietele.

Väliselt purunematud, sisemiselt tundlikud

Kristallilapsed on kartmatud avastajad ja hämmastava tasakaalutunnetusega ronijad. Nad pääsevad vigastustest kerge nahaga, sest nende optimism näib tõmbavat ligi vaid turvalisi olukordi. Samas on nad väga tundlikud. Liiga palju väliseid ärritajaid, nagu näiteks müra, rahvahulgad, temperatuur, segadus, kaootiline keskkond, kunstlikud materjalid ja kemikaalid võivad nad kergesti tasakaalust välja viia.

Sisemine kell

Uues maailmas ei juhi meie elu enam kalendrid ja kellaajad. Me kasutame oma tegevuse juhtimiseks sisemist aega. Õigel ajal õigesse kohta jõuame sünkroonsuse, mitte kokkuleppe tõttu. Kristallilapsi juhib juba praegu sisemine kell, mitte välised ajamasinad. See võib vanematele, kelle elu käib graafiku järgi, olla väga frustreeriv. Üks on kindel: kristallilaste vanemad peavad olema väga kannatlikud – õppetund, mille need lapsed täiskasvanutele annavad.

Anni Sennovi sõnul erinevad uue ajastu lapsed oma eelkäijatest oluliselt, mõjudes oma elust tulvil olekuga oma vanematele, õpetajatele ja teistele kogukonna täiskasvanutele peaaegu liiga intensiivseina. „On koitnud uus ajajärk, kus laste energia on nende vanemate omast märksa tugevam. Seetõttu tuleb emmel ja issil oma vanemlike kasvatusvahendite juurde lõimida täiesti uus, senisest tunduvalt tugevam piiride ja kohusetunde kogum,“ kirjutab Sennov.

Allikad:

· Doreen Virtue, PhD „Kristallilapsed“ Teejuht uue põlvkonna ülemeeleliselt tundlike laste mõistmiseks

· Anni Sennov „Kristall-lapsed, indigolapsed ja uue ajastu täiskasvanud“

Emade kommentaarid:

Kadri (6-aastase Birgiti ja 4-aastase Mihkli ema):

Erinevalt kristallilastest hakkasid Birgit ja Mihkel rääkima väga vara. Kuid nii nagu kristallilapsed, armastavad ka mõlemad minu lapsed kive. Neid tassivad nad õuest tuppa ja õues ronivad neile otsa. Eriti meeldivad neile kristallid, mida olen koju ostnud. Võtavad neid vahel voodisse kaasa, et halbasid unenägusid, hirmu või kurbust peletada. Mõlema lapsed soovivad sünnipäevaks päris oma kristallkivi: Birgit roosat kvartsi ja Mihkel ametüsti.

Samuti on mõlemad väga head ronijad. Juba 3-4-aastaselt hakkasid nad mänguväljaku 13-meetrise ronimispüramiidi tippu ronima. Algul isa abil, hiljem iseseisvalt.

Toas meeldib lastele paljalt ringi käia. Mihkel ka magab paljalt, nii kodus kui lasteaias. Pidžaamat kannab ta ainult siis, kui toad on väga külmad või kui on külalisi.Samas on mõlemale väga oluline, mis riided neil seljas on ja et need puhtad oleksid. Eelmise päeva riideid enam selga ei panda. Puhtusearmastusele vaatamata nad oma tuba korras hoida ei suuda, olgugi et kodukoristustöödes löövad nad meelsasti kaasa.

Kuna oleme mehega taimetoitlased, siis kodus lapsed liha ei söö. Lapsed söövad hea meelega taimset toitu ja arutlevad tervisliku toidu teemadel.

Mõlemad on suured meisterdajad. Võivad vahel terve päeva mööda saata paberi, liimi ja pliiatsite või naelte, haamri ja puutükkide seltsis.

Mihkel armastab rääkida, et ta on loomade ja looduse sõber. Ta ostab ja istutab ise lilli ning kogub maha külvamiseks puuviljade seemneid.

Tundeküllasust ja empaatiavõimet on meie peres kuhjaga. Kui keegi on kurb, siis Birgit läheb ta juurde, kallistab või lihtsalt ütleb midagi. Ka mind turgutab ta tihti, kui olen tema arust morn või kurva näoga. Päevas käivad lapsed mitu korda kallistamas, pai tegemas või lihtsalt ütlemas, et “emme, ma armastan sind.” Sageli järgneb loetelu neist, keda veel armastatakse. Mihkel armastab kogu maailma ja kõik on tema sõbrad. : )

Marge (2-aastase Triinu ema):

Minu tüdrukutirts mürgeldab mänguväljakul 4-5-aastastega samaväärselt ja nii peetakse teda tihtipeale, vaatamata roosale kombekale, poisiks. Loodus on tema imeline mängumaa – kivilt-kivile hüppamine, liivakastis liiva puistamine, mutuka teekonna jälgimine – need kõik on põhjused, miks ta juba hommikul ärgates esimese asjana „õueeeeeeeeee!“ nõuab. Enamik mu lapse sõnavarasse kuuluvatest sõnadest on loomade nimed ja häälitsused või sõnad, mis kirjeldavad loodusjõude, näiteks tuule puhumist, puude kiikumist jne. Ka on mu lapsel eriliselt hea läbisaamine oma vanaisaga, kelle kaisus talle magama meeldib jääda. Kahjuks on ta aga sõltumata väsimuse astmest alati rahutu unega. Kristall-laste kirjeldusega on vaid üks omadus vastuolus. Erinevalt tüüpilistest kristallilastest, on mu laps meeletu liha armastaja. On päevi, mil ta ainult lihast ja piimast toitubki.

Annikki (2,5-aastase Loona-Maria ja 6-kuuse Sebastiani ema)

Loona-Maria on erakordselt ligitõmbav laps. Sõpru leiab ta kõikjalt -- külast, bussist, tänavalt. Täiskasvanud jäävad enamasti hämmendunult jälgima just tema suuri, kõnelevaid silmi. Midagi lihtsalt on, mis temas loob tohutu poolehoiu ja tugeva kiindumussuhte kõigi täiskasvanutega, kellega ta kohtub. Enamus sõpru käib meil nüüd lapsi külastamas, mitte enam vanemaid. Seesama kiindumus ja täiuslik usaldus ei piirdu vaid inimeste vaid kogu loodusega. Ühe naabri suur koer ja teise tujukas kass on näiteks pärast Loonaga kohtumist kolinud poole kohaga meie juurde elama. Möödunud suvel aga astus Loona meelega ühele teole peale. Ma ei öelnud midagi, aga ta oli ise oma teguviisi tulemusest nii kurb ja löödud, et pärast seda päästsime terve suve kõik teod ja vihmaussid tee pealt muru sisse „koju“.

Sööma hakkas Loona alles aastaselt. Sinnani sõi ainult rinda. Lapsehoidjatest keeldus teise eluaastani. Tehnikat ja masinaid -- kõike looduskauget -- kardab siiani tohutult. Ringi käiks ainult paljalt. Ka nukkudel ei tohi riideid seljas olla. Rääkima hakkas ta alles hiljuti ja räägib siiani suhteliselt pudi-keelselt. Esimesed sõnad väljendasid tundeid. Ta jääb inimest vaatama ja lausub vahel ka võõra inimese kohta: "Täti on kuub (tädi on kurb), teeme kalli-kalli." või "Onu on õõmus!" ja siis hõiskab koos rõõmustajaga. Kui mul on olnud raske päev, poeb ta mulle kaissu. Ütleb "Emme on pinges" ja paneb käed mulle südamele. Mõne minutiga kaob pinge ja valu. Tema aga juba magab õndsalt.

Sama empaatiliselt armastab ja hoiab väike Loona kõiki oma lähedasi, eriti veel väikest venda. Lilledest, loomadest ja kividest rääkimata.

Ka on vahel juhtunud, et ta ütleb mõnda toanurka vaadates: "Onu aatab" (onu vaatab) või näitab näpuga, vahel ka lakke, "täti". Siis teeme koos palve, kutsume inglid kaitsma ja palume tädil-onul minna oma teed. Siis tuleb ta pilku rahu ja nähtud hing kaob. Tema jaoks on see kõik nii loomulik. Ainult minul hakkab vahel kõhe...

Kui Sebastiani ootasin, hakkasin tajuma kummalisi asju. Tundsin, mida ta mõtles ja teadsin, et ta tahab tulla meie ellu, kuigi ajad olid keerulised. Kui muidu peaks ema olema oma lapse tasakaalustajaks ja suunajaks, siis pojaga on mul tunne nagu oleks ta tulnud siia Maailma mind tasakaalustama ja suunama. Tema lähedal tunnen alati sügavat rahu. Esimestel päevadel talle silma vaadates ehmusin. Need silmad ei olnud abitud otsivad vastsündinu silmad, vaid vaatasid otse minu hinge. Neist tulvas minusse positiivseid mõtteid ja tarku sõnu. Usun, et see oli tema viis minuga rääkida. Sama kogesid ka teised. Üks selgeltnägija ehmatas, kui Sebuga tema selja tagant mööda kõndisin. Pööranud ümber ütles ta: "Kui huvitava väljaga laps!"

Poega kandes muutus liha mulle vastumeelseks. Pärast sünnitust sai minust, kui kunagisest sašlõki fännist, "kohustuslikus korras" täis taimetoitlane.

Kõige enam on mu kristall-lapsed mulle õpetanud kannatlikkust ja seda, et nad ei kuulu minule, vaid kogu Maailmale. Minu roll on vaid neid kogu hingest hoida ja armastada.

Lugu on ilmunud ka ajakirjas Meie Pere, veebruar 2009.

Natuke suvist meisterdamist...

Iga säästuka nuka taga vedeleb vanu kaste.
Need annab aga ümber meisterdada unelmate lossideks...
Tornideks saab kasutada tühje majapidamispaberirulle.
Edasine on juba fantaasia...

Kas tunned karupoeg Puhhi

Üks vahva leht, kus saab oma teadmisi kontrollida.
Lastele ja lapsemeelsetele, kes armastavad Puhhi.

Anni Sennovi lehel lastest

Indigolapsed

Indigolasteks nimetatakse lapsi, kes on sündinud nn uuel ajastul, alates 1995. aastast. Nende laste eripära seisneb selles, et nad on sündides kaasa saanud palju suurema aurakiirguse kui nende vanemad. Need lapsed on sündinud uue ajastu indigovärvi auraga, mille täiskasvanud võivad saada läbi AuraTransformatsiooni™ – kui nad tunnevad, et on selleks valmis.

Eestis oli 2003. aasta lõpuks sündinud umbes 115 600 indigovärvi auraga last.
Llisaks sündis üleminekuperioodil, aastatel 1987-1995, umbes 163 600 last, kelle auras on elemente nii vanast kui ka uue ajastu indigovärvi aurast.

Aastael 2004-2007 sündis 59 000 last, kellel oli juba indigo- ja kristallenergia segaaura.

Eestis oli 2007.a. alguses 338 300 last kelle aurastruktuur on teistsugune kui nende vanematel, kes ei ole läbinud AuraTransformatsiooni™.

loe edasi...

Kristall-lapsed

Kõigil 2012. aastal ja pärast seda sündivatel lastel on täielikult välja arenenud kristallaura. Ajavahemikul 2004-2012 sündivate laste aurastruktuur koosneb indigo- ja kristallenergia segaenergiast.

Kristall-lastel on väga puhtad ja võimsad energiavõnked, nad on suhtlemises teiste inimestega äärmiselt ausad ja tõeotsijad. Erinevalt indigolastest puudub neil täielikult piirangute element, kuid laste endi jaoks ei ole see probleem, sest nad teavad väga täpselt, mis neile meeldib või mis mitte ja milliste inimestega neil on hea koos olla.

Kristall-lapsed ei suuda kompromissidele minna. Sellisel juhul eralduvad nad täielikult ümbritsevast maailmast, sest arvavad, on ise endi jaoks parimad kaaslased.

Isegi kõige lähedasemad pereliikmed, olgu selleks ema, isa või teised sugulased, ei tohiks kristall-laste läheduse pälvimises liiga kindlad olla.

Need uue ajastu lapsed ei taha olla vabatahtlikult koos inimestega, kelle mõttemudel on piiratud, või inimestega, kelle energiad on madalamad ja alistavad. Kui vanemad langetavad lapse sooviga vastuollu mineva otsuse, võib olla kindel, et üsna pea tekivad kaootilised olukorrad. Kristall-lapsed kannavad endas alateadvuse tasandil tuld, mis paneb kõik negatiivse laste ümbruses leegitsema.

Kristall-laste vanemad peaksid mitte ainult iseenda pärast, vaid eelkõige oma laste huvidest lähtudes muutma oma aura ja energia struktuuri AuraTransformatsiooniga™ nii, et see oleks nende laste kristallaura struktuuriga kooskõlas. Siis ei pea lapsed oma inimlikku, vaimset või füüsilist potentsiaali enam pidurdama üksnes sellepärast, et nemad on alles lapsed ja vanemad ei suuda nende kiire arenguga nii sisemiselt kui ka väliselt kaasa minna.

On täiesti selge, et uue ajastu lapsed ei suuda sageli mõista seda aeglast ja sageli alalhoidlikku eluviisi, mis on iseloomulik paljudele vana energiastruktuuriga täiskasvanutele. Uue ajastu kristall-lapsed teavad, kuidas kiiresti otseteed leida, mistõttu neil ei ole mingit soovi käituda nii nagu nende vanemad lapsena.

Piiride kehtestamine, järjepidevus, vastutuse võtmine ja tunnistamine, otsekohesus ning tõerääkimine on uue ajastu kasvatusviisi peamised alustalad.

Kui soovid uue ajastu lastest ja nende käitumisest rohkem teada saada, soovitame lugeda Anni Sennovi raamatut Kristall-lapsed, indigolapsed ja uue ajastu täiskasvanud.

Leidsin veel ühe huvitava lehekülje, seekord Aafrikast.

Sissejuhatuseks inglise keeles:

The Indigo and Crystal vibrations are being carried not only by the New Children, but by adults who have made the soul choice to transition to these vibrations.

This is not always an easy process -as it involves deep changes that occur on the level of the psyche, including the mental and emotional, as well as physiological changes to the body.

The nature of these changes can sometimes be quite distressing. The aim of this page is to provide support and direction to those adults who find themselves experiencing the energies of the Indigo-Crystal transition.

V peatükk

Ei tea, kust see tume pilv küll tuli, kuid nüüd oli ta kohal, laotas ennast üle taevavõlvi ja ülbitses.
Päike tõmbas oma kiired kokku ja mossitas. Mis tal muud üle jäigi kui pilv tal ees laiutas.
Aga lilledel oli hea meel ja köögiviljad Timbulimbu peenramaal rõõmustasid ka. Tükk aega polnud vihma tulnud ja nüüd oligi aeg käes.
Loomad ja linnud jäid koju ja putukesedki pidasid puhkepäeva.
Ainult sipelgad trotsisid sadu ja tassisid okkaid ja rohuliblesid oma ehitusplatsile.
Timbulimbu võttis lapiteki ja end selle sisse mässinud, istus ta kiiktooli. Ta laulis vihmalaulu ja see kõlas nii:

"Tere, tere vihmakene,
tore, et sa tulid.
Paota piisku, vihmakene,
vahva on see mulin.

Timbulimbu aiakene
sind ju ammu ootab.
Timbulimbu, maiakene,
ainult kannu paotab.

Tere,tere vihmakene,
hea, et tulla said.
Homme, kallis vihmakene,
päike teeb taas pai."

Täna Timbulimbu aias ei toimetanud. Anumad kastmisvee jaoks oli ta juba eile valmis pannud. Need täitusid vihmapladina saatel.
Timbulimbule meeldis vihm. Talle meeldis ka päike, tuul ja lumigi meeldis. Kuigi lund sadas siinkandis harva.

Kui lõuna kätte jõudis, kolis ta ära tuppa ja pani supipoti tulele.
Timbulimbul oli juba mitu päeva oblikasupi isu. Nüüd oli aega seda vaaritada.
Pada tulel, kepsutas ta läbi vihma oblikate järele. Need kasvasid aia kõige kaugemas nurgas, vana kompostihunniku kõrval, teisel pool maasikapeenart. Timbulimbu armastas maasikaid. Ta rohis ja kõplas neid peaaegu iga päev. Praegu olid need alles valged, kuid veel paar nädalat ja tibake vihma... Siis teeb ta neist kompotti ja kutsub kõik sõbrad pühapäevasele pannkoogipeole.
Nii tegi ta igal aastal.
Praegu olid maasikad veel valged.
Aga temal oli vaja oblikaid. Niisiis korjas ta käputäie oblikaid ja lippas tagasi toa poole.
Pada podises mõnusalt ja toas oli soe. Timbulimbu võttis niiske rätiku peast ja pani selle tooliseljale. Tooli aga nihutas pliidile pisut lähemale, et rätik paremini kuivada saaks. Siis keetis ta piparmünditeed.
Piparmünt kasvas selles aias vist juba siis kui Timbulimbu vanaema alles väike oli ja tema vanaema seda kasvatas. See oli vist seal alati kasvanud. Ja Timbulimbu armastas piparmünti just selle pärast.
Nüüd istus ta siis lauda, võttis oma tassikese ja valas sellesse auravat teed. Tuba täitus meeldiva piparmündi lõhnaga.

"Selle juurde sobiks täpselt lusikatäis mett. Mul peaks veel purgike kapis olema."
Jah, paar nädalat tagasi oli emand Mesikäpp Timbulimbule purgikese meega saatnud. Ta ise ei saanud tulla ja saatis meepurgi oma noorema tütrega.
Timbulimbu oli talle veel peotäie piparmünti tänutäheks saatnud. Just sellepärast, et piparmünt meega nii hästi kokku sobib.
Kapi kallal sobrades leidis Timbulimbu pakikese küpsiseid. See oli kingitus perekond Hiirelt, et ta ei kurvastaks nende äraolekul. Ta võttis küpsise paki... aga meepurki ei olnud kohe kusagil.
"Huvitav, kuhu ma selle siis panin? Muud kohta ma mee hoidmiseks ei tea. See on mul alati siin kapis olnud. Ja ära ma seda ka ei ole söönud."
Õnneks oli küpsised magusad. Nii näkitses Timbulimbu küpsiseid ja jõi meeta piparmünditeed. See oli ka hea. Aga mitte nii hea kui meega.
Süda ei andnud kuidagi rahu. Kuhu see siis kadus?
Timbulimbu vasak kulm hakkas kahtlaselt tõmblema, kui ta kellegi väikese, veidra tüübi peale mõtles, kes viimastel päevadel liiga tihti tema mõtetesse sisse trügis ja mitte sugugi positiivse tegelasena. Veel paar minutit ja kulm tõmbles juba tugevalt. Paha tuju hakkas võimust võtma. Nii ilus päev, vihma sajab ja nüüd siis selline lops jälle.
Aga läbi vihma ei viitsinud ta õigust nõudma minna. Liiga hea oli soojas toas olla.
Ja supp hakkas ka valmis saama. Nii suruski ta oma paha tuju tagasi hingepõhja ja toimetas tasakesi edasi.

IV peatükk

Kogu päeva toimetas Timbulimbu oma peenramaal: rehitses, kõpitses, kastis lilli ja harvendas kaalikaid.
Lõunauinaku ajaks lükkas ta ukse koomale. Esimest korda tegi ta seda. Muidu oli alati uks lahti seisnud. Vaid ööseks oli Timbulimbu selle kokkupoole lükanud ja sedagi jaheda mäeõhu, mitte elavate pärast.
Aga nüüd ei tahtnud ta mingil tingimusel ust lahti jätta. Mine sa tea, mis jälle juhtuda võiks.
Uni ei tulnud ega tulnud. Nii palju segadust oli ta mõtteis ja see ei lasknud rahulikult magama jääda.
Nii vähkreski ta pool tunnikest ja mõtles kogu aeg selle peale, kes oli too veider varas, kes temaga suhelda ei tahtnud, kuid ometi tema asju himustas.
Ja piruka sõi sellele vaatamata ära, et see hapu oli olnud...
Lõpuks tõusis Timbulimbu üles ja otsustanud veelkord vana männi uut elanikku külastama minna, ajas puukotad jalga ja sättis juukseidki pisut. Niisama, naljaviluks. Mitte, et ta muljet oleks tahtnud avaldada, seda mitte.
Niisiis keeras ta oma patsikesed krunnidesse ja sättis pisut lokikest otsmikul. Tõmmanud lillelise rätiku õlgadele, sammus ta otsusekindlalt väravast välja.

Männialune oli tundmatuseni muutunud. Juurepealsed olid täis kõikvõimalikku sodi: kommipabereid, puurisu, vanu riideräbalaid ja selle kõige kuhja keskel ilutses tema teepott.
Selle haaras Timbulimbu käbedalt näpu otsa ja vaatas siis arglikult ringi, et ega keegi ei näe.
"Tohoh tonti! Nüüd varitsen siin nagu varas oma enese teepoti pärast."
Siis koputas ta uksele. Teiselt poolt, männi seest, kostis müdistamist ja kohmitsemist. Aga vastust ei tulnud.
Timbulimbu koputas veelkord.
Nüüd vastas teine: "Mis sa klopid! Korralikud külalised lasevad uksekella!"
"Vaat kus lops!" mõtles nüüd Timbulimbu ja hakkas uksekella otsima. Aga mida polnud, oli uksekell. Niisiis koputas ta uuesti.
"Mis ma just ütlesin?!" küsis pahur hääl.
"Ma ei leia uksekella," ütles Timbulimbu ja tundis, kuidas tema hääl ebalevalt värises.
"No muidugi! Seda polegi ju!" irvitas hääl vastu.
"Kust ma siis sinu arvates helistama peaksin?" pahandas nüüd Timbulimbu.
"Kui ei ole kella, siis pole ka külalisi vaja. Nii, et... Lase jalga kui asja ei ole!"

Nördinult ja pahasena läks Timbulimbu koju. Jõudnud sinna, istus ta väsinult oma kiiktooli ja lihtsalt kiikus natuke aega.
Ta lasi pilgul üle aia rännata ja mõtles, kui tubli ta ikka on olnud ja kui kaunis tema aiake on.
Äkitselt jäi tema pilk peatuma ühele väga inetule, kortsus vidinale, mis aiaga sugugi kokku ei sobinud. See oli seesama väike vettinud saabas, mille emand Pesukaru talle hommikul oli toonud. Timbulimbu võttis saapa näpu otsa ja vudis tagasi männi alla.
Peale koputamist ütles vihane hääl taas: "Kui asja ei ole, aura ära! Külastuspäev on läbi!"
"Mul on asja! Ma leidsin saapa. Õigemini leidis selle emand Pesukaru, või päris õigemini leidis selle ojakene, kes mägedest alla voolab, kuid ta andis selle emand Pesukarule, sest ta arvas, et see võiks mulle kuuluda ja emand Pesukaru ei arvanud ikka küll, et see minu oma võiks olla aga..."
"Mis selle saapaga siis on? Mul ei ole siin õhtu otsa aega sinu pajatusi kuulata. Ütle, mis sul öelda või lase jalga!"
Timbulimbu ilusad maasikamusihuuled väändusid nüüd pruntis mossisuuks. Korraks mõtleski ta lahkuda ja saapa kaasa võtta. Karistuseks sellise ebaviisakuse eest. Kuid siis vastas ta pahasel toonil: "Arvasin, et see võiks sulle kuuluda. Sest mina saapaid ei kanna ja minu teada ei tee seda ka keegi loomadest. Nii et ainult sina tulid mulle meelde kui saabast nägin."
Teisel pool valitses tükk aega vaikus.
Siis turtsus keegi, nagu kannataks külmetushaiguse all ja vastas porisedes: "No jah, viska see siis sinna muu kraami sekka. Kui mul aega, vaatan selle üle."
Ja kogulugu, edasi järgnes vaikus.

Väsinuna läks Timbulimbu koju. Ta päästis oma patsid valla, pani rätiku tooliseljale, võttis öökapist Päevaraamatu ja kirjutas:
" Kallis päevik. Täna oli veel imelikum päev. Mulle toodi saabas. Selline pisikene, kortsus ja läbi vettinud. Ma arvasin, et see on selle veidriku saabas, kes männi alla kolis.
Viisin selle talle. Ta on nii häbematu tüüp.
Olen väga vihane ja segaduses. Aga panni tõi ta tagasi. Sain teepoti ka kätte.
Ja männialusest on ta seapesa teinud.
Ma ei ole teda ikka veel näinud.
Ja ta sodis siia eile.
Aga ta on huvitav.
Tema hääl on kähe ja vihane.
Aga äkki ta polegi nii paha?
Ei tea, lähen magama.
Head ööd!"

III peatükk,

Kell oli paar minutit üle kuue, kui päike oma kiharad üle oru laotas.
Lilled tõstsid näokesed, avasid silmad ja tervitasid teda. Putukesed pesid endid kastepiiskades ja ruttasid oma toimetusi toimetama.
Härra Käbilind hakkas just parajasti oma esimest hommikusööki sööma. Perekond Harakas põõnutas oma pesakeses ja isand Konn jõudis koju varahommikusest kooritunnist. Ta ronis urgu vana kompostihunniku all ja sulges silmad, soovides enne enesele head päevaund.
Porgandid Timbulimbu peenramaal sirutasid end veidi ja kasvasid siis paar millimeetrit.

Lõbus mägiojake oli kusagilt kõrgemalt saapakese leidnud ja näitas seda kõigile kaldaäärsetele. Kuid keegi ei tunnistanud end saapaomanikuks.
Emand Pesukaru pesi parasjagu laste sokke ja lubas saapa kaasa võtta, et seda Timbulimbule näidata. Timbulimbu olevat ainus, kel seesugune saabas sobida võiks. Kuigi ta selles sügavalt kahtles, kuna Timbulimbu ei olnud sugugi hajameelne tegelane ja pealegi kandis ta alati puukottasid. Kuid paremat mõtet tal pähe ei tulnud ja ojake jättis saapakese kaldapealsele, emand Pesukaru paja kõrvale.

Kui emand pesukaru Timbulimbu juurde jõudis, oli päike juba kõrgemal ja Timbulimbu valas just kohvi tassikesse.
"Tere, mu kallis!" hüüdis emand Pesukaru juba väravalt.
"Oo, milline imeline hommik!" vastas Timbulimbu, "Kas soovite ka tassikese kohvi? Alustasin just hommikusöögiga." Ta võttiski juba varnast tassikese. Need rippusid alati katuse all naela otsas, juhuks kui keegi äkki külla peaks tulema just siis kui ta teed või kohvi joob. Nagu tänagi juhtus.
"Jaa, suurima rõõmuga!" vastas emand Pesukaru ja nad istusid lauda ning nautisid juustusaiu, kohvi ja hommikujahedust.
"Ahjaa!", meenus äkitselt emand Pesukarule tuleku põhjus. "Ojakene andis mulle selle saapakese, sest me ei suutnud kedagi teist välja mõelda, kes veel sellist sorti asju kannab. Teadsin küll, et Te rohkem puukottadega käite, kuid muid tegelasi mul meelde ei tulnud. Äkki kaotasite selle mullu talvel?"
Seepeale pani ta vettinud saapakese pakule nende kõrval.

Timbulimbu silmitses saabast ja kohe meenusid talle eelmise päeva veidrad sündmused. Et emand Pesukaru usaldusväärsne oli, paotas ta tollele poolsosinal: "Jah, minule see ei kuulu, kuid arvan teadvat, kes selle vettinud saapa omanik on. Eks ta siis tuli üle mägede. Eile hommikuks oli männi tüvele, selle sama meie vana männi, mida me kõik niiväga armastame..."
"Ja, jaa, armastame seda vana eakat mändi; ta on meiekandi puude seast vanim ja väärikaim...,"
"Just, just...Vot selle meie hea vana männi tüve sisse kolis eile varahommikul keegi imelik tegelane. Pani paksu ukse ette ja ei tutvustanud end ega midagist. Õigupoolest ei ole ma teda näinudki. Ainult uks on seal ja minu koputamise peale toriseti seestpoolt väga ebaviisakaid vastuseid. Peale selle varastas see veidrik eile lõuna ajal minu rabarbriporgandipiruka, mille pärastlõunaseks piknikuks küpsetanud olin. Ka panni viis minema ja teepoti. Hilisõhtul kui terrassil tukastasin, tõi ta panni tagasi ja jättis mulle ebaviisaka teate piruka vähese suhkrusisalduse kohta. Nii nahaalset tüüpi ei ole ma küll enne kohanud. Aga küll ma temaga asjad ära õiendan!"
Emand Pesukaru oli unustanud võileiva mälumise ja kukutas selle tagatipuks veel kohvitassi. See asjakäik näitas olukorra tõsidust küll väga selgelt.
"Jajahh... Me peame midagi ette võtma selle asjaga."
Timbulimbu palus emand Pesukarul veel paar päeva saladust hoida, kuna lootis selle ajaga loosse pisut selgust saada.

Taaskord üks huvitav leht, kuhu põigata

Leidsin huvitava lehe, mõeldud lasteaiakasvatajatele (-õpetajatele), kuid minu arvates sobilik igale lapsemeelsele ja lapsekeelsele... Seal jagub nikerdamist ja mõistatamist ja muinasjututamist ja pedagoogikat jnejne

Väikestele tirtsudele

See pildike prindi välja(võibolla peaks seda ka enne pisut suurendama) ja saad nukukesed, millega vanavanaemade ajal väikesed tüdrukud mängisid.
Niidi abil saab jalad ja käed paika kinnitada.
Nukud saavad tugevamad, kui paberi tugevale kartongile kleebid.




Nukud on pärit ühest vanamoodsast ajakirjast... Riideid seal kahjuks ei olnud, kuid nende tegemise rõõm jääb siis koos sõbrannadega sulle, armas Sõbrake!

Waldorfpedagoogikast

Leidsin väga vahva lehekülje, kus toimetamist nii surtele kui väikestele. Siinkohal aga hoopis pedagoogikast.
Ei ole kunagi uurinud waldrofpedagogikat. Nüüd vaatan, et süpdames olen seda alati kaasas kandnud.
Tänu olen siinkohal selle leiu eest võlgu Sulekesele, kelle lehe kaudu sattusin Laps Eestis lehele.
Huvitavad leiud mõlemad.
Mida kaunist küll maailmas leidub ja veel nii lähedal...

Väike prints suurtest ja väikestest inimestest.

Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?"
Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel....", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!"
Nii et kui ütlete neile: "Tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, et ta naeris ja tahtis lammast. Kui tahetakse lammast, eks tõesta see, et ollakse ka olemas," siis nad ainult kehitavad õlgu ja peavad teid lapseks! Aga kui ütlete neile: "Planeet, millelt ta tuli, on asteroid B 612," siis jäävad nad uskuma ja jätavad teid oma küsimustega rahule. Nad on juba niisugused. Ei maksa nende peale pahane olla. Lapsed peavad suurte inimestega kannatlikud olema.
Küll aga meie, kes me elu mõistame, vilistame numbrite peale! Mullegi oleks meeldinud alustada seda lugu nagu muinasjuttu ikka. Oleksin meeleldi öelnud:
"Oli kord väike prints, kes elas planeedil, mis oli vaevalt suurem kui ta ise, ja tal oli vaja sõpra..." Neile, kes elu mõistavad, oleks see tundunud hoopis tõelisemana.

See on üks tõeliselt ilus raamat.
Iga kord kui igatsus kellegi tõelise ja ilusa järele, võta ja loe seda. Ja kui tunned, et keegi sind ei mõista, siis loe jälle seda raamatut. Ja kui tunned, et oled keegi teine ja sa ise ka ei oska öelda, kes sa siis oled... loe seda raamatut.
loe siit...

II peatükk

Pärastlõunaks oli Timbulimbu endale külalisi kutsunud.
Seepärast korjas ta aiast porgandeid ning peotäie rabarbreid, et üks maitsev külakost valmis küpsetada. Kui pirukas valmis sai, pani ta selle pakule jahtuma ja läks ise oma igapäevast lõunauinakut tegema.
Kui ta siis poolunisena sängis pikutas, kuulis ta äkki köögis krabinat.
"Imelik, hiirepere sõitis ju juba möödunud nädalal mägedesse puhkama. Kedagi ei tohiks kodus olla." mõtles ta ja tõusis vaikselt üles. Ta hiilissusside sahinal kööki.

"Oh, sa jutt!" hüüdis ta, kui oli kööki näinud. Keegi oli piruka sisse vehkinud ja peale selle veel teepotigi kaasa viinud. Ega ta väga suur olla saanud, sest pann oli lohistamisest jälje jätnud ja tee potist maha loksunud.
Kiiruga kahmas Timbulimbu oma kotad ja vudis jälgi taga ajades välja. Need viisid läbi väravaaugu vana männini ja selsamal hetkel prõmahdaski uks. Varas oli koos pirukaga, panniga ja teepotiga selle taha peitu pugenud.

Oi, kui vihaseks see ajas. Punase näoga ja värisevate kätega sammus Timbulimbu aiaväravast sisse ja võtnud peotäie rabarbereid, paar porgandit lisaks, hakkas ta kiirustades uut pirukat küpsetama.
Õnneks oli tal veel üks pann ja tee asemel võis ju külalistele kohvi ka pakkuda. Ega aeg raisata olnud ja külalised pidid juba varsti saabuma.
"Aga seda asja ma nii ei jäta!", mõtles ta mornilt.
Pärastlõuna möödus viperusteta. Täpselt siis kui vana kellakägu viiendat tundi kukkus, saabusid emand Hallvatt ja härra Vader. Timbulimbu kattis aeda laua ja nad istusid ning sõid pirukat.
Nad lobisesid metsajutte.
Timbulimbu käis metsas harva, seepärast oli alati nii huvitav loomade tegevusest ja toimetustest kuulda. Mitte, et talle mets ei oleks meeldinud. Tal oli lihtsalt alati palju toimetamist, et metsa minna aega ei olnud. Olemine oli nii hubane ja mõnus, et Timbulimbu suutis natukeseks ajaks päevased sündmused ära unustadagi.
Kui külalised koju hakkasid sättima, oli päike juba mägedesse vajunud ja Kuu alustas jalutuskäiku mööda taevasõõri.

Jäänud üksi, koristas Timbulimbu laua ja pesi nõud. Siis meenus talle pannivargus ja ta tõi öökapist Päeviku. Istunud kiiktooli, võtnud peale lapiteki, vaatas ta hetkeks taevatähti ja kirjutas siis Päevikusse:
"Kallis päevik. Täna juhtus minuga imelik lugu. Meie vana männi alla kolis keegi pahur tüüp, kes ennast tuvustada ei taha. Ja kes täna mu piruka koos panni ja teepotiga sisse vehkis..."
Siis pani ta Päeviku lauale ja jäi taevatähti lugedes tukkuma...

Kui ta üles ärkas, oli Kuu juba jalutuskäiguga lõpule jõudmas ja rohutirtsud laulsid metsa all koorilaule. Timbulimbu võttis Päeviku ja hakkas tuppa minema. Väljas oli jahe ja voodi ootas.
Unisena kukutas ta Päeviku ja see jäi lahtisena põrandale lebama.
Mis see siis nüüd oli? Tänase päeva peale olid ilmunud koledasti soditud, soperdatud sõnad:
"Kok oli apu. Pane teistkort rabapri asemel rosinit. Pan ripub kögis, polt enamb vaja."
Torisedes ja mossitades ronis Timbulimbu voodisse ja uinus.
Vargaga lubas ta homme sotid selgeks rääkida.

I peatükk

Kui ma ei eksi nüüd, siis oli see vist kolmapäev...
Oli imekaunis päev. Päike eputas oma kuldsete kiharatega ja väikesed valged pilveputukad sosistasid saabuvast suvest. Vihm magas oma pehmes sängis ja Kuu oli läinud teisele poole Maad uusi, kauneid paiku külastama.
Linnukesed siristasid oode soojade ööde ülistuseks ja mutukad toimetasid oma argitoimetusi, sest nad olid tragid ja kohusetundlikud.
Ojakene voolas rõõmsalt hüpeldes mööda mägirada ja pajatas lillekestele kaldapealsel oma reisidest.
Org haljendas ja Riisikamets peegeldus jäätunud mäetippudes, maalides valgele lumele rohekaid laigukesi.

Selles muinasjutulises orus elaski Timbulimbu.
Oma väikeses puumajakeses, mille ümber vikerkaarena särades õitses väikene aiakene.
Timbulimbu oli pisike pontsakas tegelane, kahe pika patsiga, mis keerdusid vahel toimetamiste ajaks sarvekesteks.
Linnud armastasid teda ja tema armastas linde. Loomad tulid teda tervitama ja tema jagas neile maiuseid. Päikegi armastas teda ja hellitas aeda, kus Timbulimbu päevad otsa toimetas. Lilled õitsesid ja porgandid kasvasid lopsakaiks. Umbrohi ei kasvanud tema peenardel, vaid kolis ära aasale, et sellele oma roheluses ja õitelõhnas kohevust ja ilu lisada.

Timbulimbu oli lõpetanud just toa kraamimise ja jõi terrassil kohvi.
Vana männi ladvas, teispool aeda vaidlesid Harakas ja Käbilind:
"Kujuta sa ette, eile õhtul ei olnud seal veel hingelistki. Täna hommikul aga kolistati juurte all, mis kole. Mu lapsed ei saanud magadagi, pidin neid ussikestega rahustama."
"Oh, mina ei kuulnud küll midagi. Ometi olin täna terve öö üleval ja sorteerisin käbisid. Ma oleksin ju näinud kui keegi tuli..."
"Oli, oli. Ma ise kuulsin. Ja jalajäljed olid ka. Inimese omad, ainult pisemad. Palju pisemad kohe."
"Ei tea. Küsime parem Öökullilt. Tema kolas siin öösel ringi ja tal on kullipilk. Kui tema ei näinud, siis ei ole järelikult kedagi."

Timbulimbu kuulas ja kuulas, kuni ei suutnud enam uudishimu varjata ja küsis:
"Kellest te räägite? Kes tuli või ei tulnud? Kuhu tuli või ei tulnud?"
Linnud jäid vaikseks ja vahetasid pilke. Lõpuks kädistas Harakas:
"Tuli, tuli. Eile teda veel ei olenud. Aga hommikul käis juure all juba kõva kolin ja jäljed olid ka maas. Sellised nagu sinu omad, natukene pisemad ainult."
"Kes see siis oli?" päris Timbulimbu. Kohv tema tassis hakkas nagunii juba jahtuma.
"Kust mina tean. Jäljed olid, kolin ka aga tüüpi ei olnud näha!"

Jutt läks järjest salapärasemaks, kohv järjest jahedamaks. Seepärast pani Timbulimbu tassi lauale, ajas puukotad jalga ja sammus väravast välja, männi poole.
"Näita neid jälgi!" palus ta. Harakas lendas seepeale puu otsast alla ja maandus otse kõige jämedamale juurele.
Männitüvele oli ilmunud uks. Ei tea kust ja kuidas, aga seal see nüüd laiutas. Vana mänd, mis alati Timbulimbu aia taga oli kasvanud... Juba vanaema ajast peale ei olnud seal mingit ust olnud ja ainsateks elanikeks olid olnud puuladvas pesitsevad perekond Harakas ja härra Käbilind.
Vahel suviti oli siin mõni orav peatunud, kuid ust ei olnud veel keegi ehitanud.
Imestus ja üllatus olid need tunded, mis Timbulimbut nüüd valdasid. Pisike käputäis vihagi, sest ta ei suutnud mõista, kuidas võis keegi ilma luba küsimata ja ütlematagi omale männitüvest maja ehitada ja nii paksu ukse ette teha.

"See juba nii ei lähe," mõtles ta ja koputas uksele. Keegi ei vastanud. Veel üks koputus, seekord veidi valjemini ja seestpoolt kostis vastuseks vaid pahast pobinat ning sahmerdamist. Kuid uks jäi suletuks.
"No jah, kui ei taha, ära ava. Mossita siis seal sees. Kuid siinkandis on kombeks kasvõi teretada kui ennast tutvustada ei taha." ütles Timbulimbu uksele.
"Tere, kui tahad!", kostis puutüvest. Kuigi see oli rohkem turtsumine kui teretus.
"Targem on uustulnuk rahule jätta," arvas Timbulimbu. "Küll ta ise suhtlema tuleb, kui isu peale tuleb või igav hakkab."
Seepeale läks ta tagasi terrassile ja võttis tassi, et see toas taas kuumaks ajada. Sest külm kohv nii hea ei tundunud ja sellised sündmused ajasid talle kohvi isu peale.

Härra Käbilind oli oma pessa pugenud ja proua Harakas lendas Riisikumetsa, et sugulastele külajutte kädistada. Materjal selleks oli nüüd ju olemas.
Timbulimbu tuli oma kuuma kohviga terrassile tagasi. Pisut nördinult ja segaduses istus ta oma pehmesse kiiktooli.
Päike aga siras sama eredalt ja ilm oli kaunis nagu ennegi...

"Üks lõputa lugu"

"Üks lõputa lugu" on muinasjutt, mida hakkasin kirjutama vist aastal 2003.
Mingi hetk lõppes jutulõng ja nii on see lugu seisnud kapis ootamas oma aega.
Otsustasin siis tänasest järjejutuna see looke üles tähendada.
Ehk leidub keegi, kes oskab loo lõpu taevatähtedelt üles leida...

Leidsin ka sellise lehe ...

Huvitav leht, mis käsitleb inimese aurat ja kõike sellega seonduvat. See kord siis indigovärvi aurast.

Valgusesaar tähelastest

Taas üks hariv tekst Valgusesaarelt.

Inglise keeles indigolastest

Kui aega ja viitsimist ja inglise keele oskust, siis see on päris huvitav leht.

Indigolaste tulek ühiskonda

Millest see tuleb, et emad-isad ei oska oma isepäiste, arukate lastega enam hakkama saada? Kas tegu on vanemate saamatusega või erineb uus põlvkond lapsi eelmistest?

Mind on alati võlunud, kuidas lapsed peavad täiesti iseenesestmõistetavaks asju, mis täiskasvanute jaoks on vaid fantaasia viljad või sümbolid. Lapse jaoks pole mingi küsimus mõista kaitseingli olemasolu, uskuda päkapikku või küsida kokkusaamist Harry Potteriga. Nad on päriselt olemas - nii nagu tädi Milvi Viljandist, kellest räägitakse, aga keda laps pole kunagi näinud.
Oma lastega ja üldse lastega suheldes olen tundnud nende erilist selgust maailma-asjade käsitlemisel, sulgkerget minekut uue sisse, justkui hetkeks ise selleks saades. Vaatamata sellele, et nad on väikesed, ei käi ehk veel kooliski, on neil igas küsimuses oma arvamus ning tihtipeale on sellel veendumuse jõud. Imelised olendid!

Väike, aga tark ema
Aga… miks on siis nii, et paljudel vanematel on oma lastega, nende imeliste olenditega, raske suhelda? Ka minul, kahe tütre emal (üks saab viie- ja teine kolmeaastaseks) ei laabu kõik veatult.
Pigem vastupidi: ei lähe mööda päevagi, mille lõppedes ei tuleks mul nentida, et jälle on tõstetud häält, ähvardatud ja vastastikku ehk nutetudki. Tunnen, et midagi tuleb teha teisiti, aga kuidas.
Lõpuks ulatab mulle võtme, mis mind segadusest välja aitab, viieseks saav tütar: "Ole sina laps. Ma näitan sulle, kuidas olla ema!"
Saan teada, et pole mõtet suruda oma tütrele selga kleiti, mis talle ei meeldi. "Milleks?" küsib ta. Tõepoolest, milleks?! Ta on ju rahul ja rõõmus, kui võib ise endale kapist riided valida. Mis võiks mul selle vastu olla, ainult natuke rohkem aega läheb, ei muud.
Kuulen, et mul pole mõtet teha head nägu, kui endal on tuju paha - see paistab nagunii välja. Jah, õige seegi. Veel visatakse mulle nina peale, et ei tasu päevade kaupa lasta endale tähti ette lugeda, kui võiks juba seletada, mis nendega teha saab.

Vanemad on segaduses
Mida see tähendab? Kuidas võib olla, et minu laps teab paremini, kuidas mina temaga olema pean? Mis ma teen: kas arvestan tema soovitusi või käratan, et laps jäägu "oma liistude" juurde?
Ma ei taha last murda, aga ma ei taha ka seda, et ta mulle pähe istuks. Kas minu ema või vanaema oskab mulle nõu anda? Nemad ütlevad, et nende lapsed (mina sealhulgas) olid teistsugused, kuulasid sõna ja tegid, mis kästi. Õppisid kõik, mis üles antud, ja kui ei õppinud, jäid istuma ning said ehk kodus veel vitsa ka.
Millega seletada seda, et praegune koolisüsteem on üha suuremale hulgale lastest vastuvõetamatu? Miks ei taha nii paljud lapsed õppida? Miks pöörduvad vanemad üha sagedamini psühholoogi poole palvega, et too õpetaks lapsega paremini läbi saama? Miks on see nii Eestis ja ka mujal maailmas?
Näiteks Rootsis tehtud uurimuste põhjal vajaks iga neljas laps alg- ja põhikoolis individuaalõpet.
Kas teisi teid siis pole? Kas poleks võimalik täiskasvanutel muuta oma mõtlemist, käitumist, ettekujutust hästi toimivast inimkooslusest? Aga kõigepealt: kes on need lapsed, kes meile praegu sünnivad? Kust nad tulevad ja kuhu on neil plaan jõuda?

Mitte probleemne, vaid uue ajastu laps
Tähe- ehk indigolaste teooria pooldajate arvates on tegu uue ajastu inimestega nii kehalises kui vaimses plaanis.
Nimi "indigolaps" pärineb terapeudi ja selgeltnägija Nancy Ann Tappe 1982. aastal ilmunud raamatust "Elu mõistmine värvide kaudu" (Understanding Your Life Through Colour). Seal rühmitas ta inimeste käitumisviise värvide järgi (üks neist ka indigo), rajades süsteemi nende sügavamaks mõistmiseks.
Indigovärvilisi aurasid hakkas ta lastel nägema 1980. aastate algul. Ta nimetab indigot eluvärviks, mis väljendab ka nende laste ülesannet maakeral. Tema arusaama kohaselt on tervelt 90% alla kümneaastastest nn indigod, kelle energeetilises kehas on täheldatav tumesinine ehk indigovärv.
Indigolapsed pole teistest paremad ega halvemad. Nad ei ole raskesti kasvatatavad, hüperaktiivsed, erivajadustega lapsed (kuigi neist praegu veel tihti nii arvatakse). Nad vajavad vaid uutmoodi lähenemist. Nendega suhtlemist ei peaks võtma kui probleemi lahendamist, vaid kui uue ühise tee leidmist.
Ameerikas ja Euroopas, sealhulgas Põhjamaades - eriti Rootsis ja Norras - on lastearstid ja psühholoogid indigolapsi lähemalt uurinud. Neile püütakse leida sobivat haridussüsteemi, mis ei hävitaks nende maailmavaadet ning kaasasündinud eeldusi ja vajadusi. Kui indigolastele ei võimaldata elu, mida nad õigeks peavad, võivad neist kasvada purustajad, hävitajad. Nad võivad kodust ära joosta, neist võivad saada tänavalapsed, narkomaanid. Või kui vanematel õnnestub nende tahe murda, siis ei suuda nad leida oma elule mõtet…

Töögrupid ka Eestis
Töö uue ajastu lastega on paar aastat toimunud juba ka Eestis. Indigo- ehk tähelaste töögrupid, kuhu kuuluvad lapsevanemad, kasvatajad, õpetajad ja psühholoogid, alustasid süstemaatilist tööd aasta tagasi. Nende keskused asuvad Tartus ja Tallinnas.
Armen Tõugu, indigolaste töörühma üks algatajaid: "Indigolaste jaoks oleks ideaalne suhtlemine see, kui igaühel oleks oma vaba ruum, kuid kus koostehtu tulemus oleks siiski harmooniline. Võrdlemisi vähe on selliseid keskkondi ja perekondi, kus inimesed on ühtaegu sõltumatud ning suudavad harmooniliselt koos töötada. Ühiskond pole valmis selliseid lapsi vastu võtma. Nendest võiksid kasvada meie kultuuri edendajad, aga kui me ei suuda nendega arvestada, võivad neist saada hoopis hävitajad. Seega oleks praeguste täiskasvanute ülesandeks aidata indigolastel elu mõtet mitte ära unustada, ja neile, kes on selle ära unustanud, seda uuesti meelde tuletada. Pakkuda neile võimalust ennast teostada ning niiviisi ühiskonda endale sobivamaks muuta."

Mille järgi indigolapsi ära tunda?
Neid iseloomustab:
• Väga tugev ja järjepidev tahe, nad ei unusta oma soovi või küsimust.
• Võrdsustunne täiskasvanutega.
• Ülitundlikkus: nad usuvad ainult seda, mida ütleja ise usub ning mille järgi elab. Leides üles täiskasvanute nõrgad kohad, hakkavad nad nendega manipuleerima.
• Tugev teadlikkus oma elu eesmärgist. Suutlikkus juba õige noores eas otsustada, mis on vajalik ning mis mitte.
• Uus sotsiaalne käitumine, leppimatus etteantud reeglitega. Soov ise endale reeglid valida või kehtestada.
• Nõrk analüüsivõime, kuid tugev süntees. Haarates hästi tervikut, ei tarvitse nad suuta eristada detaile.
Indigolastele sobib kool, kus lähtutakse tervikust ning kogetakse otseselt õpitavat. Analüütiline kool neile ei sobi. Praegu olemasolevaist vastab nende vajadustele kõige paremini Waldorf-kool, kus last ei hinnata, vaid iseloomustatakse.
Tähelaste Tallinna töörühma liikmete sõnul on head näiteks Aruküla Waldorf-kool ja lasteaed. Samuti teised koolid ja lasteaiad, kus õpetajad ja kasvatajad on teadlikud tähelaste problemaatikast ning püüavad neile sobivat keskkonda luua.
Tallinna töörühma juhataja, õpetaja Siiri Veensalu lisab, et teave indigolastest levib kiiresti. Aruküla Waldorf-kooli päevade raames alustab 20. märtsil Tähelaste muinasjutu etendusega tööd Indigolaste Vanemate Kool, kus emadele-isadele jagatakse teavet, kuidas oma, nn uue põlvkonna lastega koostööd teha.
Häid koole, lasteaedu ja ringe on aga teisigi. Teavet nende kohta saab internetilehelt www.zone.ee/indigolapsed.




INDIGOLAPSED – KES NAD ON?
Ameerika terapeudid Lee Carrol ja Jan Tober kirjutavad oma raamatus "Indigolapsed - uued lapsed on juba siin", et neil lastel on uut laadi psüühilisi võimeid, mida varem pole täheldatud. Nad võivad olla ülimalt arukad, kuid täiskasvanud võivad pidada neid ka probleemseteks, kuna nende mõtlemine ei mahu levinud raamidesse. Autorite arvates esindavad need lapsed teadvuse uut tasandit, millele inimkond on tõusmas. Nad loetlevad nende laste käitumises järgnevaid jooni:
• Nad tulevad maailma n-ö kuninglikena (ja käituvad sageli vastavalt).
• Neile tundub, et on siin "teenete eest" ning on hämmastunud, kui teised seda ei arva.
• Nad jutustavad sageli oma vanematele, "kes nad on".
• Neil on raske täita käske, mida esitatakse ilma selgitusteta.
• Nad lihtsalt ei soovi teha teatud asju (näiteks järjekorras seismine on nende jaoks piin).
• Neid väsitavad kindlapiirilised süsteemid, mis ei nõua loovat mõtlemist.
• Sageli leiutavad nad nii kodus kui koolis alternatiivseid tegevusviise, mis
jätab neist mulje kui süsteemi lõhkujatest.
• Kui nad ei viibi sobiva suunitlusega seltskonnas, võivad nad näida halvad suhtlejad. Vaimukaaslaste puudumisel pöörduvad nad sageli sissepoole - neile tundub, et teised ei mõista neid. Kool on neile tihti ränk katsumus.
• Nad ei allu süütunde-karistuse kasvatusmeetodile. ("Oota, kuni isa tuleb koju ja näeb, mis sa teinud oled!")
• Nad ei häbene välja öelda, mida vajavad.
Allikas: Indigolaste kodulehekülg www.zone.ee/indigolapsed


UUED LAPSED JA UUS LAPSEPÕLV?
Kas tegu on eelmistest põlvedest olemuslikult erinevate lastega või on muutunud hoopis lapsepõlv?
Arutleb Tiiu Kuurme, kasvatusteadlane:
Kas tõesti on indigolasteks nimetatud lapsed selle teise, meile meeltega tajumatu reaalsuse puudutus? On's nad sõnumikandjad, et meie tsivilisatsioon vajab teistsuguseid suundumusi? Ning et Looja ise on nende näol sekkunud, kuna inimesed ei suuda muidu oma sõgedusi lõpetada?
Kes nii usuvad, neile on indigolapsed reaalsus, mis ei tohiks jätta ükskõikseks. Kes jagavad rohke kriisikirjanduse seisukohti õhtumaade üldisest allakäigust, neile võiks indigolaste tulek olla valguskiir, väljapääs. Ent seda vaid juhul, kui neist kasvatada loojad, mitte hävitajad.
Seda kõike võib ka mitte uskuda ning ametkondade poolelt, kes tunnistavad vaid klassikalisi teadusuuringuid, ilmselt see nii ongi.

Tõsiasja, et lapsed ja lapsepõlv on teistsugused, tunnistavad siiski praegu enamiku arenenud maade akadeemilised ringkonnad.
Miks on lapsepõlv teistsugune? Maailm, kuhu sünnivad tänased lapsed, pole kunagi varem selline olnud.
Tänaseks lapsepõlvemaastikuks on peamiselt inimese loodud kunstlik ja kiiresti muutuv keskkond, täis rohkeid kujundeid, hajuvaid tõdesid, lühikesi vahemaid - pealetükkiv, kõikelubav, lärmakas... Lapse avatud meel ei võta vastu vaid seda, mida saab näha ja katsuda, vaid ka nähtamatut, s.o kultuuri tähendusi, tõekspidamisi ja müüte.
Meie postmodernistlik tegelikkus räägib autoriteetide langemisest, hõimu- ja rahvustunde poolt pakutava turvatunde kadumisest, täiskasvanute ekslikkusest ja ebakindlusest. See on indiviidide ja üksilduse kultuur, kus oma eksistentsile aluse panemine on igaühe eraasi juba õige varases eas. Koduukse taga pole enam turvaline külatänav koos tuttava poe ning kingsepatöökojaga, vaid globaalne küla, mille tänavatel käib kultuuride olelusvõitlus.

Indigolaste avastamine räägib millestki veel - lapsepõlvekäsitluste muutumisest. Siiani sajandeid valitsenud arusaamades oli laps abitu, rumal, lihtsameelne... Teda oli vaja õpetada, sundida kuuletuma ning vormida ta ühiskonnale vastuvõetavaks. Laps oli eestkostealune, keda tõsiselt võtta polnud põhjust.
1900. aastal ilmus Ellen Keylt, kuulsalt Rootsi naiste ja laste õiguste eest seisjalt, raamat "Lapse sajand". Autor avaldas selles lootust, et eelolev aastasada õpetab lähenema lapsele teisiti, avastama ning austama temas inimest ja ainulaadset mina. Sada aastat hiljem leiti pedagoogilise mõtteloo konverentsidel, kui nurjunud oli see lootus. Ent muutusi siiski on.
Nii tulidki indigolapsed - paljuski tänu sellele, et harjumuspärastes last alandavates ning alahindavates arusaamades oli tekkinud mõra. Täiskasvanud hakkasid paremini nägema, mida lapsed suudavad. Samas on mitmemõõtmeline maailm äratanud lastes endas tugeva mina-teadvuse, mida enam pimesi kuuletuma ei pane.
Vabanemine kultuurilistest painajatest lubabki lastel ilmutada oma tahet, tajuda end täiskasvanuga võrdsena, näha asju eelarvamustevabalt ja mitte leppida reeglitega.
Arvutiajastu eelistused kuuluvad paindlikule mõistusele, mitte inimest raamides hoidvale traditsioonile.

Tegelikult on indigolapsed kogu aeg siin olnud. Sellele arvamusele jõudsin pärast üht loengut ja indigolastest loetud kirjandust. Paraku murti nende loovate, iseteadlike, originaalsete ja tülikate olendite tahe varasematel aegadel vitsa, hukkamõistu ja armastusest ilmajätmisega (viimasest on kirjutanud psühhoanalüütik Alice Miller raamatus "Andeka lapse tragöödia"). Üks neist oli Libahundi Tiina, kelle teistmoodi-olemine sai ohtlikuks tervele tollast külaelu kandnud vaimsele alusele.
Vahest võib nüüd loota, et loovad, vabadust armastavad hinged - kui nad on ära tuntud - pääsevad kergemini nõiajahist ja tuleriidast? Viimase tsiviliseeritumateks vormideks oleksid isolatsioon, tõrjutus, veidraks tembeldamine jne. Nad on küsitavaks teinud ühe võimsa kultuuri alustalad: hierarhiad ja täiskasvanute võimu.

Tundlikud ja nägijad vanemad on õppinud imetlema oma lapsi, nii nagu Kerttu Soans. Ja neilt õppima - kas või seda, kuidas loobuda oma kinnistõdedest ning vanema ülimuslikkusest. Uuem pedagoogiline mõtlemine tõstab taas kilbile dialoogi-
filosoofia ning "mina-mina"-suhte, mis on mõeldav vaid võimust lahti öeldes ning teist austades.
Ma ei oska öelda, kas nn indigolastes ilmutab end Looja ise, tema tahe päästa hukkumisohus inimkond või hoopis muutuva aja vaimu võimas ja vabastav toime noorele teadvusele. Igatahes on nad hakanud meid õpetama - ja see ongi laste kohus oma vanemate ees.

Tänapäeva kooli on võrreldud küll keskaja skolastilise müsteeriumiga, küll konveieritöö, vangla ja vabatahtliku kinnipidamisasutusega. Kooli muutmist on peetud vältimatuks paljude mõtlejate poolt viimased 70 aastat. Paraku võib kummastavate maailmaimede nimekirja arvata kooli erakordse sitkuse igasuguse uuenemise suhtes. Auväärse meelekindlusega ilmutab seda ka eesti kool, olles tänapäevane müsteerium keskaegse skolastika tunnustega.
Meenutaks siinjuures, et tunnustatud rahvusvaheliste PISA uuringute tulemustes saavutasid suurimat edu võrdsusele, loovusele ja vabadusele rajatud koolisüsteemide lapsed (Soome jt Skandinaaviamaad). Kuid see raske ülesanne - koolihariduse viimine otsustavalt teistele alustele - jääb vist küll indigolaste kanda, kes olemasoleva süsteemiga enam ei lepi.
Kas ei võiks siiski neid lapsi säästa ning teha midagi täiskasvanutele antud eelise - terve mõistuse ja mõistmise abil?

ajakirjast "Pere ja Kodu"