Kuvatud on postitused sildiga lapsevanematele. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga lapsevanematele. Kuva kõik postitused

21. oktoober 2009

Inglitest inglise keeles


You Are Surrounded by Angels



As I paid for my purchase at a department store, I noticed three golden angel pins upon a nearby clerk's sweater. I complimented the woman on her angel jewelry, and the clerk who was ringing-up my sale commented, "Maybe I should start wearing angel pins, too. Then I can be lucky like her!"

"Luck!" I thought to myself as I caught the eye of the angel-wearing woman. She winked at me in mutual acknowledgment that "luck" plays no part in the miracles that come your way when you invite angels into your life. The woman explained that twice recently, she'd experienced miraculous protection at the department store from her angels. First, her stolen purse was recovered intact within an hour of the incident. Second, as a rack full of heavy clothing was falling on her, it miraculously changed direction and fell a different way.

As the angel-clad clerk and I swapped angelic intervention stories, the eyes of the woman in front me grew large. "Do I have angels?" she wanted to know, and then asked, "How can I get them to help me, too?" We always benefit whenever we invite angels into our lives. To acquaint you better with the angels in your midst, let's start by looking at the different roles angels can take. Three categories of angels help us here on earth:

1. Guardian angels.
Everyone has a guardian angel, with no exceptions. I've met people who doubted whether they deserved to have a guardian angel. Please know that you have a guardian angel with you, guaranteed! This is the angel who constantly stays with you, from birth until your transition back to heaven. This angel's love for you is unconditional and bigger than anything on this earth. Your guardian angel makes certain you are safe and guided always.

Guardian angels are sometimes confused with "spirit guides." A spirit guide is a loving being who has lived upon the earth in human form. This person then received special training in the afterlife about how to become a spirit guide.

This training emphasizes that the guide is not to interfere with your free will or make decisions for you. The guide is there to give you general advice, comfort, and at times warning and protection. Most spirit guides are deceased loved ones, such as grandparents, siblings, beloved friends, and parents.

Your spirit guide may have passed-away in the physical life before you were born. However, this loving being was there at your birth and has been with you every day of your life since. Just as you will always take an interest in your family's future offspring, so do the deceased family members whom we may have never encountered in physical form.

Spirit guides act in the capacity of guardian angels, in that they bring many gifts to our lives. The main difference is that true guardian angels, who have never walked as mortals upon the earth, have a higher vibrating energy frequency. People who are empathic, who can "feel" the sensation of a spiritual presence, can tell the palpable difference between an angelic and a spirit guide appearance.

Clairvoyants see that angels' aura is bright white, whereas a spirit guide's aura is not quite as bright and may appear as a bluish-white.

2. Angels.
These are the beings of light who respond to our calls for guidance, assistance, protection, and comfort. God's thoughts of love create angels. The angels are here to help us, especially when our intent is to bring joy and healing to the world. Ask for as many angels as you want to surround you. Ask for angels to surround your loved ones, your home, and your business. Angels receive great joy at helping us, and they ask only that we occasionally remember to say, "Thank you" in gratitude for their help.

3. Archangels.
These are the angels who supervise the guardian angels and angels upon the earth. You might think of archangels as the "managers" among the earthly angels' hierarchy. You can call upon an archangel whenever you need powerful and immediate assistance.

Since angels are purely spiritual beings, they have no time or space restrictions. An archangel can help many people in different geographical locations simultaneously. So, never worry about calling upon an angel because you fear that your need isn't "big enough" or that the angel might be busy. Your call for help is sweet music to an angel's ears.

Because of the "Law of Free Will," angels and archangels cannot intervene in our lives unless we specifically ask for their help. The only exception to this is a life-endangering situation, where we could die before our time. Otherwise, it's up to us to remember to constantly invite angels and archangels into our lives.

Angels and archangels come to your assistance the moment you call them. You don't need to say a formal invitation or invocation ritual, and you don't even need to verbalize your call aloud. Just the thought, "Angels!" is enough. If your request for angelic assistance is sincere, the angels appear in response to your call, often before you've finished calling them! You Know That Angels Are Near When . . . You feel the angels' presence. Perhaps you sense a warm brush across your face, shoulders, hands, or arms. You might feel their hug, or the brush of a wing across your skin. The air pressure changes when angels enter a room. There is a palpable thickening, as if a delicious cloud just rolled in to shield you from the heat. Too, the room temperature may seem to shift, or you might catch a whiff of a beautiful lilting fragrance that you can't quite identify. When the angels hug you, you feel a deep warmth flow through your chest and your heart expands with unearthly love.

You see the angels' presence. The calling cards of angels are visible. A sparkle of white light out of the corner of your eye signals that an angel is near. A feather that mysteriously appears from out of nowhere. And the beautiful angels you see in a darkened room, or standing beside a beloved friend or teacher, confirm that the angelic kingdom visits you.

You hear the angels' prsences. A loving whisper in your ear that urges you to improve your life. Or an unmistakable shout warning you to, "Watch out!" A voice inside your mind counseling you to reach for the stars, and the sweet strains of music coming from out of nowhere. These are the sounds that angels make.

You know the angels' presence. When you suddenly get an idea that dramatically transforms your life, an angel has just delivered a message from God and tucked it safely within your heart. When you have an unmistakable knowingness that angels are near to you, trust that it is so.

You experience the angels' presence. When they miraculously avert a near-tragedy, or an opportune door "coincidentally" opens for you at just the right moment, you know that angels are helping you in the background. When you walk through nature and feel free and joy-filled, you can be sure that angels walk beside you along the way.

Natuke inglisekeelset laste kohta


Indigo, Crystal and Rainbow Children



Doreen is the author of several books on these seasoned sages of the 21st Century, including The Care and Feeding of Indigo Children and The Crystal Children. She has just released a guide to this new generation of highly sensitive young people on a 2-CD set called Indigo, Crystal, and Rainbow Children (Hay House, May 2005).

Meet the Rainbow Children!
They are the embodiment of our divinity and the example of our potential. The Rainbow Children have never lived on this planet before, and they’re going straight to the Crystal Children as their moms and dads. These children are entirely fearless of everybody. They’re little avatars who are all about service. These are children who are only here to give—Rainbow Children are already at their spiritual peak.

Then, there’s the Crystal Children.
The first thing that most people notice about them is their eyes—large, penetrating and wise beyond their years. The Crystal Children’s eyes lock on and hypnotize you, while you realize your soul is being laid bare for these children to see. Perhaps you've noticed this special new "breed" of children rapidly populating our planet. They are happy, delightful and forgiving. This generation of new lightworkers, roughly ages 0 through 7, are like no previous generation. Ideal in many ways, Crystal Children are the pointers for where humanity is headed . . . and it's a good direction!

The older children (approximately ages 7 through 25), are called "Indigo Children."
They share some characteristics with the Crystal Children. Both generations are highly sensitive and psychic, and have important life purposes. The main difference is their temperament. Indigos have a warrior spirit, because their collective purpose is to mash down old systems that no longer serve us. They are here to quash government, educational and legal systems that lack integrity. To accomplish this end, they need tempers and fiery determination.

Those adults who resist change and who value conformity may misunderstand the Indigos. They are often mislabeled with the psychiatric diagnoses of Attention Deficit with Hyperactivity Disorder (ADHD) or Attention Deficit Disorder (ADD). Sadly, when they’re medicated, The Indigos often lose their beautiful sensitivity, spiritual gifts and warrior energy. I wrote about the Indigos at length in my book, The Care and Feeding of Indigo Children. I also recommend The Indigo Children and An Indigo Celebration, two other Hay House books written by Lee Carroll and Jan Tober.

In contrast, the Crystal Children are blissful and even-tempered. Sure, they may have tantrums occasionally, but these children are largely forgiving and easy-going. The Crystals are the generation who benefit from the Indigos' trailblazing. First, the Indigo Children lead with a machete, cutting down anything that lacks integrity. Then the Crystal Children follow the cleared path, into a safer and more secure world. And now, the fearless Rainbow Children are pure givers ready to fulfill our needs.

The terms "Indigo," "Crystal" and “Rainbow” were given to these three generations, because they most accurately describe their aura colors and energy patterns.
Indigo Children have a lot of indigo blue in their auras. This is the color of the "third eye chakra," which is an energy center inside the head located between the two eyebrows. This chakra regulates clairvoyance, or the ability to see energy, visions and spirits.

Many of the Indigo Children are clairvoyant. The Crystal Children have opalescent auras, with beautiful multicolors in pastel hues. This generation also shows a fascination for crystals and rocks. The Rainbow Children radiate rainbow energy, the kind that we were created with, to instill within us health and balance.

Indigo Children can sense dishonesty, like a dog can sense fear. Indigos know when they're being lied to, patronized, or manipulated. And since their collective purpose is to usher us into a new world of integrity, the Indigos' inner lie detectors are integral. As mentioned before, this warrior spirit is threatening to some adults. And the Indigos are unable to conform to dysfunctional situations at home, work, or school.

They don't have the ability to dissociate from their feelings and pretend like everything's okay . . . unless they’re medicated or sedated.

Crystal Children's innate spiritual gifts are also misunderstood.
Specifically, Crystal Children have telepathic abilities that lead them to talk later in life. In the new world, we will all be much more aware of our intuitive thoughts and feelings. We won't rely so much upon the spoken or written word. Communication will be faster, more direct and more honest, because it will be mind-to-mind. Already, increasing numbers of us are getting in touch with our psychic abilities. Our interest in the paranormal is at an all-time high, accompanied by books, television shows and movies on the topic.

So, it's not surprising that the generation following the Indigos are incredibly telepathic. Many of the Crystal Children have delayed speech patterns, and it's not uncommon for them to wait until they're 3 or 4 years old to begin speaking. But parents tell me that they have no trouble communicating with their silent children. Far from it!

The parents engage in mind-to-mind communication with their Crystal Children. And the Crystals use a combination of telepathy, self-fashioned sign language and sounds (including song) to get their point across.

The trouble comes about when the Crystals are judged by medical and educational personnel as having "abnormal" speaking patterns. It's no coincidence that as the number of Crystals are born, the number of diagnoses for autism is at a record high.

It's true that the Crystal Children are different from other generations.
But why do we need to pathologize these differences? If these children are successfully communicating at home, and the parents aren't reporting any problems . . . then why try to make it a problem?

The diagnostic criterion for autism is quite clear. It states that the autistic person lives in his or her own world, and is disconnected from other people. The autistic person doesn't talk because of an indifference to communicating with others.

Crystal Children are quite the opposite. They’re among the most connected, communicative, caring and cuddly of any generation. They are also quite philosophical and spiritually gifted. And they display an unprecedented level of kindness and sensitivity to this world. Crystal Children spontaneously hug and care for people in need. An autistic person wouldn't do that!

In my book, The Care and Feeding of Indigo Children, I wrote that ADHD should stand for Attention Dialed into a Higher Dimension. This would more accurately describe that generation. In the same vein, Crystal Children don't warrant a label of autism. They aren't autistic, they're AWE-tistic!

These children are worthy of awe, not labels of dysfunction. If anything is dysfunctional, it's the systems that aren't accommodating the continuing evolution of the human species. If we shame these children with labels, or medicate them into submission, we will have undermined a heaven-sent gift. We will crush a civilization before it has time to take roots. Fortunately, there are many positive solutions and alternatives. And the same heaven that sent us the Crystal Children can assist those of us who are advocates for these children.

I first began noticing the Crystal Children during my travels around the world, giving workshops about the angels. I noticed their eyes and magnetic personalities. I held mental conversations with the children, and could clearly hear them answer my questions in mind. I’d watch them smile in response to my mentally sent compliments. These kids hear my thoughts! I realized.

Over the next few years, I interviewed children and parents for my book, The Care and Feeding of Indigo Children. I've always been fascinated with finding patterns among human behavior. Although we're all as unique as snowflakes, the snowflakes share commonalities. With the Indigo Children, I found the traits described earlier. With the Crystal Children, my research took even more interesting twists and turns.

Whenever I met them, I found myself falling in love with each young Crystal Child.
Their hearts were as open and loving as any angel with whom I'd interacted. I found them unguarded and unpretentious. I'd go to sleep thinking about these children, and wake up with volumes of information given to me by the spirit world (or perhaps by the Crystal Children themselves) while I slept.

Each morning, I'd wake up knowing more about the Crystal Children than I'd previously known the evening before! I began lecturing about the Crystal Children and found my audiences very receptive. Many of them were parents, grandparents, or teachers of these special youngsters. They instantly recognized their child's characteristics as I described them.

I asked audience members and subscribers of my newsletter to complete a questionnaire about their Crystal Children. Within one day of my putting out that request, I received hundreds of replies. For my book The Crystal Children, I reviewed hundreds of pages of stories submitted to me by people who were raising and teaching these remarkable children. As I reviewed the survey results, two things happened. First, I felt my heart swell with love and gratitude. Just reading the stories was like being in the presence of mighty angels! I felt ecstatically high by these amazing youngsters' presence on our planet, and also reassured about our collective future. God wouldn't have sent this special breed of humans to earth, were we on our last leg as a civilization or planet.

The terms "Indigo," "Crystal" and “Rainbow” were given to these three generations, because they most accurately describe their aura colors and energy patterns.
Indigo Children have a lot of indigo blue in their auras. This is the color of the "third eye chakra," which is an energy center inside the head located between the two eyebrows. This chakra regulates clairvoyance, or the ability to see energy, visions and spirits.

Many of the Indigo Children are clairvoyant. The Crystal Children have opalescent auras, with beautiful multicolors in pastel hues. This generation also shows a fascination for crystals and rocks. The Rainbow Children radiate rainbow energy, the kind that we were created with, to instill within us health and balance.

Indigo Children can sense dishonesty, like a dog can sense fear. Indigos know when they're being lied to, patronized, or manipulated. And since their collective purpose is to usher us into a new world of integrity, the Indigos' inner lie detectors are integral. As mentioned before, this warrior spirit is threatening to some adults. And the Indigos are unable to conform to dysfunctional situations at home, work, or school.

They don't have the ability to dissociate from their feelings and pretend like everything's okay . . . unless they’re medicated or sedated.

Crystal Children's innate spiritual gifts are also misunderstood.
Specifically, Crystal Children have telepathic abilities that lead them to talk later in life. In the new world, we will all be much more aware of our intuitive thoughts and feelings. We won't rely so much upon the spoken or written word. Communication will be faster, more direct and more honest, because it will be mind-to-mind. Already, increasing numbers of us are getting in touch with our psychic abilities. Our interest in the paranormal is at an all-time high, accompanied by books, television shows and movies on the topic.

So, it's not surprising that the generation following the Indigos are incredibly telepathic. Many of the Crystal Children have delayed speech patterns, and it's not uncommon for them to wait until they're 3 or 4 years old to begin speaking. But parents tell me that they have no trouble communicating with their silent children. Far from it!

The parents engage in mind-to-mind communication with their Crystal Children. And the Crystals use a combination of telepathy, self-fashioned sign language and sounds (including song) to get their point across.

The trouble comes about when the Crystals are judged by medical and educational personnel as having "abnormal" speaking patterns. It's no coincidence that as the number of Crystals are born, the number of diagnoses for autism is at a record high.

It's true that the Crystal Children are different from other generations.
But why do we need to pathologize these differences? If these children are successfully communicating at home, and the parents aren't reporting any problems . . . then why try to make it a problem?

The diagnostic criterion for autism is quite clear. It states that the autistic person lives in his or her own world, and is disconnected from other people. The autistic person doesn't talk because of an indifference to communicating with others.

Crystal Children are quite the opposite. They’re among the most connected, communicative, caring and cuddly of any generation. They are also quite philosophical and spiritually gifted. And they display an unprecedented level of kindness and sensitivity to this world. Crystal Children spontaneously hug and care for people in need. An autistic person wouldn't do that!

In my book, The Care and Feeding of Indigo Children, I wrote that ADHD should stand for Attention Dialed into a Higher Dimension. This would more accurately describe that generation. In the same vein, Crystal Children don't warrant a label of autism. They aren't autistic, they're AWE-tistic!

These children are worthy of awe, not labels of dysfunction. If anything is dysfunctional, it's the systems that aren't accommodating the continuing evolution of the human species. If we shame these children with labels, or medicate them into submission, we will have undermined a heaven-sent gift. We will crush a civilization before it has time to take roots. Fortunately, there are many positive solutions and alternatives. And the same heaven that sent us the Crystal Children can assist those of us who are advocates for these children.

I first began noticing the Crystal Children during my travels around the world, giving workshops about the angels. I noticed their eyes and magnetic personalities. I held mental conversations with the children, and could clearly hear them answer my questions in mind. I’d watch them smile in response to my mentally sent compliments. These kids hear my thoughts! I realized.

Over the next few years, I interviewed children and parents for my book, The Care and Feeding of Indigo Children. I've always been fascinated with finding patterns among human behavior. Although we're all as unique as snowflakes, the snowflakes share commonalities. With the Indigo Children, I found the traits described earlier. With the Crystal Children, my research took even more interesting twists and turns.

Whenever I met them, I found myself falling in love with each young Crystal Child.
Their hearts were as open and loving as any angel with whom I'd interacted. I found them unguarded and unpretentious. I'd go to sleep thinking about these children, and wake up with volumes of information given to me by the spirit world (or perhaps by the Crystal Children themselves) while I slept.

Each morning, I'd wake up knowing more about the Crystal Children than I'd previously known the evening before! I began lecturing about the Crystal Children and found my audiences very receptive. Many of them were parents, grandparents, or teachers of these special youngsters. They instantly recognized their child's characteristics as I described them.

I asked audience members and subscribers of my newsletter to complete a questionnaire about their Crystal Children. Within one day of my putting out that request, I received hundreds of replies. For my book The Crystal Children, I reviewed hundreds of pages of stories submitted to me by people who were raising and teaching these remarkable children. As I reviewed the survey results, two things happened. First, I felt my heart swell with love and gratitude. Just reading the stories was like being in the presence of mighty angels! I felt ecstatically high by these amazing youngsters' presence on our planet, and also reassured about our collective future. God wouldn't have sent this special breed of humans to earth, were we on our last leg as a civilization or planet.

Just like humans have evolved from ape-like postures, the Crystal Children are concrete evidence that we're progressing in evolution.
Secondly, I found crystal clear patterns among each survey respondent. I read dozens of similar stories about the Crystals and their relationships to animals, plants, rocks and the elderly, for instance. I poured over many stories with eerily similar accounts about children telepathically communicating with their parents . . . while eschewing verbal communication.

Many parents told me, "I never could relate to the descriptions of Indigo Children. My youngster seemed different. But the Crystal Child description was one that perfectly described my child!" Most parents reported a happy relationship with their Crystal Child marked with very few problems. I heard from parents and grandparents around the globe as they described their Crystal as "an angel," "the love of my life," "a true joy," and so on. I noticed that not only were the Crystal Children highly spiritually sensitive, but so were their parents. The souls of Crystal Children were obviously selecting parents who could raise them in a spiritually nurturing environment. Occasionally, I met children who came through parents who were spiritually unaware. In these cases, their grandparents were highly evolved lightworkers who helped to protect and hone the child's spiritual knowledge and gifts. Most people told me that their Crystal Child was a profound spiritual teacher, who taught parents a great deal about being an exceptionally loving and kind person.

One day, I was lecturing about Crystal Children in Sydney, Australia. At the break, my publisher (who was there selling my books) said to me, "What is this book that everyone is asking me about? They're all asking to buy a Crystal Children book!"

I laughed and told him that there was no such book. I was simply reporting the data that I'd gathered from interviews and my own channelings. My publisher said, "Well, they obviously want the book. Will you write it?" Without hesitation, I heard myself reply, "Yes, of course I will." My book, "The Crystal Children" is now available at most bookstores and can also be purchased on this Website. (See Bookstore)

We also recently launched a new Website: www.TheCrystalChildren.com (Note the "The" before the term, "Crystal Children"). This site includes articles and a special message board for parents, grandparents, teachers and crystal children to support one another.

These children are the answers to our prayers.
The Rainbow Children are now being born as the Crystal Children become adults. And these are a few adult Crystal Children that are in their 20s now. Rainbow Children are coming about because the full spectrum of light that we need to assimilate serotonin in our body has been reduced. In other words, when we go out on a clear day with no smog and we’re out in the sunshine, we’re receiving in our body a “rainbow” through the sun waves. And that’s the way that we were created—to need rainbow energy.

As a team, we Earth angels, Lightworkers, Indigos, Crystals, Rainbows and whatever generations that God/Goddess has in store for us after that, are all here working together. We’re all here for peace. And we can do it!

täpsemalt samal teemal leiad siit...

16. juuni 2009

Üks vahva inglise muinasjutt

MUINASJUTT LASTELE, KES EI TAHA MAGAMA JÄÄDA

Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres, ja röövlipealik ütles ühele neist:
" Jutusta meile muinasjuttu!"
Ja röövel ütles:
"Hästi, ma jutustan.
Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopa ääres, ja röövlipealik ütles ühele neist:
" Jutusta meile muinasjuttu!"
Ja see röövel ütles:
"Hästi, ma jutustan.
Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres, ja röövlipealik ütles ühele neist:
" Jutusta meile muinasjuttu!"
Ja järgmine röövel ütles:
"Hästi, ma jutustan.
Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres, ja röövlipealik ütles ühele neist:
" Jutusta meile muinasjuttu!"
Ja üks teine röövel ütles:
"Hästi, ma jutustan.
Oli pime ja tormine öö ja kaksteist röövlit istusid koopas lõkke ääres..."
Ja nii edasi ja nii edasi - kuni kõik lapsed on magama jäänud.


(leidsin ühelt vahvalt lehelt, mine vaata, seal on veel)

10. juuni 2009

Uue aja kristalsed lapsed

Autor: Aive Herja, GO Koda (leitud e-ajakirjast Bioneer).

Kõik me oleme kuulnud veidrast lastetõust nimega „indigolapsed“. Teadmata, kust või miks selline sõna meie igapäevaleksikasse lekkis ning mida see täpselt tähendab, kasutame seda siiski üsna sageli, mõeldes sellest, kui tänuväärsest terminist, mille arvele võib alati kirjutada meie aja hukka läinud nooruse. Kuid kas olete kuulnud ka uue ajastu „kristall-lastest“ – täiuslikest väikestest inimolevustest, kes on tulnud meid õpetama ja päästma? Võib-olla on Teiegi perre salamisi siginenud mõni kristalsete sugemetega võsuke?

Määratlused “indigo” ja “kristall” tulenevad nende põlvkondade esindajate aura värvidest. Indigolastel on auras palju indigosinist, kristallilastel on aga kvartskristalli prisma pastelsetes toonides mitmevärviliselt küütlevad aurad, kinnitab Taani tuntud selgeltnägemisnõustaja Anni Sennov. Olgugi et täielikult väljakujunenud kristallauraga lapsed hakkavad sündima alates 2012. aastast, on meie keskel juba praegu üha enam kristall-lapsi, sest Sennovi sõnul saavad kõik ajavahemikus 2004-2012 sündinud lapsed kaasa segu indigo- ja kristallaurast, mis lapse soodsates kasvutingimustes lõpuks kristallauraks areneb.
Loomult on indigo- (praegused 11-30-aastased) ja kristallilapsed sarnased -- ülimalt tundlikud ja intuitiivsed. Nende peamine erinevus seisneb aga temperamendis. „Indigotel on sõdalase vaim, sest nende kollektiivne eesmärk on põrmustada vanad mõtteviisid, mis on lakanud meid teenimast. Täiskasvanud, kes väärtustavad kuulekust ja kardavad muutusi, võivad indigolapsi valesti mõista,“ kirjutab oma raamatus „Kristallilapsed“ selgeltnägijast psühhoterapeut Doreen Virtue. „Kontrastiks indigolastele on kristallid tasakaalukad ja õnnelikud. Kindlasti on ka neil aeg-ajalt tujukuse hoogusid, kuid enamjaolt on need lapsed andestavad ja muretud,“ teab Virtue. Kui indigod hävitavad kõik, millel puudub väärikus, siis neile järgnevad kristallid kõnnivad turvalisema ja kindlama maailma poole, näidates, et inimkonnal on tulevikulootust.
Suured silmad
Kristallilaste läbitungivatest ja noorusest hoolimata elutarkadest silmadest peegeldub sügav vaimne mõistmine. Need on armastavad, kannatlikud ja heatahtlikud silmad, mis näevad inimeste pealispinnast kaugemale.
Telepaatilisus ja intuitsioon
Kristallilapsed ei tugine inimestes ja olukordades selgusele jõudmiseks välistele tundemärkidele või eelarvamustele, vaid intuitsioonile. Keegi ei suuda varjata oma tõelisi mõtteid, tundeid või kavatsusi kristallilapse terava pilgu eest. Nad teavad täpselt, kui neile valetatakse. Olles äärmuslikud tõeotsijad, ei hoia nad ka midagi vaka all, et oma ümbrust kaitsta ning lähevad harva kompromissile. Nad on sihikindlad ja tugeva tahtejõuga kirglikud entusiastid kõige suhtes, mis neile õige tundub ning võivad seega vahel olla ka väga kangekaelsed ja tõrksad.
Karismaatilisus
Neljast elemendist -- õhk, tuli, maa ja vesi -- esindavad kristall-lapsed tule energiat. See vägi, mis neist juba imikueas õhkub, võlub ära kõik täiskasvanud. Nad kiirgavad positiivset energiat kogu oma olemusega, mistõttu on nende lähedal alati hea olla. Justkui tajudes vanadusega kaasnevat tarkust ja rahu, tõmbab kristallilapsi magnetina vanemate inimeste poole. Nad jumaldavad vanavanemaid ja leiavad kergelt kontakti ka teiste vanemate inimestega. Kristallilapsed suudavad oma ümbruskonna lendleva kergusega enda pilli järgi tantsima panna, ilma et teised seda märkaksid.
Hakkavad hilja rääkima
Kristallilaste puhul on tavaline, et nad hakkavad rääkima kolmeaastaselt või isegi hiljem. Hiline rääkima hakkamine näib olevat probleem ainult neile, kes selle pärast muretsevad. Kuna kristallilapsed eelistavad sõnadeta suhtlemist, peavad nende vanemad olema head mõtete lugejad, et laste vajadusi rahuldada.
Loodusesõbrad
Lisaks inimestega sõbrustamisele on kristallilastel sügav empaatiatunne kogu looduse vastu. Nende laste lõbustamiseks pole vaja keerulisi mänguasju. Lihtsalt viige nad õue ja nad on lummatud sahisevatest lehtedest, ämblikest ja lindudest. Kristallilapsed tunnetavad loomade, putukate ja taimede aistinguid. Nad annavad loodusele hääle ja meenutavad meile, et kõigel ja kõigil on tunded. Meelsamini kui kusagil mujal, oleksid need lapsed väljas – puude, kivide, lillede ja veega mängimas. Mõnel vanemal on isegi raske oma lapsi toas hoida. Teised ütlevad, et kui nende laps muutub tusaseks, on õueskäik parim tujuparandaja. Kristallilastel on loomadele samasugune hüpnootiliselt taltsutav mõju. Nad võivad mürada suure koera või teravate küüntega kassiga, saamata seejuures haiget. Loomad ja kristallilapsed suhtlevad omavahel armastuse võnkesagedusel ja mõistavad üksteist täielikult. Kuna kristallilapsed on loodusesse väga kiindunud, pole ime, kui neis tekib juba varakult mure keskkonna pärast.
Huvituvad kividest
Kristallilaste jaoks väärivad kivirünkad samavõrd tähelepanu ja hellust kui inimesed või loomad. Kristallilisi kivimeid on ammusest ajast kasutatud spirituaalsetes tseremooniates ja tervendamistöös, et suunata ja võimendada jumalikku energiat. Kristallilapsed tunnevad kristallidest kiirgavaid võnkeid ning austavad nende kivide maagilisi omadusi ja väge. Nad võivad teada intuitiivselt, kuidas kristallidega tervendada, ilma et keegi neid oleks õpetanud. Kuna neil on looduslike kristallidega vastastikku täiendav suhe, võiks neid imelisi kivisid lastele tutvustada.
Tervendajad
Kristallilapsed kannavad südames nii palju armastust, et juba nende kohalolul on tervendav mõju. Samas on neil ka hämmastavad kaasasündinud võimed. Need lapsed näivad teadvat, kuidas käte ja mõtetega energiat suunata, et saavutada tervenemine. Kristallilastel on harukordne usk oma tervendamisvõimesse, mis on kahtlemata üks põhjus, miks tervendamine neil nii hästi välja tuleb.
Andestavad ja armastavad
Optimistliku loomuga kristallilapsed ei tervenda ainult füüsilisi kehasid, nad parandavad ka inimeste südameid, pakkudes emotsionaalset tervenemist ja nõuannet. Uus põlvkond näitab ülesse loomulikku kaastunnet nt puuetega inimeste vastu. Lisaks on neil loomupärane võime lausuda õigeid sõnu, et inimesi inspireerida, rõõmustada või lohutada, aidates teistel näha igas halvas ka head.
Ülemeeleliste võimetega
Kui eelnevad põlvkonnad, peljates kõike üleloomulikku, mõistsid ingleid nägevad või kuulvad inimesed hukka, siis uuel vaimse avatuse ajastul toetavad vanemad oma laste ülemeeleliste võimete arengut, mistõttu võtavad lapsed need võimed ka täiskasvanuikka kaasa. Nad võivad näha ingleid ja rääkida eelmistest eludest. Ka on kristallilapsed suured filosofeerijad, kes kõnelevad sageli nii nagu oleksid nad täiskasvanud väikestes kehades.
Loomingulised
Kuna kristallilapsi juhib parem ajupoolkera, mõtlevad nad piltides ja tunnetes, mis vastanduvad sõnadele. Vaatamata tagasihoidlikele verbaalsetele võimetele on neil hämmastavad motoorsed võimed. Visuaalne orientatsioon annab neile fotograafilise mälu ja kunstikalduvuse. Kristallilapsed on andekad joonistajad ja maalijad. Nad võivad leida tundide kaupa tegevust ainuüksi paberiploki ja rasvakriitide seltsis. Ka on nad väga musikaalsed, hakates sageli enne laulma kui rääkima.
Taimetoitlased
Kristallilaste maitsmismeel on arenenud väga kõrgele tasemele. Nad eelistavad taimetoitu, justkui teades, et töötlemata värsked puu- ja juurviljad sisaldavavad kõikidest teistest toiduainetest rohkem eluenergiat. Neile meeldib süüa sageli, näkitsedes väiksemaid palakesi ja juues mahla. Paljud on isehakanud taimetoitlased. Peamine põhjus, miks kristallilapsed keelduvad söömast liha, on nende suur empaatiavõime -- nad ei taha, et loomad surema peaksid.
Unetud
Nendel lastel on palju energiat ja nad ei taha millestki ilma jääda, isegi uneajal. Võib-olla peegeldab see ka kõrgemat arengutaset, kui inimkond vajab vähem und. Ka on kristallilapsed nii tundlikud, et iga mõjutaja võib viia unetuseni.
Pirtsakad esteedid
Maailmas, kus kõik näib olevat pidevas liikumises, ei saa keegi süüdistada lapsi selles, et nad soovivad stabiilsust. Kristallilapsed kalduvad olema väga organiseeritud ja nõudlikud oma ruumi, asjade ja riietuse suhtes. Neile meeldivad puhtad ja korras toad, mistõttu nad koristavad meelsasti ka ise, nt mänguasju korda pannes. Tõeliste looduslastena eelistavad kristallid alastiolekut riietele.
Väliselt purunematud, sisemiselt tundlikud
Kristallilapsed on kartmatud avastajad ja hämmastava tasakaalutunnetusega ronijad. Nad pääsevad vigastustest kerge nahaga, sest nende optimism näib tõmbavat ligi vaid turvalisi olukordi. Samas on nad väga tundlikud. Liiga palju väliseid ärritajaid, nagu näiteks müra, rahvahulgad, temperatuur, segadus, kaootiline keskkond, kunstlikud materjalid ja kemikaalid võivad nad kergesti tasakaalust välja viia.
Sisemine kell
Uues maailmas ei juhi meie elu enam kalendrid ja kellaajad. Me kasutame oma tegevuse juhtimiseks sisemist aega. Õigel ajal õigesse kohta jõuame sünkroonsuse, mitte kokkuleppe tõttu. Kristallilapsi juhib juba praegu sisemine kell, mitte välised ajamasinad. See võib vanematele, kelle elu käib graafiku järgi, olla väga frustreeriv. Üks on kindel: kristallilaste vanemad peavad olema väga kannatlikud – õppetund, mille need lapsed täiskasvanutele annavad.
Anni Sennovi sõnul erinevad uue ajastu lapsed oma eelkäijatest oluliselt, mõjudes oma elust tulvil olekuga oma vanematele, õpetajatele ja teistele kogukonna täiskasvanutele peaaegu liiga intensiivseina. „On koitnud uus ajajärk, kus laste energia on nende vanemate omast märksa tugevam. Seetõttu tuleb emmel ja issil oma vanemlike kasvatusvahendite juurde lõimida täiesti uus, senisest tunduvalt tugevam piiride ja kohusetunde kogum,“ kirjutab Sennov.
Allikad:
· Doreen Virtue, PhD „Kristallilapsed“ Teejuht uue põlvkonna ülemeeleliselt tundlike laste mõistmiseks
· Anni Sennov „Kristall-lapsed, indigolapsed ja uue ajastu täiskasvanud“
Emade kommentaarid:
Kadri (6-aastase Birgiti ja 4-aastase Mihkli ema):
Erinevalt kristallilastest hakkasid Birgit ja Mihkel rääkima väga vara. Kuid nii nagu kristallilapsed, armastavad ka mõlemad minu lapsed kive. Neid tassivad nad õuest tuppa ja õues ronivad neile otsa. Eriti meeldivad neile kristallid, mida olen koju ostnud. Võtavad neid vahel voodisse kaasa, et halbasid unenägusid, hirmu või kurbust peletada. Mõlema lapsed soovivad sünnipäevaks päris oma kristallkivi: Birgit roosat kvartsi ja Mihkel ametüsti.

Samuti on mõlemad väga head ronijad. Juba 3-4-aastaselt hakkasid nad mänguväljaku 13-meetrise ronimispüramiidi tippu ronima. Algul isa abil, hiljem iseseisvalt.

Toas meeldib lastele paljalt ringi käia. Mihkel ka magab paljalt, nii kodus kui lasteaias. Pidžaamat kannab ta ainult siis, kui toad on väga külmad või kui on külalisi.Samas on mõlemale väga oluline, mis riided neil seljas on ja et need puhtad oleksid. Eelmise päeva riideid enam selga ei panda. Puhtusearmastusele vaatamata nad oma tuba korras hoida ei suuda, olgugi et kodukoristustöödes löövad nad meelsasti kaasa.

Kuna oleme mehega taimetoitlased, siis kodus lapsed liha ei söö. Lapsed söövad hea meelega taimset toitu ja arutlevad tervisliku toidu teemadel.

Mõlemad on suured meisterdajad. Võivad vahel terve päeva mööda saata paberi, liimi ja pliiatsite või naelte, haamri ja puutükkide seltsis.

Mihkel armastab rääkida, et ta on loomade ja looduse sõber. Ta ostab ja istutab ise lilli ning kogub maha külvamiseks puuviljade seemneid.

Tundeküllasust ja empaatiavõimet on meie peres kuhjaga. Kui keegi on kurb, siis Birgit läheb ta juurde, kallistab või lihtsalt ütleb midagi. Ka mind turgutab ta tihti, kui olen tema arust morn või kurva näoga. Päevas käivad lapsed mitu korda kallistamas, pai tegemas või lihtsalt ütlemas, et “emme, ma armastan sind.” Sageli järgneb loetelu neist, keda veel armastatakse. Mihkel armastab kogu maailma ja kõik on tema sõbrad. : )
Marge (2-aastase Triinu ema):
Minu tüdrukutirts mürgeldab mänguväljakul 4-5-aastastega samaväärselt ja nii peetakse teda tihtipeale, vaatamata roosale kombekale, poisiks. Loodus on tema imeline mängumaa – kivilt-kivile hüppamine, liivakastis liiva puistamine, mutuka teekonna jälgimine – need kõik on põhjused, miks ta juba hommikul ärgates esimese asjana „õueeeeeeeeee!“ nõuab. Enamik mu lapse sõnavarasse kuuluvatest sõnadest on loomade nimed ja häälitsused või sõnad, mis kirjeldavad loodusjõude, näiteks tuule puhumist, puude kiikumist jne. Ka on mu lapsel eriliselt hea läbisaamine oma vanaisaga, kelle kaisus talle magama meeldib jääda. Kahjuks on ta aga sõltumata väsimuse astmest alati rahutu unega. Kristall-laste kirjeldusega on vaid üks omadus vastuolus. Erinevalt tüüpilistest kristallilastest, on mu laps meeletu liha armastaja. On päevi, mil ta ainult lihast ja piimast toitubki.
Annikki (2,5-aastase Loona-Maria ja 6-kuuse Sebastiani ema)
Loona-Maria on erakordselt ligitõmbav laps. Sõpru leiab ta kõikjalt -- külast, bussist, tänavalt. Täiskasvanud jäävad enamasti hämmendunult jälgima just tema suuri, kõnelevaid silmi. Midagi lihtsalt on, mis temas loob tohutu poolehoiu ja tugeva kiindumussuhte kõigi täiskasvanutega, kellega ta kohtub. Enamus sõpru käib meil nüüd lapsi külastamas, mitte enam vanemaid. Seesama kiindumus ja täiuslik usaldus ei piirdu vaid inimeste vaid kogu loodusega. Ühe naabri suur koer ja teise tujukas kass on näiteks pärast Loonaga kohtumist kolinud poole kohaga meie juurde elama. Möödunud suvel aga astus Loona meelega ühele teole peale. Ma ei öelnud midagi, aga ta oli ise oma teguviisi tulemusest nii kurb ja löödud, et pärast seda päästsime terve suve kõik teod ja vihmaussid tee pealt muru sisse „koju“.

Sööma hakkas Loona alles aastaselt. Sinnani sõi ainult rinda. Lapsehoidjatest keeldus teise eluaastani. Tehnikat ja masinaid -- kõike looduskauget -- kardab siiani tohutult. Ringi käiks ainult paljalt. Ka nukkudel ei tohi riideid seljas olla. Rääkima hakkas ta alles hiljuti ja räägib siiani suhteliselt pudi-keelselt. Esimesed sõnad väljendasid tundeid. Ta jääb inimest vaatama ja lausub vahel ka võõra inimese kohta: "Täti on kuub (tädi on kurb), teeme kalli-kalli." või "Onu on õõmus!" ja siis hõiskab koos rõõmustajaga. Kui mul on olnud raske päev, poeb ta mulle kaissu. Ütleb "Emme on pinges" ja paneb käed mulle südamele. Mõne minutiga kaob pinge ja valu. Tema aga juba magab õndsalt.

Sama empaatiliselt armastab ja hoiab väike Loona kõiki oma lähedasi, eriti veel väikest venda. Lilledest, loomadest ja kividest rääkimata.
Ka on vahel juhtunud, et ta ütleb mõnda toanurka vaadates: "Onu aatab" (onu vaatab) või näitab näpuga, vahel ka lakke, "täti". Siis teeme koos palve, kutsume inglid kaitsma ja palume tädil-onul minna oma teed. Siis tuleb ta pilku rahu ja nähtud hing kaob. Tema jaoks on see kõik nii loomulik. Ainult minul hakkab vahel kõhe...

Kui Sebastiani ootasin, hakkasin tajuma kummalisi asju. Tundsin, mida ta mõtles ja teadsin, et ta tahab tulla meie ellu, kuigi ajad olid keerulised. Kui muidu peaks ema olema oma lapse tasakaalustajaks ja suunajaks, siis pojaga on mul tunne nagu oleks ta tulnud siia Maailma mind tasakaalustama ja suunama. Tema lähedal tunnen alati sügavat rahu. Esimestel päevadel talle silma vaadates ehmusin. Need silmad ei olnud abitud otsivad vastsündinu silmad, vaid vaatasid otse minu hinge. Neist tulvas minusse positiivseid mõtteid ja tarku sõnu. Usun, et see oli tema viis minuga rääkida. Sama kogesid ka teised. Üks selgeltnägija ehmatas, kui Sebuga tema selja tagant mööda kõndisin. Pööranud ümber ütles ta: "Kui huvitava väljaga laps!"
Poega kandes muutus liha mulle vastumeelseks. Pärast sünnitust sai minust, kui kunagisest sašlõki fännist, "kohustuslikus korras" täis taimetoitlane.

Kõige enam on mu kristall-lapsed mulle õpetanud kannatlikkust ja seda, et nad ei kuulu minule, vaid kogu Maailmale. Minu roll on vaid neid kogu hingest hoida ja armastada.

Lugu on ilmunud ka ajakirjas Meie Pere, veebruar 2009.

27. aprill 2009

Anni Sennovi lehel lastest

Indigolapsed

Indigolasteks nimetatakse lapsi, kes on sündinud nn uuel ajastul, alates 1995. aastast. Nende laste eripära seisneb selles, et nad on sündides kaasa saanud palju suurema aurakiirguse kui nende vanemad. Need lapsed on sündinud uue ajastu indigovärvi auraga, mille täiskasvanud võivad saada läbi AuraTransformatsiooni™ – kui nad tunnevad, et on selleks valmis.

Eestis oli 2003. aasta lõpuks sündinud umbes 115 600 indigovärvi auraga last.
Llisaks sündis üleminekuperioodil, aastatel 1987-1995, umbes 163 600 last, kelle auras on elemente nii vanast kui ka uue ajastu indigovärvi aurast.

Aastael 2004-2007 sündis 59 000 last, kellel oli juba indigo- ja kristallenergia segaaura.

Eestis oli 2007.a. alguses 338 300 last kelle aurastruktuur on teistsugune kui nende vanematel, kes ei ole läbinud AuraTransformatsiooni™.

loe edasi...

Kristall-lapsed

Kõigil 2012. aastal ja pärast seda sündivatel lastel on täielikult välja arenenud kristallaura. Ajavahemikul 2004-2012 sündivate laste aurastruktuur koosneb indigo- ja kristallenergia segaenergiast.

Kristall-lastel on väga puhtad ja võimsad energiavõnked, nad on suhtlemises teiste inimestega äärmiselt ausad ja tõeotsijad. Erinevalt indigolastest puudub neil täielikult piirangute element, kuid laste endi jaoks ei ole see probleem, sest nad teavad väga täpselt, mis neile meeldib või mis mitte ja milliste inimestega neil on hea koos olla.

Kristall-lapsed ei suuda kompromissidele minna. Sellisel juhul eralduvad nad täielikult ümbritsevast maailmast, sest arvavad, on ise endi jaoks parimad kaaslased.

Isegi kõige lähedasemad pereliikmed, olgu selleks ema, isa või teised sugulased, ei tohiks kristall-laste läheduse pälvimises liiga kindlad olla.

Need uue ajastu lapsed ei taha olla vabatahtlikult koos inimestega, kelle mõttemudel on piiratud, või inimestega, kelle energiad on madalamad ja alistavad. Kui vanemad langetavad lapse sooviga vastuollu mineva otsuse, võib olla kindel, et üsna pea tekivad kaootilised olukorrad. Kristall-lapsed kannavad endas alateadvuse tasandil tuld, mis paneb kõik negatiivse laste ümbruses leegitsema.

Kristall-laste vanemad peaksid mitte ainult iseenda pärast, vaid eelkõige oma laste huvidest lähtudes muutma oma aura ja energia struktuuri AuraTransformatsiooniga™ nii, et see oleks nende laste kristallaura struktuuriga kooskõlas. Siis ei pea lapsed oma inimlikku, vaimset või füüsilist potentsiaali enam pidurdama üksnes sellepärast, et nemad on alles lapsed ja vanemad ei suuda nende kiire arenguga nii sisemiselt kui ka väliselt kaasa minna.

On täiesti selge, et uue ajastu lapsed ei suuda sageli mõista seda aeglast ja sageli alalhoidlikku eluviisi, mis on iseloomulik paljudele vana energiastruktuuriga täiskasvanutele. Uue ajastu kristall-lapsed teavad, kuidas kiiresti otseteed leida, mistõttu neil ei ole mingit soovi käituda nii nagu nende vanemad lapsena.

Piiride kehtestamine, järjepidevus, vastutuse võtmine ja tunnistamine, otsekohesus ning tõerääkimine on uue ajastu kasvatusviisi peamised alustalad.

Kui soovid uue ajastu lastest ja nende käitumisest rohkem teada saada, soovitame lugeda Anni Sennovi raamatut Kristall-lapsed, indigolapsed ja uue ajastu täiskasvanud.

Leidsin veel ühe huvitava lehekülje, seekord Aafrikast.

Sissejuhatuseks inglise keeles:

The Indigo and Crystal vibrations are being carried not only by the New Children, but by adults who have made the soul choice to transition to these vibrations.

This is not always an easy process -as it involves deep changes that occur on the level of the psyche, including the mental and emotional, as well as physiological changes to the body.

The nature of these changes can sometimes be quite distressing. The aim of this page is to provide support and direction to those adults who find themselves experiencing the energies of the Indigo-Crystal transition.

14. aprill 2009

Taaskord üks huvitav leht, kuhu põigata

Leidsin huvitava lehe, mõeldud lasteaiakasvatajatele (-õpetajatele), kuid minu arvates sobilik igale lapsemeelsele ja lapsekeelsele... Seal jagub nikerdamist ja mõistatamist ja muinasjututamist ja pedagoogikat jnejne

13. aprill 2009

Waldorfpedagoogikast


Leidsin väga vahva lehekülje, kus toimetamist nii surtele kui väikestele. Siinkohal aga hoopis pedagoogikast.
Ei ole kunagi uurinud waldrofpedagogikat. Nüüd vaatan, et süpdames olen seda alati kaasas kandnud.
Tänu olen siinkohal selle leiu eest võlgu Sulekesele, kelle lehe kaudu sattusin Laps Eestis lehele.
Huvitavad leiud mõlemad.
Mida kaunist küll maailmas leidub ja veel nii lähedal...

9. aprill 2009

Väike prints suurtest ja väikestest inimestest.


Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?"
Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel....", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!"
Nii et kui ütlete neile: "Tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, et ta naeris ja tahtis lammast. Kui tahetakse lammast, eks tõesta see, et ollakse ka olemas," siis nad ainult kehitavad õlgu ja peavad teid lapseks! Aga kui ütlete neile: "Planeet, millelt ta tuli, on asteroid B 612," siis jäävad nad uskuma ja jätavad teid oma küsimustega rahule. Nad on juba niisugused. Ei maksa nende peale pahane olla. Lapsed peavad suurte inimestega kannatlikud olema.
Küll aga meie, kes me elu mõistame, vilistame numbrite peale! Mullegi oleks meeldinud alustada seda lugu nagu muinasjuttu ikka. Oleksin meeleldi öelnud:
"Oli kord väike prints, kes elas planeedil, mis oli vaevalt suurem kui ta ise, ja tal oli vaja sõpra..." Neile, kes elu mõistavad, oleks see tundunud hoopis tõelisemana.

See on üks tõeliselt ilus raamat.
Iga kord kui igatsus kellegi tõelise ja ilusa järele, võta ja loe seda. Ja kui tunned, et keegi sind ei mõista, siis loe jälle seda raamatut. Ja kui tunned, et oled keegi teine ja sa ise ka ei oska öelda, kes sa siis oled... loe seda raamatut.
loe siit...

1. aprill 2009

Leidsin ka sellise lehe ...


Huvitav leht, mis käsitleb inimese aurat ja kõike sellega seonduvat. See kord siis indigovärvi aurast.

Valgusesaar tähelastest

Taas üks hariv tekst Valgusesaarelt.

Inglise keeles indigolastest


Kui aega ja viitsimist ja inglise keele oskust, siis see on päris huvitav leht.

Indigolaste tulek ühiskonda

Millest see tuleb, et emad-isad ei oska oma isepäiste, arukate lastega enam hakkama saada? Kas tegu on vanemate saamatusega või erineb uus põlvkond lapsi eelmistest?


Mind on alati võlunud, kuidas lapsed peavad täiesti iseenesestmõistetavaks asju, mis täiskasvanute jaoks on vaid fantaasia viljad või sümbolid. Lapse jaoks pole mingi küsimus mõista kaitseingli olemasolu, uskuda päkapikku või küsida kokkusaamist Harry Potteriga. Nad on päriselt olemas - nii nagu tädi Milvi Viljandist, kellest räägitakse, aga keda laps pole kunagi näinud.
Oma lastega ja üldse lastega suheldes olen tundnud nende erilist selgust maailma-asjade käsitlemisel, sulgkerget minekut uue sisse, justkui hetkeks ise selleks saades. Vaatamata sellele, et nad on väikesed, ei käi ehk veel kooliski, on neil igas küsimuses oma arvamus ning tihtipeale on sellel veendumuse jõud. Imelised olendid!

Väike, aga tark ema
Aga… miks on siis nii, et paljudel vanematel on oma lastega, nende imeliste olenditega, raske suhelda? Ka minul, kahe tütre emal (üks saab viie- ja teine kolmeaastaseks) ei laabu kõik veatult.
Pigem vastupidi: ei lähe mööda päevagi, mille lõppedes ei tuleks mul nentida, et jälle on tõstetud häält, ähvardatud ja vastastikku ehk nutetudki. Tunnen, et midagi tuleb teha teisiti, aga kuidas.
Lõpuks ulatab mulle võtme, mis mind segadusest välja aitab, viieseks saav tütar: "Ole sina laps. Ma näitan sulle, kuidas olla ema!"
Saan teada, et pole mõtet suruda oma tütrele selga kleiti, mis talle ei meeldi. "Milleks?" küsib ta. Tõepoolest, milleks?! Ta on ju rahul ja rõõmus, kui võib ise endale kapist riided valida. Mis võiks mul selle vastu olla, ainult natuke rohkem aega läheb, ei muud.
Kuulen, et mul pole mõtet teha head nägu, kui endal on tuju paha - see paistab nagunii välja. Jah, õige seegi. Veel visatakse mulle nina peale, et ei tasu päevade kaupa lasta endale tähti ette lugeda, kui võiks juba seletada, mis nendega teha saab.

Vanemad on segaduses
Mida see tähendab? Kuidas võib olla, et minu laps teab paremini, kuidas mina temaga olema pean? Mis ma teen: kas arvestan tema soovitusi või käratan, et laps jäägu "oma liistude" juurde?
Ma ei taha last murda, aga ma ei taha ka seda, et ta mulle pähe istuks. Kas minu ema või vanaema oskab mulle nõu anda? Nemad ütlevad, et nende lapsed (mina sealhulgas) olid teistsugused, kuulasid sõna ja tegid, mis kästi. Õppisid kõik, mis üles antud, ja kui ei õppinud, jäid istuma ning said ehk kodus veel vitsa ka.
Millega seletada seda, et praegune koolisüsteem on üha suuremale hulgale lastest vastuvõetamatu? Miks ei taha nii paljud lapsed õppida? Miks pöörduvad vanemad üha sagedamini psühholoogi poole palvega, et too õpetaks lapsega paremini läbi saama? Miks on see nii Eestis ja ka mujal maailmas?
Näiteks Rootsis tehtud uurimuste põhjal vajaks iga neljas laps alg- ja põhikoolis individuaalõpet.
Kas teisi teid siis pole? Kas poleks võimalik täiskasvanutel muuta oma mõtlemist, käitumist, ettekujutust hästi toimivast inimkooslusest? Aga kõigepealt: kes on need lapsed, kes meile praegu sünnivad? Kust nad tulevad ja kuhu on neil plaan jõuda?

Mitte probleemne, vaid uue ajastu laps
Tähe- ehk indigolaste teooria pooldajate arvates on tegu uue ajastu inimestega nii kehalises kui vaimses plaanis.
Nimi "indigolaps" pärineb terapeudi ja selgeltnägija Nancy Ann Tappe 1982. aastal ilmunud raamatust "Elu mõistmine värvide kaudu" (Understanding Your Life Through Colour). Seal rühmitas ta inimeste käitumisviise värvide järgi (üks neist ka indigo), rajades süsteemi nende sügavamaks mõistmiseks.
Indigovärvilisi aurasid hakkas ta lastel nägema 1980. aastate algul. Ta nimetab indigot eluvärviks, mis väljendab ka nende laste ülesannet maakeral. Tema arusaama kohaselt on tervelt 90% alla kümneaastastest nn indigod, kelle energeetilises kehas on täheldatav tumesinine ehk indigovärv.
Indigolapsed pole teistest paremad ega halvemad. Nad ei ole raskesti kasvatatavad, hüperaktiivsed, erivajadustega lapsed (kuigi neist praegu veel tihti nii arvatakse). Nad vajavad vaid uutmoodi lähenemist. Nendega suhtlemist ei peaks võtma kui probleemi lahendamist, vaid kui uue ühise tee leidmist.
Ameerikas ja Euroopas, sealhulgas Põhjamaades - eriti Rootsis ja Norras - on lastearstid ja psühholoogid indigolapsi lähemalt uurinud. Neile püütakse leida sobivat haridussüsteemi, mis ei hävitaks nende maailmavaadet ning kaasasündinud eeldusi ja vajadusi. Kui indigolastele ei võimaldata elu, mida nad õigeks peavad, võivad neist kasvada purustajad, hävitajad. Nad võivad kodust ära joosta, neist võivad saada tänavalapsed, narkomaanid. Või kui vanematel õnnestub nende tahe murda, siis ei suuda nad leida oma elule mõtet…

Töögrupid ka Eestis
Töö uue ajastu lastega on paar aastat toimunud juba ka Eestis. Indigo- ehk tähelaste töögrupid, kuhu kuuluvad lapsevanemad, kasvatajad, õpetajad ja psühholoogid, alustasid süstemaatilist tööd aasta tagasi. Nende keskused asuvad Tartus ja Tallinnas.
Armen Tõugu, indigolaste töörühma üks algatajaid: "Indigolaste jaoks oleks ideaalne suhtlemine see, kui igaühel oleks oma vaba ruum, kuid kus koostehtu tulemus oleks siiski harmooniline. Võrdlemisi vähe on selliseid keskkondi ja perekondi, kus inimesed on ühtaegu sõltumatud ning suudavad harmooniliselt koos töötada. Ühiskond pole valmis selliseid lapsi vastu võtma. Nendest võiksid kasvada meie kultuuri edendajad, aga kui me ei suuda nendega arvestada, võivad neist saada hoopis hävitajad. Seega oleks praeguste täiskasvanute ülesandeks aidata indigolastel elu mõtet mitte ära unustada, ja neile, kes on selle ära unustanud, seda uuesti meelde tuletada. Pakkuda neile võimalust ennast teostada ning niiviisi ühiskonda endale sobivamaks muuta."

Mille järgi indigolapsi ära tunda?
Neid iseloomustab:
• Väga tugev ja järjepidev tahe, nad ei unusta oma soovi või küsimust.
• Võrdsustunne täiskasvanutega.
• Ülitundlikkus: nad usuvad ainult seda, mida ütleja ise usub ning mille järgi elab. Leides üles täiskasvanute nõrgad kohad, hakkavad nad nendega manipuleerima.
• Tugev teadlikkus oma elu eesmärgist. Suutlikkus juba õige noores eas otsustada, mis on vajalik ning mis mitte.
• Uus sotsiaalne käitumine, leppimatus etteantud reeglitega. Soov ise endale reeglid valida või kehtestada.
• Nõrk analüüsivõime, kuid tugev süntees. Haarates hästi tervikut, ei tarvitse nad suuta eristada detaile.
Indigolastele sobib kool, kus lähtutakse tervikust ning kogetakse otseselt õpitavat. Analüütiline kool neile ei sobi. Praegu olemasolevaist vastab nende vajadustele kõige paremini Waldorf-kool, kus last ei hinnata, vaid iseloomustatakse.
Tähelaste Tallinna töörühma liikmete sõnul on head näiteks Aruküla Waldorf-kool ja lasteaed. Samuti teised koolid ja lasteaiad, kus õpetajad ja kasvatajad on teadlikud tähelaste problemaatikast ning püüavad neile sobivat keskkonda luua.
Tallinna töörühma juhataja, õpetaja Siiri Veensalu lisab, et teave indigolastest levib kiiresti. Aruküla Waldorf-kooli päevade raames alustab 20. märtsil Tähelaste muinasjutu etendusega tööd Indigolaste Vanemate Kool, kus emadele-isadele jagatakse teavet, kuidas oma, nn uue põlvkonna lastega koostööd teha.
Häid koole, lasteaedu ja ringe on aga teisigi. Teavet nende kohta saab internetilehelt www.zone.ee/indigolapsed.




INDIGOLAPSED – KES NAD ON?
Ameerika terapeudid Lee Carrol ja Jan Tober kirjutavad oma raamatus "Indigolapsed - uued lapsed on juba siin", et neil lastel on uut laadi psüühilisi võimeid, mida varem pole täheldatud. Nad võivad olla ülimalt arukad, kuid täiskasvanud võivad pidada neid ka probleemseteks, kuna nende mõtlemine ei mahu levinud raamidesse. Autorite arvates esindavad need lapsed teadvuse uut tasandit, millele inimkond on tõusmas. Nad loetlevad nende laste käitumises järgnevaid jooni:
• Nad tulevad maailma n-ö kuninglikena (ja käituvad sageli vastavalt).
• Neile tundub, et on siin "teenete eest" ning on hämmastunud, kui teised seda ei arva.
• Nad jutustavad sageli oma vanematele, "kes nad on".
• Neil on raske täita käske, mida esitatakse ilma selgitusteta.
• Nad lihtsalt ei soovi teha teatud asju (näiteks järjekorras seismine on nende jaoks piin).
• Neid väsitavad kindlapiirilised süsteemid, mis ei nõua loovat mõtlemist.
• Sageli leiutavad nad nii kodus kui koolis alternatiivseid tegevusviise, mis
jätab neist mulje kui süsteemi lõhkujatest.
• Kui nad ei viibi sobiva suunitlusega seltskonnas, võivad nad näida halvad suhtlejad. Vaimukaaslaste puudumisel pöörduvad nad sageli sissepoole - neile tundub, et teised ei mõista neid. Kool on neile tihti ränk katsumus.
• Nad ei allu süütunde-karistuse kasvatusmeetodile. ("Oota, kuni isa tuleb koju ja näeb, mis sa teinud oled!")
• Nad ei häbene välja öelda, mida vajavad.
Allikas: Indigolaste kodulehekülg www.zone.ee/indigolapsed


UUED LAPSED JA UUS LAPSEPÕLV?
Kas tegu on eelmistest põlvedest olemuslikult erinevate lastega või on muutunud hoopis lapsepõlv?
Arutleb Tiiu Kuurme, kasvatusteadlane:
Kas tõesti on indigolasteks nimetatud lapsed selle teise, meile meeltega tajumatu reaalsuse puudutus? On's nad sõnumikandjad, et meie tsivilisatsioon vajab teistsuguseid suundumusi? Ning et Looja ise on nende näol sekkunud, kuna inimesed ei suuda muidu oma sõgedusi lõpetada?
Kes nii usuvad, neile on indigolapsed reaalsus, mis ei tohiks jätta ükskõikseks. Kes jagavad rohke kriisikirjanduse seisukohti õhtumaade üldisest allakäigust, neile võiks indigolaste tulek olla valguskiir, väljapääs. Ent seda vaid juhul, kui neist kasvatada loojad, mitte hävitajad.
Seda kõike võib ka mitte uskuda ning ametkondade poolelt, kes tunnistavad vaid klassikalisi teadusuuringuid, ilmselt see nii ongi.

Tõsiasja, et lapsed ja lapsepõlv on teistsugused, tunnistavad siiski praegu enamiku arenenud maade akadeemilised ringkonnad.
Miks on lapsepõlv teistsugune? Maailm, kuhu sünnivad tänased lapsed, pole kunagi varem selline olnud.
Tänaseks lapsepõlvemaastikuks on peamiselt inimese loodud kunstlik ja kiiresti muutuv keskkond, täis rohkeid kujundeid, hajuvaid tõdesid, lühikesi vahemaid - pealetükkiv, kõikelubav, lärmakas... Lapse avatud meel ei võta vastu vaid seda, mida saab näha ja katsuda, vaid ka nähtamatut, s.o kultuuri tähendusi, tõekspidamisi ja müüte.
Meie postmodernistlik tegelikkus räägib autoriteetide langemisest, hõimu- ja rahvustunde poolt pakutava turvatunde kadumisest, täiskasvanute ekslikkusest ja ebakindlusest. See on indiviidide ja üksilduse kultuur, kus oma eksistentsile aluse panemine on igaühe eraasi juba õige varases eas. Koduukse taga pole enam turvaline külatänav koos tuttava poe ning kingsepatöökojaga, vaid globaalne küla, mille tänavatel käib kultuuride olelusvõitlus.

Indigolaste avastamine räägib millestki veel - lapsepõlvekäsitluste muutumisest. Siiani sajandeid valitsenud arusaamades oli laps abitu, rumal, lihtsameelne... Teda oli vaja õpetada, sundida kuuletuma ning vormida ta ühiskonnale vastuvõetavaks. Laps oli eestkostealune, keda tõsiselt võtta polnud põhjust.
1900. aastal ilmus Ellen Keylt, kuulsalt Rootsi naiste ja laste õiguste eest seisjalt, raamat "Lapse sajand". Autor avaldas selles lootust, et eelolev aastasada õpetab lähenema lapsele teisiti, avastama ning austama temas inimest ja ainulaadset mina. Sada aastat hiljem leiti pedagoogilise mõtteloo konverentsidel, kui nurjunud oli see lootus. Ent muutusi siiski on.
Nii tulidki indigolapsed - paljuski tänu sellele, et harjumuspärastes last alandavates ning alahindavates arusaamades oli tekkinud mõra. Täiskasvanud hakkasid paremini nägema, mida lapsed suudavad. Samas on mitmemõõtmeline maailm äratanud lastes endas tugeva mina-teadvuse, mida enam pimesi kuuletuma ei pane.
Vabanemine kultuurilistest painajatest lubabki lastel ilmutada oma tahet, tajuda end täiskasvanuga võrdsena, näha asju eelarvamustevabalt ja mitte leppida reeglitega.
Arvutiajastu eelistused kuuluvad paindlikule mõistusele, mitte inimest raamides hoidvale traditsioonile.

Tegelikult on indigolapsed kogu aeg siin olnud. Sellele arvamusele jõudsin pärast üht loengut ja indigolastest loetud kirjandust. Paraku murti nende loovate, iseteadlike, originaalsete ja tülikate olendite tahe varasematel aegadel vitsa, hukkamõistu ja armastusest ilmajätmisega (viimasest on kirjutanud psühhoanalüütik Alice Miller raamatus "Andeka lapse tragöödia"). Üks neist oli Libahundi Tiina, kelle teistmoodi-olemine sai ohtlikuks tervele tollast külaelu kandnud vaimsele alusele.
Vahest võib nüüd loota, et loovad, vabadust armastavad hinged - kui nad on ära tuntud - pääsevad kergemini nõiajahist ja tuleriidast? Viimase tsiviliseeritumateks vormideks oleksid isolatsioon, tõrjutus, veidraks tembeldamine jne. Nad on küsitavaks teinud ühe võimsa kultuuri alustalad: hierarhiad ja täiskasvanute võimu.

Tundlikud ja nägijad vanemad on õppinud imetlema oma lapsi, nii nagu Kerttu Soans. Ja neilt õppima - kas või seda, kuidas loobuda oma kinnistõdedest ning vanema ülimuslikkusest. Uuem pedagoogiline mõtlemine tõstab taas kilbile dialoogi-
filosoofia ning "mina-mina"-suhte, mis on mõeldav vaid võimust lahti öeldes ning teist austades.
Ma ei oska öelda, kas nn indigolastes ilmutab end Looja ise, tema tahe päästa hukkumisohus inimkond või hoopis muutuva aja vaimu võimas ja vabastav toime noorele teadvusele. Igatahes on nad hakanud meid õpetama - ja see ongi laste kohus oma vanemate ees.

Tänapäeva kooli on võrreldud küll keskaja skolastilise müsteeriumiga, küll konveieritöö, vangla ja vabatahtliku kinnipidamisasutusega. Kooli muutmist on peetud vältimatuks paljude mõtlejate poolt viimased 70 aastat. Paraku võib kummastavate maailmaimede nimekirja arvata kooli erakordse sitkuse igasuguse uuenemise suhtes. Auväärse meelekindlusega ilmutab seda ka eesti kool, olles tänapäevane müsteerium keskaegse skolastika tunnustega.
Meenutaks siinjuures, et tunnustatud rahvusvaheliste PISA uuringute tulemustes saavutasid suurimat edu võrdsusele, loovusele ja vabadusele rajatud koolisüsteemide lapsed (Soome jt Skandinaaviamaad). Kuid see raske ülesanne - koolihariduse viimine otsustavalt teistele alustele - jääb vist küll indigolaste kanda, kes olemasoleva süsteemiga enam ei lepi.
Kas ei võiks siiski neid lapsi säästa ning teha midagi täiskasvanutele antud eelise - terve mõistuse ja mõistmise abil?

ajakirjast "Pere ja Kodu"

Veel indigot

INDIGOLAPSED MUUDAVAD MAAILMA
Moon Meier
Viimase kahekümne aasta jooksul sündinud ja kasvanud lapsed on hoopis teistsugused kui eelmised põlvkonnad, on avastanud kasvatusteadlased. Uut generatsiooni kutsutakse indigo- või tähelasteks.

Tähelapsed ei mahu seni kehtinud käitumistavade raamidesse, nad esindavad täiesti uut maailmapilti. Nende erilisus tekitab palju probleeme, sest ühiskond ei ole valmis uute vajadustega ilmakodanikke vastu võtma. Hädas on nii koolisüsteem kui vanemad. Lapsed ise ka.

Indigolaps kui käitumishäirete diagnoos
80ndate algul hakkas USAs psühholoogide ja nõustajate poole pöörduma aina enam murelikke vanemaid, kes kaebasid, et nad ei saa oma lastega hakkama. Et nõutuid vanemaid saabus massiliselt, pidid asjatundjad probleemile tähelepanu pöörama. Selgus, et neil lastel oli peale allumatuse ka muid ühiseid jooni. Vanematele ei kuuletunud väikesed indigod sellepärast, et neile oli käskija-käsutäitja süsteem vastuvõetamatu. Indigolapsed pidasid end vanematega võrdväärseteks ja ootasid, et neid ka vastavalt koheldaks.
Indigolapsi on sageli käsitletud probleemsetena. Mõnikord on nime indigolaps peetud koguni käitumishäirete diagnoosiks. Tegelikult tähistatakse selle mõistega lapsi, kes on põhimõtteliselt teistsugused kui eelmised põlved. Eesti Tähelaste töögrupi liikme Armen Tõugu arvates iseloomustab uut põlvkonda „indigolastest" paremini nimetus „tavaline-ebatavaline laps"
(Tähelaste töögruppides püütakse leida võimalusi indigolastele sobivama ühiskonna loomiseks – M.M.). Selline nimi viitab, et indigolapsed on täiesti normaalsed lapsed, kes oma isikuomadustelt seniste kriteeriumide kohaselt ebaharilikud. Psühholoog Inge Taela sõnul esineb inimkonna arengus pidevalt suuremaid ja väiksemaid hüppeid, indigolaste puhul näib tegu olevat erakordselt suure ja tugeva muutusega.

Kes on indigolaps?
Kas kõik pärast 1980. aastat sündinud on indigolapsed?
Indigolaste jooni oli inimestes olemas ka enne 80ndaid. Ent selleks kümnendiks oli uue maailmapildi kandjaid ühiskonnas juba nii palju, et neid „uute lastena" märgati. Praeguste 10aastaste hulgas on indigolapsi uurijate hinnangul üle 90%, 20aastaste hulgas veidi vähem. Üheks tähelastele iseloomulikuks jooneks on pimeda autoriteediusu kadumine, mis võib näida allumatusena. Vanemad ja pedagoogid pole praeguste laste ja noorte jaoks enam automaatselt autoriteedid, vaid peavad oma usaldusväärsust tõestama.

Väljakutse vanematele
Tähelastel on ebaharilikult tugev võime protsesse ja inimesi läbi näha. See võib väljenduda kohatukspeetud avameelsuses – laps võib öelda täiskasvanule midagi väga ootamatut ja õiget. Valusat tõtt, näkku ja otse. Nad on mõneti nagu väikesed täiskasvanud – pisemad vaid mõõtmetelt ja vähema elukogemusega, muus osas – võimes maailma asju mõtestada ja tervikpilti kokku panna – täiskasvanutega võrdsed.
Armen Tõugu sõnul seisneb tähelaste psühholoogiline erinevus selles, et erinevalt varasemate põlvede inimestest, kes tõmbavad oma tahte, tunnete ja iseenda vahele võrdusmärgi, suudavad indigolapsed end oma tunnetest eristada. Kui tunne on „minast" eristatav, saab sellest distantseeruda, seda kõrvalt vaadata. Indigolapsed suudavad samal viisil kõrvalt näha ka teiste inimeste tundeid, sellega on seletatav oskus näiteks vanemate varjatud tundeid tabada. Ja et indigolaps ei lepi ka „vanema ja targema" inimese totrate nõudmistega, on vanematel temaga põrgulikult raske. Armen Tõugu väitel testivad indigolapsed, kas täiskasvanu ikka on päriselt täiskasvanuks saanud. Täiskasvanu olemist määratleb ta oskusena oma emotsioonidega hakkama saada, selleks peab tunded iseendast lahutama.
Tähelaste töögrupi liikme Siiri Veensalu sõnul esitavad praegused lapsed vanematele tõsise väljakutse. Üks osapooltest, kas siis vanem või laps, peab end muutma. Siiri Veensalu teab ema ja õpetajana, et indigolaste vajadustega pole lihtne harjuda: „Meil ei ole kerge, me ei oska veel teisiti," sõnastab ta kasvatajaks olemise raskuse.
Inge Taela sõnul peavad vanemad esmalt oma probleemid lahendama, sest lapsed võtavad enda kanda ka vanemate mured. Vanemate ülesanne on süstida lapsesse jõudu ja kindlustunnet. Kuni vanem on endaga hädas, ei saa ka laps end hästi tunda.
Inge Tael kinnitab, et tegelikult tahab iga laps vastata talle pandud ootustele. Mäss kehtivate süsteemide vastu on märk, et ta ei oska enam enese päästmiseks midagi muud teha. Kui ta vastu ei hakkaks, siis ta kaotaks iseenda.

Koolireformid ei toimi
Viimase kolme-nelja aasta jooksul on Inge Taela poole pöördunud hulk vanemaid lastega, kel on koolis probleeme. „Need on olnud hästi arukad lapsed. Ma ei saanud aru, miks neid probleemsetena tähistatakse. Ja kui nad asju enda ümber nii hästi mõistavad, siis miks nad alluda ei suuda," kirjeldab Tael. Need lapsed jagasid Taela sõnul suurepäraselt, mis koolis toimus. Nad nägid ka mõttetusi, mida seal tehti. Selliste laste puhul nõuab õpetaja allumist pelgalt sellepärast, et tema on õpetaja ja parasjagu toimub tund. Indigolaste jaoks ei ole selline nõudmine mõistetav.
Õpetajate hulgas on Inge Taela kinnitusel õnneks palju ka neid, kes taipavad indigopõlvkonna vajadusi, see on laste jaoks väga suur toetus. Praeguses koolisüsteemis on täpselt ette kirjutatud mida, kuidas ja kui palju õpetama peab, see seob ka uuendusvalmis õpetajate käed. Indigolaste teemaga kokku puutunute kinnitusel tuleks koolisüsteemi sobivaks muutmiseks muuta kogu pedagoogika aluseid. Praeguste muudatuste puhul jääb maailmapilt täpselt samaks, ent indigopõlvkond õpib täiesti teistmoodi ja vana süsteem enam ei toimi. Sellest tulenevad praegu palju kõneainet andvad õpiraskused ja koolist väljalangevus. Õppimisraskusete taga pole Inge Taela sõnul mitte intellektuaalsed, vaid emotsionaalsed probleemid.

Tulekul suhete revolutsioon
Et indigopõlvkond maailmas toimuvat muudab ja mõjutab, on kindel. Mismoodi täpselt, ei tea veel keegi. Üks valdkond, millega kasvavad indigod rahul pole, on suhted. Mida rohkem inimesi pole nõus poliitiliste ja seltskondlike mängudega, seda kiiremini muutused toimuvad. Kui suhtemuster ei kujune ümber loomuliku arengu käigus, tuleb suhete revolutsioon. Näide minevikust on 60ndate hipiliikumine. Väga paljud inimesed ei tahtnud enam jätkata vanemate teed. Hipid ei võtnud omaks mudelit, mille kohaselt inimeste koha ühiskonnas määras päritolu.
Indigolapsed vajavad siiramaid suhteid. Inge Taela seletuse kohaselt arenevad manipuleerivad ja võimusuhted siis, kui inimene saab haiget ja pole enam terveteks suheteks võimeline. Üks märk, et haiget saanuid on ka laste hulgas, on mõnuainete lai levik, näiteks nuusutatakse varakult ja see puudutab paljusid lapsi. Narkootikumid on märk, et hulgal lastel puudub igasugune toetus ja et nad ei suuda sellist olukorda taluda. Nad pigem põgenevad sellest reaalsusest.

Koolid õpetavad tagurpidi
Varem olid lapsed omavahel palju sarnasemad kui praegu. Nii vajavad praegused lapsed palju enam valikuvõimalusi, ka koolitüüpide osas. Üks, mida Inge Taela sõnul hariduspoliitikas indigolaste heaks teha saaks, oleks tunnustada alternatiivseid koolitüüpe, näiteks Montessouri õpetust ja waldorfpedagoogikat. Siiri Veensalu sõnul valitseb praegu nii koolireformijate kui õpetajate peades eelarvamus, et asju ei saa teistmoodi teha. Õpetajad peaksid enam mõtestama, mida nad teevad, tahtma pigem ümbritsevast aru saada, mitte niivõrd õpilasele mõjuda.
Indigolaste probleemid ei ole enamasti seotud mitte mõtlemise, vaid tunnetega. Praegusaja koolid tegelevad ainult mõtlemise arendamisega. Samas aitavad just tunded suhestuda maailmaga. „Inimesega ei juhtu midagi, kui tema intellekti arengut meeleheitlikult tagant ei torgita," ütleb Inge Tael. Taela kinnitusel saab inimesest, kes pole intellektuaalselt andekas, ehk teaduri asemel tubli töömees. Samas, kui välja arenemata jääb tundeelu, on inimene tõsiselt õnnetu. Peale teadmiste on ka muid võimalusi inimese väärtust hinnata.
Praegune koolisüsteem alustab valest otsast. Mõtlemine on oluline, aga seda peaks arendama alles siis, kui tundeelu on paigas.
Indigopõlvkond näitab selgesti, mis valesti tehakse ja annab kätte suuna, kuidas seda muuta.

Kust tuleb nimi „indigolaps"
USA terapeut ja sensitiiv Nancy Ann Tappe iseloomustas oma 1982. aastal ilmunud raamatus inimesi nende energiaväljade, aurade, värvuste kaudu. Varem oli ta näinud aurasid peamiselt punaste ja kollastena, nüüd domineeris laste energiaväljas indigosinine. Raamatus „Elu mõistmine värvide kaudu" nimetas ta uue käitumis- ja mõtlemislaadiga lapsed indigolasteks. Nimi „tähelapsed" tuleb sellest, et uue põlvkonna esindajad räägivad sageli teispoolsusest, tähtedest, millelt nad Maale on tulnud.

31. märts 2009

TÄHELAPSED – KES NAD ON?

Armen Tõugu loeng 24. septembril „Kristlaste Osaduses“

„Tähelapsed“ – see nimetus tuleb sellest, et paljud nende laste hulgast räägivad elust enne sündi. Nad räägivad enne Maa peale tulemist Päikese või Kuu peal (st. kuskil kosmoses) elatud ajast. Selle tähendusest tuleb veel juttu.

Teine, varasem, nimetus neile lastele on „Indigolapsed“. 80ndate aastate alguses märkasid kaks Ameerika lastearsti ja psühhiaatrit, et järjest rohkem tuleb nende vastuvõtule noori vanemaid 2-3 aastastaste lastega, kellega nad väitsid end mitte hakkama saavat. Nad palusid, et arstid ütleksid, mis lastel viga on. Alguses oli juhtude arv väike, aga siis hakkas kasvama. Arstid märkasid, et tegemist oli teatud tüüpi lastega ning probleem hakkas neid huvitama ka teaduse, mitte ainult praktika seisukohalt. Nad märkasid, et lastel oli teine maailmavaade kui tavalastel. Samuti olid neil erilised psüühilised ja vaimsed võimed. Nad olid ka tundlikumad kui tavalised inimesed.

Arstid pöördusid lisainfo saamiseks ka sensitiivide poole. Üks sensitiiv rääkis tähelepanekust, et sündis mitmeid lapsi, kelle aurades või energiaväljas oli tavapärasest erinev värv. Varem olid lastel rohkem punased ja kollased värvid, nüüd aga ilmus tumesinine (indigo). Lapsi, kelle energeetilises auras oli sellist värvi, nimetas sensitiiv Indigolasteks. Meie kasutame nimetust Tähelapsed ja ma üritan neid lapsi mitme nurga alt kirjeldada (kultuuriajaloolisest, sotsioloogilisest, psühholoogilisest, meditsiinilisest ja pedagoogilisest).

Kultuuriajaloo seisukohalt ütleme, et sellised lapsed hakkasid sündima 80ndatel aastatel. Ülaltoodud sensitiivi andmetel on peale 1992. aastat sündinud lastest 90 protsendil auras indigovärv. Seetõttu peaks praegu 90 protsenti alla 11-aastastest lastest olema Tähelapsed ja see tähendab, et lastest ja täiskasvanuiks saajatest (80ndatel sündinud on hetkel u. 20-aastased) on tulemas uus põlvkond, kelle võimed erinevad nende vanemate omast. Ei ole midagi imelikku, et iga uus põlvkond toob Maa peale midagi uut, teatud põlvkonna omadused. Seda võib nimetada ka põlvkonna ülesanneteks või põlvkonna psühholoogiaks. Üks selline tuntud põlvkond on 60ndate noorte põlvkond Läänemaailmas, mida oli tunda ka Nõukogude Liidus. Täiskasvanuiks said inimesed, kes tahtsid maailma teatud suunas muuta See oli tudengite revolutsiooni aeg, seksuaalse revolutsiooni aeg ja Praha kevade aeg. Toimus ka teisi muutusi – hipide liikumine, Beatles ja rock-muusika. Nii kultuuri, teaduse ja hariduse alal kui ka sotsiaalses elus toimusid suured muutused. Veel üks suur muutus: kui enne 60ndaid aastaid oli surmajärgsest elust kõnelemine mõneti ebaviisakas või inimesed lihtsalt kartsid sellest rääkida, siis 60ndate aastate muutuste tagajärjel ilmus 70ndate aastate alguses Ameerikas arst Raymond Moodi raamat „Elu peale surma“. Seal ta kirjeldas kliinilise surma läbi elanud ja peale mitmeminutilist südametegevuse seiskumist ellu ärganud inimeste kogemusi. Paljud neist inimestest kirjeldasid iseenese väljastpoolt nägemise kogemust. Nad olid näinud ka psühholoogiliselt seletamatuid asju. Mõnedel oli näiteks täpseid teadmisi selle kohta, mis toimus samaaegselt kõrvaltoas või teises linnas. Hilisemal kontrollimisel selgus, et nende väited vastasid tõele. Materialistid ei suutnud seda seletada. Kuna selliste juhtumite arv hakkas järsult kasvama (kasvab ka praegu), siis märkasid seda ka arstid. R. Moodil oli julgust panna kuulutus ajalehte, kus ta otsis taoliste kogemustega inimesi. Vastukaja kuulutusele oli nii suur, et ta otsustas kirjutada raamatu. Nüüd on Ameerikas olemas Moodi keskus. Need avastused tõid kaasa väikese akna avanemise inimeste teadvuses. Nüüdseks on aken muutunud suuremaks. Sinna, kus oli varem inimese teadvust surmajärgsest elust eraldav eesriie või sein, tekkis aken. See oli ka 60ndate põlvkonna elu ja missiooni tulemus.

Nüüd on juba üks põlvkond, üle kolmekümne aasta möödas, ning tuleb vaadelda praegu toimuvat? Mida toob järgmine põlvkond siia maa peale? Seoses uue põlvkonnaga räägitakse Indigo- või Tähelastest. Küsimusele, mida need lapsed maa peale kaasa toovad, saab vastuse nende laste hingeomadusi ja vaimseid võimeid vaadeldes. Kuidas selline laps välja näeb? Lapsevanemad puutuvad tihti kokku olukorraga, et Tähelapsi ei saa vastu nende tahtmist sundida. Olenemata lapse noorusest ei kehti tema jaoks autoriteet. Vanematel on oma lapsepõlve taustal tavaliselt selline ettekujutus, kuna nende vanemad olid olnud neile autoriteetideks. 2-3-aastasele lapsele sai lapsevanem oma tahet peale suruda. Praegu see 2-aastaste Indigolaste puhul enam ei õnnestu. Lapsevanem märkab, et lapse tahe on tugevam tema enda tahtest. Seejärel ütleb vanem: lapsega on probleem ja ta erineb teistest lastest. Vanemal on üks ettekujutus, milline laps olema peab, aga tema laps ei ole selline. Nii minnaksegi psühholoogi juurde. Kui psühholoog on haritud, siis ta näeb, et probleem ei ole mitte lapses, vaid tema vanemas. Nimelt: vanem omab kindlat ettekujutust sellest, milline üks laps olema peab , aga lapsed ei ole enam sellised ja sellega tuleb harjuda. Nende lastega tuleb teistmoodi käituda ja nendega suhtlemiseks teisi teid otsida.

Seega märkavad vanemad esmalt lapse tugevat ja isekat tahet. Teine nende laste omadus on see, et nad on tavalistest lastest palju rohkem ärkvel ja teadlikud. Rohkem, kui meie ettekujutuses 2-3-aastased lapsed peaksid olema. Nad on isegi liiga ärkvel ja liiga teadlikud. Vastsündinult fikseerivad nad kohe oma pilgu. Mõned hakkavad vara rääkima. Tekib tunne, et laps on alles tulnud siia Maa peale, aga juba ta märkas ümbrust ja vanemat. Tavaliselt kulub vastsündinul umbes 40 päeva, et suuta keskenduda silmadega ühele punktile. See on ka aeg, mil laps esimest korda naeratab. Tähelapsed fikseerivad pilgu kohe peale sündi, just nagu tuleks nad siia maailma juba ärkvelolekus. Ta ei räägi veel, ei kõnni ja ei oska ennast väljendada, aga ta juba näeb ja märkab kõike.

Järgmine omadus avaldub veidi suuremate laste puhul. Selleks on teistsugune inimeste tajumise võime. Tavaarusaama järgi on laps veel väike ja rumal, täiskasvanu aga suur ja tark. See, mida täiskasvanu ütleb, on lapse jaoks kehtiv tõde. Ja lapselt ta ootabki räägitu uskumist. Tähelaps aga ei usu räägitut, kui vanem seda ise ei usu. Laps võtab tõsiselt ainult seda, millesse ka täiskasvanu ise usub. Laps märkab kohe, kas vanema arvamus on kooskõlas tema sõnadega. Või kas vanema olemus on kooskõlas sellega, mida ta tahab välja näidata. Kui see ei ole kooskõlas, siis ta kohe näitab ja peegeldab seda tagasi. Me oleme elu jooksul õppinud mõistatama, mida inimene ühtesid või teisi sõnu kasutades tegelikult mõtles, milliseid mõtteid ta tegelikult oma sõnade taga peitis. Me oleme pidanud seda õppima. Aga nendel lastel on see omadus kaasasündinud. Tekib kohe ka pedagoogiline küsimus, et kas sellist last on üldse võimalik kasvatada ilma iseennast kasvatamata.

Sotsiaalses mõttes võib Tähelaste juures märgata järgmist omadust. Kui vaadelda nende omavahelist suhtlemist, võib märgata, et 3-6-aastastest Indigolastest koosnevas rühmas toimub mänguasjade jagamine tavapärasest erinevalt. Tavakogemuse järgi võtab mänguasja see, kes on teistest tugevam, suurem, kiirem ja tähtsam. See on siis ka rühmaliider, nii öelda väike vaarao. Seejärel saab mängusja järgmine rühmahierarhiast jne. See on nagu püramiidikujuline hierarhia. Võib-olla tuleb aga kasvataja, kes käsib mänguasju jagada. See on nagu demokraatlikus ühiskonnas - kasvataja määrab, et igaüks mängib 5 minutit ja ta hoolitseb selle eest, et igaüks mängida saaks. Nii tavalistele kui ka Indigolastele on selline kord võõras ja neid tuleb selles suunas kasvatada. Kui kasvataja ei sekkuks Indigolaste mängimist, siis ta märkaks, et üks Tähelaps võtab mänguasja ja mängib sellega, teised aga tegelevad igaüks oma asjaga oma nurgas ega püüdle selle mänguasja poole. Kui on mõnda aega mängitud, siis paneb esimene laps asja ära. Järgmine tõuseb, võtab rahulikult asja, mängib ja paneb rahulikult tagasi. Keegi ei torma. Jälle järgmine tuleb, mängib ja paneb tagasi. Võiks öelda - ideaalne rühm. Keegi pole enne milleski kokku leppinud ja ei ole ka püramidaalset süsteemi. Ei saa öelda, et esimesena mänginu oleks kõige tähtsam. Lasterühmas on mingi kord, aga väliselt me ei märka selle tekkimisviisi. Kõigil neil lastel on võime luua sotsiaalset tervikut ilma, et täiskasvanu peaks väliste reeglite kaudu sekkuma. Seda juhul, kui nende sotsiaalne instinkt pole ära rikutud demokraatliku kasvatuse või püramidaalse süsteemiga. Viimane süsteem valitseb ka peres, kus vanemad on kõrgemal ja lapsed madalamal tasemel.

Veel üks omadus - paljud Tähelapsed räägivad sünnieelsest elust. Üks tüüpiline Tähelapse vestlus oma vanemaga on selline nagu ühel 6-aastasel tüdrukul:

„Enne sündimist ma ootasin 14 aastat. Tol ajal oli sul teine elukaaslane. Ma olin siis juba teel siia maailma, aga rasedus katkes. Ma ootasin 14 aastat. Sa abiellusid teise mehega. Esimene sobis mulle isaks rohkem, aga see läks nagu läks ja nüüd olen ma siin“.

Laps jutustab paar detaili ema elust ja ema peab tunnistama, et on võimatu, et laps oleks võinud seda teada. Kuidas ta teab?

Teine näide. Lapsevanem ütleb oma 5-aastasele poisile: “Ma ei saa sinuga enam hakkama, mis ma sinuga nüüd teen?“

Poiss vastab: „Ei, minuga ei pea midagi tegema. Sa pead ise muutuma selliseks, kelleks sa pead saama.“

Kui seda ütleks täiskasvanud inimene, siis võiks teda pidada psühholoogiliselt harituks. Aga lapse puhul tekib küsimus, kust ta seda kõike võtab?

Juhtub ka nii: 8. klassis on ülesanne kirjeldada 20. sajandi kõige tähtsamat sündmust. Ja Indigolapsele tüüpiliselt kirjutab üks neist: „20. sajandi kõige olulisem sündmus maa peal oli minu sünd“.

Need on selliste laste puhul kohe silmapaistvad omadused. Mõnel paistab rohkem silma üks või teine omadus, ülejäänud on rohkem peidus. Paljud Indigolapsed väidavad, et nad teavad oma missiooni siin maa peal: „Pole kahtlustki, mida ma siin saavutada tahan!“

Paljudel on telepaatilised omadused. Tekib tunne, et laps loeb vanema mõtteid ja tundeid. Ükskõik, kuidas vanem tahab neid tema eest peita. Laps isegi vastab vanema väljaütlemata mõtetele.

Olulised on ka lapse sensitiivsed võimed. Nad suhtlevad loodusvaimudega ja inglitega. Mõnel usuõpetajal tekib probleem, et selline laps ei taha tema tundides käia. Laps väidab, et räägitu on lihtsalt jama: „Tema ei tea, millest ta räägib. Ta kasutab ainult tühje sõnu. Nii, nagu minule teadaolev vaimne maailm on hoopis teistsugune“. Paljud ütlevad, et nad on Maa peale tulnud selleks, et tuua siia rahu ja muuta maist elu heledamaks.

Nii on uus põlvkond tulnud selleks, et maist elu muuta ja selleks on lastel ka ülalnimetatud omadused.

See kõik võib kõlada nagu fantastika. Võib-olla on mõned sellised imelapsed, aga kõik lapsed pole ju sellised? Kas on võimalik, et peale 1992. aastat sündinud lastest 90 protsenti on sellised? Samuti võib küsida, mis juhtub sellise lapse sattudes tavalisse perekonda, läänemaailma tavalisse keskkonda? Kuidas mõjub tavapärane kasvatus- ja haridussüsteem sellise lapse arengule?

Räägime sellest meditsiinilisest vaatenurgast. 50ndatest aastatest alates on toimunud inimese ajus kiired muutused. Aju on muutunud nii funktsioonide kui ka ülesehituse poolest. Neurofüsioloogilised uuringud näitavad, et ajuga toimuvad muutused on nii kiired, et 50 aasta pärast ei saagi teda võrrelda kaasaja inimese omaga. Millises suunas aju areneb? Näiteks õpetajad on märganud, et praegu on palju keskendumisprobleemidega lapsi. Samuti on paljudel raskusi lugemisega. Selgub, et sellistel lastel ja täiskasvanuil ei teki probleemi ühe terviku vaatamisega. Raskusi tekib tal alles ühe üksikasja uurimise ja analüüsimisega. Täiskasvanud inimese puhul tavalist analüüsivõimet peab enamus neist arendama. Teisest küljest on terviku mõistmine nende tugevuseks. Ühte lehekülge vaadates teab ta kohe, millest on jutt. Kui aga paluda selgitada ühte sõna, siis ta ei oska seda. Ta ei näe seda ja ei saa loetavast aru. Olukord on umbes sarnane sellega, kui inimene vaatleb pilti ja näeb pildi peale maalitut, näiteks puud, aga ei suuda üksikuid maalitud puulehti ja -oksi kirjeldada. See nähtus on seotud aju funktsiooni muutusega. Kogu meie haridussüsteem on aga seotud analüüsivõime arendamisega või isegi põhineb sellel, et 5-6-aastasel lapsel peab analüüsivõime teatud tasemel olema. Laps peab juba lasteaias lugeda ja kirjutada oskama. Koolis on Indigolapsel tihti suured probleemid, sest ta aju toimib meie ettekujutlusest erineval viisil. Seetõttu ei sobi talle lihtsalt kogu tavapärane pedagoogiline lähenemisviis. Ja selliste laste arv kasvab.

Veel üks probleem on seotud pere- või keskkonnaga, kuhu sellised lapsed sünnivad. See väljendub näiteks hüperaktiivsuses. Mida tähendab hüperaktiivsus? Väliselt seda, et laps ei suuda keskenduda ühele asjale piisavalt kaua. Ta on väga liikuv. Märkimisväärne on, et lapse liikudes toimub iga kord„väike katastroof“. Vanemad üritavad last võõras kohas enda lähedal hoida, aga kohe kui nende tähelepanu on hetkeks lapsest kõrvale kaldunud, juhtub midagi. Ja kui on midagi, mis võib katki minna, või kui võib juhtuda mingi õnnetus, siis see ka juhtub. Selline laps nagu otsib kõikvõimalikke segaseid situatsioone. Kust tuleb sellise väikese hävitaja võime? Hüperaktiivne laps pole mitte ainult hävitaja. Koolis või lasteaias on selline laps suur leiutaja. Ta otsib võimalusi teha midagi lasteaia reeglitesse mittesobivat. Tihti ta korraldab ja organiseerib heade tavade, kommete ja traditsioonidega vastuolus asju. Ta paneb neid proovile ja katsetab neid – kas need kombed ja reeglid ikka veel kehtivad? Kas neid tasub tõsiselt võtta või mitte? Tavaliselt on nad oma ea kohta natuke liiga pikad poisid, väga aktiivsed, energilised ja juhitüüpi. Selline on üks Indigolaste tüüp, mida on kokku neli.

Teise tüüpi kuuluvad n.ö. läbipaistvad, väga kõhnad ja väga tundlikud tüdrukud. Sellistel tüdrukutel võivad olla igasugused hirmud ja painajad. Nad kardavad pidevalt millegi juhtumist, aga seda mitte nende endiga, vaid teistega, ka loomade ja taimedega. Nad hoolivad neist ja muretsevad. Nad on väga tundlikud olevused ja abistajatüüpi. Neil on väga tugev empaatiavõime. Nad tunnevad kogu maailmale kaasa.

Veel on n.ö. unistajate tüüp, kes on sensitiivid ja kelle mälestused sünnieelsest elust on väga reaalsed. Nad kuulavad väga hea meelega muinasjutte ja neil on oma maailm. Vanematel tekib tunne, et laps pole üldse siin. 2-5-aastasel lapsel võib olla nähtamatu mängukaaslane, kellega ta tundide viisi mängib. Laps võib tulla pisarates kööki ja öelda, et nad läksid sõbrannaga tülli. Laps kirjeldab emale nähtamatut Mallet ja räägib, mida nad koos teevad. Tänaval kõndides hoiab ta üht kätt ema käes ja teine on ulatatud Mallele. See on reaalne nähtamatu maailm lapse kõrval. Siis tuleb aeg, kui Malle on ära läinud või kadunud. Mõnikord toimub see lõplik lahkumine rahulikult, teinekord aga võib põhjustada „väikese katastroofi“ või tragöödia.

Neljandasse tüüpi kuuluvad tehnika ja infotehnoloogia alal väga andekad lapsed. Need lapsed, kes saavad kohe aru mobiiltelefonidest ja arvutitest ning võivad isale-emale nende funktsioone seletada ilma, et keegi oleks seda neile enne rääkinud. Neist võivad tulla nii häkkerid kui ka leiutajad. Nad on väga andekad, aga koolis ei suuda nad abstraktseid aineid õppida. Teoreetiline teadmine ja abstraktne info neile ei sobi. Kui neile mingi asi kätte anda, siis nad teavad kohe, kuidas seda parandada või kuidas auto sõidab, aga teooriast ei saa nad aru.

Mis saab sellisest lapsest meie ühiskonnas? Tal on konkreetne missioon, teadmised ja mälestused sünnieelsest elust ning telepaatilised ja sensitiivsed võimed. Ta elab tavalises materialistlikus peres. Laps võib ju öelda, et ta mängib Mallega, aga ema vastab talle, et mingit Mallet pole olemas. Kui laps räägib Mallest pidevalt, hakkab emal lapse pärast mure. Ta viib lapse hallutsinatsioonide ja psüühiliste häirete kaebusega psühholoogi juurde. Laps kas satub arsti juurde või tunneb ära, et sellised jutud pole vanematele teretulnud. Ta teab, et tegemist on keelatud teemaga ja ta vaikib. Väga tähtis osa tema elust on nüüd allasurutud. See osa on surutud alateadvusse ja võib kaduda aastate möödudes meelest. Aga kõik alateadvusse surutu saab suure mõju inimese füüsiliste protsesside ja tervise üle. Ka täiskasvanute puhul mõjub n.ö. ära unustatud tähtis mälestus väga tugevalt ja võib haigusi põhjustada. Psühhoteraapias tulebki esmalt selgeks teha, millised mälestused mõjutavad patsiendi tervist ja need tuleb meelde tuletada. See peab olema esimene samm. Ühiskond sunnib aga last temale tähtsad elamused alla suruma ja ära unustama, sest see on keelatud. Ta tahab olla oma vanematele hea laps või vältida karistust. Ta surub need alla ja mälestused hakkavad tema sees toimima. Ta hakkab rahulolematust tundma ja tunneb, et tema sees miski keerleb, teadmata mis ja miks see toimub. Ta ei tunne end hästi ja muutub rahutuks ning hüperaktiivseks. Ta kehas on tahteimpulsid ikka veel olemas, nad n.ö. liiguvad kõhus edasi-tagasi, aga ei leia väljapääsu. Kuna need jõud pole teatud vormimist ja suunamist saanud, siis on neil kaootiline suund. See kaootiline suund mõjubki nii, et ka lapse käitumine on kaootiline ja hävitav. Nii sünnib hüperaktiivne ja katastroofe põhjustav isik.

Teine variant - vaatame tundlikku aga väheaktiivse tahtejõuga last, kellel on arenenud tunde- ja mõtteelu. Kui selline laps sattub tema siseelule mittevastavasse keskkonda, siis ta ei hakka väliselt selle vastu võitlema, nagu seda teeb hüperaktiivne laps, vaid ta sulgub endasse ja „ehitab“ seina maailma ja iseenda vahele. Nii ta väldib kontakti teistega. Ta ei vaata enam teistele silma ja ei vasta tervitustele. Tema käitumisse tuleb sisse autistlik joon. Autistid on end välismaailma mõju eest „seinaga“ kaitsvad lapsed. Nad kardavad maailma ja hirm takistab neil reageerimast väljastpoolt tulevale. Teiste inimeste jaoks pole nad päris normaalsed lapsed, sest nende tegevus on ettearvamatu. Autismil võib olla erinevaid põhjuseid, aga siinkirjeldatu on sobimatu kasvatuse tagajärjeks. See juhtub siis, kui laps sünnib keskkonda, mis ei võimalda tal ei oma eluülesandest aru saada ega sellele vastavat kasvatust saada. Need on tüüpilised Indigolaste probleemid. Kui vaadata praegu toimivat haridussüsteem, siis ta on: 1) suunatud analüütilisele mõtlemisele; 2) kasvatus on autoritaarne (püramiidi tipus on koolidirektor ja sellele järgneb õpetajate ning õpilaste hierarhia - mida nooremad lapsed, seda madalamal astmel nad on). Indigolaps satub sellisesse sotsiaalsesse süsteemi, aga temas elab teine kaasasündinud ettekujutus õigest sotsiaalsest elukeskkonnast. Ta mõistab esimest süsteemi, kuid tunneb, et inimestega on võimalik ka teisel tasandil suhelda. Et mänguasjaga on võimalik ka nii mängida, et üks võtab ja mängib sellega mõnda aega, siis võtab selle rahulikult järgmine ja mängib. Ei ole vaja kokku leppida ega võidelda selle eest, kes on tugevam ja saab rohkem mängida. Nüüd ta satub täiskasvanute poolt loodud ühiskonda, süsteemi, kus temalt oodatakse enda sättimist kõige alumisse ritta ja sealt üles tulemist. Tekib suur vastuolu tema sisemise õiglustunde ja tegelikult ühiskonna poolt pakutava vahel. Juba perekonnas ootavad vanemad lapselt, et ta mõistaks oma väiksust võrreldes nendega. Indigolaps tunnetab survet ja hakkab loomulikult vastu töötama. Kui tal on palju energiat ja jõudu, siis vanemad näevad lapses probleemi ja kurdavad tema liiga tugeva tahte ja allumatuse üle. Nad üritavad tema tahet ka murda. Kui see ei õnnestu, lähevad nad arsti või psühholoogi juurde. Või kui see neil tõesti õnnestub, murravad nad selle lapse ühiskonna mõttes ja invaliidistavad ta sotsiaalses mõttes. On ka võimalus, et Indigolaps läheb kooli ja esimesed 2-3 aastat asi toimib. Siis aga märkab ta alateadlikult, et see süsteem ei sobi talle, kuna nii seal pakutav mõtteviis kui maailmavaade erinevad tunduvalt tema enda omast. Muidugi ei saa ta sellest kõigest aru ja ei oska ka mõistlikult toimuvat seletada, aga tal tekib vastumeelsus koolimineku ja õppimise vastu. Tal võivad tekkida kõhuvalud, seedimishäired, pidevad peavalud ja väsimuse tunne. Ta ei taha ka koju minna, sest kodus oodatakse kooliskäimist. Siis tuleb jälle pahandusi. Lõpuks on ta 11-12-aastane ja hakkab kodust ära jooksma. Lõpuks satub laps tänavale. Tänavalastel on nende endi poolt üles ehitatud vabadust tähtsustav keskkond. Vabadus on küll ideaalne, aga neil puudub tõeline harmoonia.

Milline oleks selliste laste jaoks õige sotsiaalne keskkond, kus nad võiksid kasvada ka sotsiaalses mõttes tervete inimestena? See nõuab täiskasvanute omavahelist suhtlemist, mis võimaldab igaühele oma vaba ruumi. Suhtlemise tagajärjel koostehtu võimaldab omakorda harmoonilist tulemust. Selliseid keskkondi ja perekondi on võrdlemisi vähe, kus inimesed on nii vabad kui ka suudavad harmooniliselt koos töötada. Tavaliselt on ülekaalus üks või teine osa, s.t. kas on liiga palju vabadust ja harmoonia puudub - seal on igaüks omaette ja teeb oma asja ja teda ei huvita teiste tegevus. See on vabadus ilma harmooniata, anarhiline vabadus. Või on tegevused vastuolulised ja tekib konflikt. Teine variant: harmoonia on olemas, aga vabadust ei ole. Igaüks on nagu väike osa suurest püramiidist, väike telliskivi suures ehituses. On küll harmooniline ja ilus, aga inimene ise on süsteemis oma vabaduse kaotanud. Kumbki neist variantidest ei sobi Indigolapsele. Mis saab neist, kui nad saavad täiskasvanuiks neile mittesobivas ühiskonnas? Neist tulevad praeguse ühiskonna hävitajad. Kui neid on inimestest enamus, siis nad suudavad seda ka teha. Siis nad hävitavad nii demokraatia kui ka diktatuuri. Püramiidse või demokraatlik-bürokraatliku kasvatusega ära rikutud Indigolastel on raske kaasatoodud ideaale, mida nad tahaks positiivselt ja konstruktiivselt ellu viia, meenutada. Üle jääb viha ja veendumus, et olemasolev tuleb hävitada. Aga õiget eeskuju nad enam ei mäleta, kuna see on alla surutud. Kuna see maailm on ta tervise hävitanud ja ainult vihaseks teinud, siis on see maailm halb ja kõiges süüdi! Sellist suurt muutust ja kaootlist sotsiaalset seisundit võib oodata ühiskonnas järgmise 10-20 aasta jooksul.

Üks kogenud riigikooli õpetaja väitis, et tema klassi 25st lapsest on 13 sellised. Mina ütleksin, et 13 torkavad silma. Lähemal vaatlusel võivad kõik 25 Indigolapsed olla. Nad on lihtsalt nii töödeldud ja murtud, et esmapilgul ei panda neid lihtsalt tähele. Teised veel võitlevad enese eest. See ei ole illusioon - neid lapsi on tõesti palju. Aga ühiskond on praegu nende jaoks liiga tugev. Kui Indigolapsi tuleb juurde, siis praeguse süsteemi vundament hävib.

Rootsi statistika näitab, et 25 protsenti lastest vajavad koduõpet. Iga neljas laps ei suuda enam klassis teiste hulgas olla, vaid vajab eraldi õpet. Üks laps – üks õpetaja. Koduõppe riigikassast finantseerimine võib kaasa tuua riigi pankroti. Eestis ei ole olukord palju parem, aga siin ei ole lihtsalt raha. Mida tehakse nende lastega? Osa on tänavatel ja nendega ei saagi praegu tegeleda. Osa satub erikoolidesse ja nende edasine tee pole selge. Halvimal juhul võib see viia noorte- või täiskasvanute vanglasse. Miks see nii läheb? Mul on hea tuttav noormees, kellel vedas. Tema sündis mitte-püramiidsesse perekonda, kus oli vabaduse ja harmoonia õhkkond. Ema oli väga andekas inimene ja sai poisist aru. Ta oli hüperaktiivne laps ja ei õppinud koolis 8. klassi lõpuni. Ta pandi waldorfkooli, kus last ei hinnata, vaid iseloomustatakse. See tähendab, et kui klassiõpetaja arvab, et lapsel on väljavaated oma võimeid tulevikus arendada, siis laps võib koos oma klassiga edasi minna ka mitte eriti heade aastatulemuste puhul. Paljude tavaliste Eesti haridusametnike jaoks on see nonsenss. Aga kui see poiss lõpetas 8. klassi ja läks 9. klassi, siis ta hakkas õppima. Tema käest küsiti põjust. Poiss vastas, et ta „märkas, et ta tahtis õppida“ . Ta lõpetas kooli hästi ja nüüd lõpetab ülikooli paralleelselt kahes teaduskonnas. Ta on kunsti alal väga andekas. Ta on võimeline andma üksi etendusi, kus kõik, s.h. muusika ja kulissid, on ainult tema tehtud. Ta on selgeks õppinud vene keele ja 19-aastasena sõitnud üksi läbi kogu endise Nõukogude Liidu ja erinevaid seiklusi läbi elanud. Ta on Hiinasse sõitmiseks selgeks õppinud hiina keele. Ja see kõik mahtus kuue aasta sisse, peale viieteistkümnendat eluaastat. Aga mis oleks temaga enne seda iga juhtunud tavalises koolis? Peale kolmandat või neljandat klassi oleks ta halbade hinnnete tõttu juba istuma jäänud. Siis veelkord ja veelkord. Oleks ehk vahetanud mitu korda kooli ja oleks oma klassi jaoks juba liiga suur olnud. Siis oleks ta läinud tänavale, võib-olla ka individuaalõppele. Edasi erikool. Poiss on ka tehniliselt andekas. Ema teadmata vedas ta kuuri vana televiisori ja kuna ema ei lubanud televiisorit vaadata, ehitas ta sellesse signalisatsioonisüsteemi. Ema töökohal pani ta riidekappi ema teadmata väikese anduri. Kui ema avas töö juures välisriiete selgapanemiseks riidekapi, saatis andur signaali poisi televiisorisse ehitatud alarmile, mis helises ja andis teada ema peatsest kojutulekust. Süsteem toimis. Temast oleks võinud tulla ka häkker või pangaröövel, sest tema geniaalsuse puhul oleks see olnud võimalik. Siis aga oleks ta muidugi olnud hävitaja kogu ühiskonna jaoks. Ühiskond pole üldse valmis selliseid lapsi vastu võtma. Kuigi neist võiksid tulla meie kultuuri edasivedajad ja edendajad, tulevad neist hävitajad, sest ühiskond on neile vastumeelne. On suur küsimus, kas nad on peale „vana“ hävitamist üldse võimelised midagi positiivset üles ehitama. Näiteks kahekümne aasta pärast.

Hiina asus probleemi omal viisil lahendama. Imelapsed korjatakse kokku ja neist üritatakse kasvatada imetäiskasvanuid militaarvaldkonnas kasutamiseks. Need on imelapsed, kes suudavad näiteks painutada lusikaid, materialiseerida või dematerialiseerida asju, teise inimese mõtteid kuulda ja kinnisilmi näha. Neid on sündinud juba mitu tuhat. Alguses Hiina valitsus ei tahtnud neist midagi kuulda, kuid märkas hiljem, et neid võib kasvatada sõjamasinateks ja luureagentideks. Nüüd on loodud kasvatusasutus, kuhu tuuakse imelapsed kogu Hiinast. Arvatavasti tulevad sealt Hiina järgmise põlvkonna suurkujud.

Ka see on neile lastele võimalus, aga mitte ideaalvariant kogu nende arengu jaoks. Neil on kindel missioon. Sotsiaalses mõttes juba ülalpool kirjeldatud „uue ühiskonna“ loomine, mis ei ole ei demokraatlik ega püramiidne. See on ühiskond, mida me peaksime ehedaks kommunismiks ja seega võimatuks. Laste võimete tõttu on aga selline kooselu nende jaoks loomulik, s.t. et inimesed võivad omavahel koostööd teha ilma tülitsemiseta ja rahulikult probleeme lahendades. Noortel on see võime olemas ilma, et nad oleksid mingisugust erilist suhtlemiskoolitust saanud. Nad oskavad maha istuda ja kokku leppida. Igaüks saab oma ülesande ja täidab selle. Lõpptulemus on harmooniline. Seda iseenesestmõistetavust takistab see, et nad on ära rikutud demokraatliku ja püramiidse sotsiaalse vormi poolt.

KÜSIMUSED

· Kuidas on sündivate lastega?Mis on tulevase ehk kasvava põlvkonna eluülesanne?

Ülesannetes on olemas järjepidevus. 60ndate aastate noorte põlvkonna (praeguste Indigolaste vanavanemad, kes on n.ö. juba ära minemas) ülesanne oli vaimse arengu ja kultuuriajaloolisest seisukohast avada vaimsesse maailma aken. Et läänemaailma inimese teadvuses tekiks muutus ja arusaam, et elu ei lõpe surmalävega. Ka kirjeldused kliinilisest surmast olid selle põlvkonna ülesanne. Nende hulgas oli palju vaimseid kogemusi otsivaid noori. Nad läksid Indiasse või pöördusid gurude poole. Sel ajal jõudis Euroopasse ja ka levis seal mõiste meditatsioon. Kogu hipiliikumine koosnes vaimseid kogemusi otsivaist inimestest. Paljud otsisid seda kogemust uimastite abiga. Selle tulemusena on neil uimastiprobleemid. See on täideviimata osa missioonist. Iga kord on nii, et kui mingi asi ei toimu õigesti, siis jääb see probleemina ühiskonda. Uimastiprobleem tuli selle kaudu, et oli vaimseid kogemusi otsivaid inimesi, kellele Lääne ühiskond oma valdavalt materialistliku maailmavaate tagajärjel ei suutnud pakkuda õigeid teid nende kogemuste saamiseks. Algselt legaalsed uimastid andsid kliinilise surmaga sarnanevaid kogemusi ilma suremata. Siis hakati neid keelama ja siis olid uimastid juba midagi muud nii Euroopas kui ka Ameerikas. Selle põlvkonna ülesanne oli vaimsele maailmale siin maailmas ruumi tegemine . Enne seda oli vaimsest maailmast rääkimine kas ebaviisakas või oli sellest rääkija kummaline ja psühholoogilist abi vajav tüüp. Kui üks Ameerika arst kirjeldas 60ndatel aastatel artiklis oma kogemusi sellest, et paranenud vähipatsientide hulgas on palju selliseid, kes suutsid oma haiguse ajal millelegi või kellelegi olulisele andeks anda, kaotas ta oma arstilitsentsi. Ka psühhiaatritel oli see keelatud. Vaimsest maailmast kõnelev psühhiaater poleks tohtinud sel alal töötada. 80ndatel aastatel kirjutas üks Belgia arst meditsiinilises ajakirjas taaskehastumisest ja temalt võeti arstilitsents. Ülaltoodud faktide põhjuseks pole lihtsalt meeleolud, vaid selle taga seisavad võimsad ühiskondlikud eelarvamused, mis mõjuvad inimeste alateadvuse sügavustes. 60ndate aastate noortepõlvkonna ülesanne oli neid eelarvamusi hävitada.

Meie, s.t. Indigolaste vanemate põlvkonna ülesanne on selles ruumis, kus vaimne maailm on lubatud, teha vaimse maailmaga reaalset koostööd. Selles on oma mõju ja omad seadused. Laps tuleb Maa peale ja tal on oma missioon. Vanemal on võimalik tõdeda, et ta ei tea sellest midagi - kui lapsel veab, siis ta leiab õige elutee, kui ei vea, siis mitte. Ta üritab oma parimat teha, aga ei tea sellest midagi. See on üks võimalik seisukoht. Teine on küsida, kas sellest missioonist on võimalik teada. Tema kasvatajana peaksid vanemad küsima, kuidas nad võiksid aru saada, milliste ülesannetega on laps siia Maa peale tulnud. Oleks suurepärane, kui vanemad võiksid tema kasvatust niimoodi korraldada, et see võimaldaks lapsel oma missiooni täita. Ja kui see ei toimi, siis näiteks üks 10-aastane tüdruk ütleb, et elu on mõttetu, kui ta kulgeb ühetaoliselt 60 aastat surmani ja siis on kõik. See on ju mõttetu. Kõik on ükskõik. Pole vahet, kas inimene on olemas olnud või mitte. Hiljuti sain kirja ühelt 22-aastaselt noormehelt. Ta väidab, et ta elu on mõttetu ja kavatseb enesetappu. Sealjuures ootab noormeest väliselt vaadates edukas karjäär. Mis siis juhtus? Ta kaotas elumõtte, millega ta maailma tuli.

Seega oleks praeguste täiskasvanute pedagoogiliseks ja teraapiliseks ülesandeks aidata Indigolastel elumõtet mitte ära unustada ja neile, kes on unustanud, seda uuesti meelde tuletada. Võib ainult mainida, et on olemas erinevaid meetodeid.[1] Peamiselt on aga praeguse täiskasvanute põlvkonna ülesanne maise elu erinevad alad kooskõlla viia vaimse maailma seadustega. Mida see konkreetselt pedagoogikas tähendab, sellest oli juttu üleval.

· Mis on Indigolaste põlvkonna ülesanne?

Nende ülesanne on viia maise elu viljad vaimsesse maailma. See on väga konkreetne ülesanne. Nimelt, kui üks põlvkond lahkub Maa pealt, siis ta viib oma maise elu kogemused kaasa vaimsesse maailma. Samas on Maa peale tulemas järgmine põlvkond. Mõlemad kohtuvad vaimses maailmas. Selle kohtumise ajal toimub kogemuste vahetus. Lahkunud tutvustavad Maa peale tulijaid maise elu omadustega. Vaimsest maailmast Maa peale tulijad tutvustavad Maalt lahkujaid vaimse maailmaga. Selline koostöö on mõlemale poolele tähtis ja kasulik. Selle kogemustevahetuse tagajärgi me näeme selles, et praegused lapsed oskavad palju paremini kõrginfotehnoloogiaga, mobiilidega ja kompuutritega toime tulla kui nende vanemad ja vanavanemad. Nad tunnevad nuppe ja pultide funktsioone, ilma et oskaksid veel kasutusjuhendeid lugeda. Miks? Sest nad on juba vaimses maailmas kohtunud nende kogemustega, mis infotehnoloogia alal said maa pealt lahkunud inimesed. See, mida vanavanemad on aastaid õppinud, toovad lapselapsed kaasasündinud võimetena maa peale. Üks teine näide on seotud Indigolaste ühe teise omadusega, millest oli ka varem juba juttu - kuulda tõtt sõnade taga. Seda omadust aga arendasid inimesed aastakümneid endises Nõukogude Liidus, lugedes valede tagant ja sõnade vahelt seda välja, mida tegelikult üks või teine uudis tähendas. Indigolapsed seda enam ei õpi, neil on see kaasasündinud võime.

Kogemustevahetus võimaldab Maa peale tulevail inimestel muutliku maise eluga paremini toime tulla. Kui näiteks lapsed peaksid igal elualal sama kaua harjuma ja õppima asjade ning asjaoludega toime tulema nagu nende vanemad ja vanavanemad, osutuks igasugune areng Maa peal võimatuks. Arengu toimumiseks on olemas lahkujate ja tulijate omavaheline koostöö vaimse ja maise maailmade lävel. Aga seoses meie tsivilisatsiooni kiireneva arenguga on siin tekkinud üks suur probleem. Viimase aastasajandi jooksul on inimkonna areng nii kiirenenud, et tänapäeval toob kümne aasta jooksul toimuv areng sama palju muutusi meie ellu, nagu varem tõi seda üks aastasajand. See on tuntav, kui võrrelda meie praegust elu 90ndate alguse või 80ndatel aastate eluga. Lahkunud hingede info tulijatele on vananenud, kuna enamus lahkunutest on eakad inimesed, kes ei võta enam maisest elust aktiivselt osa. Ühesõnaga, vanavanemate kogemused ei kajasta enam maise elu tegelikku seisundit. On tekkinud oht, et Maa peale tulevad hinged, kellel on ainult vananenud info maisest elust ja kes pole praeguseks maiseks eluks valmis. Et seda ei juhtuks, peavad Maa peal elavad inimesed õppima tegema koostööd tulevate hingedega selleks, et neil aidata saada värskemaid kogemusi maisest elust. Sellisest tööst räägivad aga oma missiooni kirjeldavad Indigolapsed ise. Indigolastel on tihti mälestusi elust enne oma sündimist. See tähendab, et nende jaoks on alles sündida soovivate hingede maailm mitte võõras, vaid üsna tuttav. Kui need mälestused neile ka täiskasvanueas meelde jäävad, siis leiavad nad praktilisi võimalusi veel Maa peal mittesündinud hingedega koostööd teha, neile seda maist elu näidata ja tutvustada, ise Maa peal elades. Üks näide sellest. Flavio M. Cabobianco on Indigolaps, kes kirjutab oma „ Ma tulen päikeselt“ pealkirja kandvas raamatus sellest, kuidas ta rändab öösiti vaimses maailmas ja kohtub seal erinevate vaimsete olevustega ning räägib neile maisest elust. Pedagoogikas tähendab selline maise elu viljade kandmine vaimsesse maailma, mis on Indigolaste põlvkonna missiooni üks osa, kooli põhimõtte edasiarendamist. Sellisesse kooli kuuluks vanemate kool ühe osakonnana, kus õpetataks tulevasi vanemaid Indigolastega toime tulema. Sellise asutuse vajadus oleks ülaltoodud kirjelduste mõttes iseenesestmõistetav, kuna kaasaegsed vanemad ei oska selliste lastega üldse toime tulla. Nad pole põhimõtteliselt valmis selliste laste olemasoluga kohanema ja sooviksid, et asjad toimuksid traditsioonilisel viisil lihtsalt edasi. Sellisesse kooli peaks kuuluma ka veel osakond, mis tegeleks maise elu tutvustamisega tulevastele lastele. Tänapäeval kõlab see jutt küll utoopiana, aga mitte Indigolastele endile. Kui seda neile rääkida ja pärast küsida, kas nad neile räägitust aru said, siis vastavad 7-9 –aastased kindla häälega „Jah“. Seega on sellise kooli rajamise küsimus ühelt poolt vaid aja küsimus, nimelt kuni need lapsed täiskasvanuteks saavad. Teiselt poolt aga kasvatuse küsimus, sõltudes sellest, kas nad suudavad oma eluülesandeid kuni täiskasvanuks saamiseni mitte ära unustada. Selle eest peaks aga hoolitsema praegune täiskasvanute põlvkond, nagu sellest juba juttu oli.