Indigolaste tulek ühiskonda

Millest see tuleb, et emad-isad ei oska oma isepäiste, arukate lastega enam hakkama saada? Kas tegu on vanemate saamatusega või erineb uus põlvkond lapsi eelmistest?

Mind on alati võlunud, kuidas lapsed peavad täiesti iseenesestmõistetavaks asju, mis täiskasvanute jaoks on vaid fantaasia viljad või sümbolid. Lapse jaoks pole mingi küsimus mõista kaitseingli olemasolu, uskuda päkapikku või küsida kokkusaamist Harry Potteriga. Nad on päriselt olemas - nii nagu tädi Milvi Viljandist, kellest räägitakse, aga keda laps pole kunagi näinud.
Oma lastega ja üldse lastega suheldes olen tundnud nende erilist selgust maailma-asjade käsitlemisel, sulgkerget minekut uue sisse, justkui hetkeks ise selleks saades. Vaatamata sellele, et nad on väikesed, ei käi ehk veel kooliski, on neil igas küsimuses oma arvamus ning tihtipeale on sellel veendumuse jõud. Imelised olendid!

Väike, aga tark ema
Aga… miks on siis nii, et paljudel vanematel on oma lastega, nende imeliste olenditega, raske suhelda? Ka minul, kahe tütre emal (üks saab viie- ja teine kolmeaastaseks) ei laabu kõik veatult.
Pigem vastupidi: ei lähe mööda päevagi, mille lõppedes ei tuleks mul nentida, et jälle on tõstetud häält, ähvardatud ja vastastikku ehk nutetudki. Tunnen, et midagi tuleb teha teisiti, aga kuidas.
Lõpuks ulatab mulle võtme, mis mind segadusest välja aitab, viieseks saav tütar: "Ole sina laps. Ma näitan sulle, kuidas olla ema!"
Saan teada, et pole mõtet suruda oma tütrele selga kleiti, mis talle ei meeldi. "Milleks?" küsib ta. Tõepoolest, milleks?! Ta on ju rahul ja rõõmus, kui võib ise endale kapist riided valida. Mis võiks mul selle vastu olla, ainult natuke rohkem aega läheb, ei muud.
Kuulen, et mul pole mõtet teha head nägu, kui endal on tuju paha - see paistab nagunii välja. Jah, õige seegi. Veel visatakse mulle nina peale, et ei tasu päevade kaupa lasta endale tähti ette lugeda, kui võiks juba seletada, mis nendega teha saab.

Vanemad on segaduses
Mida see tähendab? Kuidas võib olla, et minu laps teab paremini, kuidas mina temaga olema pean? Mis ma teen: kas arvestan tema soovitusi või käratan, et laps jäägu "oma liistude" juurde?
Ma ei taha last murda, aga ma ei taha ka seda, et ta mulle pähe istuks. Kas minu ema või vanaema oskab mulle nõu anda? Nemad ütlevad, et nende lapsed (mina sealhulgas) olid teistsugused, kuulasid sõna ja tegid, mis kästi. Õppisid kõik, mis üles antud, ja kui ei õppinud, jäid istuma ning said ehk kodus veel vitsa ka.
Millega seletada seda, et praegune koolisüsteem on üha suuremale hulgale lastest vastuvõetamatu? Miks ei taha nii paljud lapsed õppida? Miks pöörduvad vanemad üha sagedamini psühholoogi poole palvega, et too õpetaks lapsega paremini läbi saama? Miks on see nii Eestis ja ka mujal maailmas?
Näiteks Rootsis tehtud uurimuste põhjal vajaks iga neljas laps alg- ja põhikoolis individuaalõpet.
Kas teisi teid siis pole? Kas poleks võimalik täiskasvanutel muuta oma mõtlemist, käitumist, ettekujutust hästi toimivast inimkooslusest? Aga kõigepealt: kes on need lapsed, kes meile praegu sünnivad? Kust nad tulevad ja kuhu on neil plaan jõuda?

Mitte probleemne, vaid uue ajastu laps
Tähe- ehk indigolaste teooria pooldajate arvates on tegu uue ajastu inimestega nii kehalises kui vaimses plaanis.
Nimi "indigolaps" pärineb terapeudi ja selgeltnägija Nancy Ann Tappe 1982. aastal ilmunud raamatust "Elu mõistmine värvide kaudu" (Understanding Your Life Through Colour). Seal rühmitas ta inimeste käitumisviise värvide järgi (üks neist ka indigo), rajades süsteemi nende sügavamaks mõistmiseks.
Indigovärvilisi aurasid hakkas ta lastel nägema 1980. aastate algul. Ta nimetab indigot eluvärviks, mis väljendab ka nende laste ülesannet maakeral. Tema arusaama kohaselt on tervelt 90% alla kümneaastastest nn indigod, kelle energeetilises kehas on täheldatav tumesinine ehk indigovärv.
Indigolapsed pole teistest paremad ega halvemad. Nad ei ole raskesti kasvatatavad, hüperaktiivsed, erivajadustega lapsed (kuigi neist praegu veel tihti nii arvatakse). Nad vajavad vaid uutmoodi lähenemist. Nendega suhtlemist ei peaks võtma kui probleemi lahendamist, vaid kui uue ühise tee leidmist.
Ameerikas ja Euroopas, sealhulgas Põhjamaades - eriti Rootsis ja Norras - on lastearstid ja psühholoogid indigolapsi lähemalt uurinud. Neile püütakse leida sobivat haridussüsteemi, mis ei hävitaks nende maailmavaadet ning kaasasündinud eeldusi ja vajadusi. Kui indigolastele ei võimaldata elu, mida nad õigeks peavad, võivad neist kasvada purustajad, hävitajad. Nad võivad kodust ära joosta, neist võivad saada tänavalapsed, narkomaanid. Või kui vanematel õnnestub nende tahe murda, siis ei suuda nad leida oma elule mõtet…

Töögrupid ka Eestis
Töö uue ajastu lastega on paar aastat toimunud juba ka Eestis. Indigo- ehk tähelaste töögrupid, kuhu kuuluvad lapsevanemad, kasvatajad, õpetajad ja psühholoogid, alustasid süstemaatilist tööd aasta tagasi. Nende keskused asuvad Tartus ja Tallinnas.
Armen Tõugu, indigolaste töörühma üks algatajaid: "Indigolaste jaoks oleks ideaalne suhtlemine see, kui igaühel oleks oma vaba ruum, kuid kus koostehtu tulemus oleks siiski harmooniline. Võrdlemisi vähe on selliseid keskkondi ja perekondi, kus inimesed on ühtaegu sõltumatud ning suudavad harmooniliselt koos töötada. Ühiskond pole valmis selliseid lapsi vastu võtma. Nendest võiksid kasvada meie kultuuri edendajad, aga kui me ei suuda nendega arvestada, võivad neist saada hoopis hävitajad. Seega oleks praeguste täiskasvanute ülesandeks aidata indigolastel elu mõtet mitte ära unustada, ja neile, kes on selle ära unustanud, seda uuesti meelde tuletada. Pakkuda neile võimalust ennast teostada ning niiviisi ühiskonda endale sobivamaks muuta."

Mille järgi indigolapsi ära tunda?
Neid iseloomustab:
• Väga tugev ja järjepidev tahe, nad ei unusta oma soovi või küsimust.
• Võrdsustunne täiskasvanutega.
• Ülitundlikkus: nad usuvad ainult seda, mida ütleja ise usub ning mille järgi elab. Leides üles täiskasvanute nõrgad kohad, hakkavad nad nendega manipuleerima.
• Tugev teadlikkus oma elu eesmärgist. Suutlikkus juba õige noores eas otsustada, mis on vajalik ning mis mitte.
• Uus sotsiaalne käitumine, leppimatus etteantud reeglitega. Soov ise endale reeglid valida või kehtestada.
• Nõrk analüüsivõime, kuid tugev süntees. Haarates hästi tervikut, ei tarvitse nad suuta eristada detaile.
Indigolastele sobib kool, kus lähtutakse tervikust ning kogetakse otseselt õpitavat. Analüütiline kool neile ei sobi. Praegu olemasolevaist vastab nende vajadustele kõige paremini Waldorf-kool, kus last ei hinnata, vaid iseloomustatakse.
Tähelaste Tallinna töörühma liikmete sõnul on head näiteks Aruküla Waldorf-kool ja lasteaed. Samuti teised koolid ja lasteaiad, kus õpetajad ja kasvatajad on teadlikud tähelaste problemaatikast ning püüavad neile sobivat keskkonda luua.
Tallinna töörühma juhataja, õpetaja Siiri Veensalu lisab, et teave indigolastest levib kiiresti. Aruküla Waldorf-kooli päevade raames alustab 20. märtsil Tähelaste muinasjutu etendusega tööd Indigolaste Vanemate Kool, kus emadele-isadele jagatakse teavet, kuidas oma, nn uue põlvkonna lastega koostööd teha.
Häid koole, lasteaedu ja ringe on aga teisigi. Teavet nende kohta saab internetilehelt www.zone.ee/indigolapsed.




INDIGOLAPSED – KES NAD ON?
Ameerika terapeudid Lee Carrol ja Jan Tober kirjutavad oma raamatus "Indigolapsed - uued lapsed on juba siin", et neil lastel on uut laadi psüühilisi võimeid, mida varem pole täheldatud. Nad võivad olla ülimalt arukad, kuid täiskasvanud võivad pidada neid ka probleemseteks, kuna nende mõtlemine ei mahu levinud raamidesse. Autorite arvates esindavad need lapsed teadvuse uut tasandit, millele inimkond on tõusmas. Nad loetlevad nende laste käitumises järgnevaid jooni:
• Nad tulevad maailma n-ö kuninglikena (ja käituvad sageli vastavalt).
• Neile tundub, et on siin "teenete eest" ning on hämmastunud, kui teised seda ei arva.
• Nad jutustavad sageli oma vanematele, "kes nad on".
• Neil on raske täita käske, mida esitatakse ilma selgitusteta.
• Nad lihtsalt ei soovi teha teatud asju (näiteks järjekorras seismine on nende jaoks piin).
• Neid väsitavad kindlapiirilised süsteemid, mis ei nõua loovat mõtlemist.
• Sageli leiutavad nad nii kodus kui koolis alternatiivseid tegevusviise, mis
jätab neist mulje kui süsteemi lõhkujatest.
• Kui nad ei viibi sobiva suunitlusega seltskonnas, võivad nad näida halvad suhtlejad. Vaimukaaslaste puudumisel pöörduvad nad sageli sissepoole - neile tundub, et teised ei mõista neid. Kool on neile tihti ränk katsumus.
• Nad ei allu süütunde-karistuse kasvatusmeetodile. ("Oota, kuni isa tuleb koju ja näeb, mis sa teinud oled!")
• Nad ei häbene välja öelda, mida vajavad.
Allikas: Indigolaste kodulehekülg www.zone.ee/indigolapsed


UUED LAPSED JA UUS LAPSEPÕLV?
Kas tegu on eelmistest põlvedest olemuslikult erinevate lastega või on muutunud hoopis lapsepõlv?
Arutleb Tiiu Kuurme, kasvatusteadlane:
Kas tõesti on indigolasteks nimetatud lapsed selle teise, meile meeltega tajumatu reaalsuse puudutus? On's nad sõnumikandjad, et meie tsivilisatsioon vajab teistsuguseid suundumusi? Ning et Looja ise on nende näol sekkunud, kuna inimesed ei suuda muidu oma sõgedusi lõpetada?
Kes nii usuvad, neile on indigolapsed reaalsus, mis ei tohiks jätta ükskõikseks. Kes jagavad rohke kriisikirjanduse seisukohti õhtumaade üldisest allakäigust, neile võiks indigolaste tulek olla valguskiir, väljapääs. Ent seda vaid juhul, kui neist kasvatada loojad, mitte hävitajad.
Seda kõike võib ka mitte uskuda ning ametkondade poolelt, kes tunnistavad vaid klassikalisi teadusuuringuid, ilmselt see nii ongi.

Tõsiasja, et lapsed ja lapsepõlv on teistsugused, tunnistavad siiski praegu enamiku arenenud maade akadeemilised ringkonnad.
Miks on lapsepõlv teistsugune? Maailm, kuhu sünnivad tänased lapsed, pole kunagi varem selline olnud.
Tänaseks lapsepõlvemaastikuks on peamiselt inimese loodud kunstlik ja kiiresti muutuv keskkond, täis rohkeid kujundeid, hajuvaid tõdesid, lühikesi vahemaid - pealetükkiv, kõikelubav, lärmakas... Lapse avatud meel ei võta vastu vaid seda, mida saab näha ja katsuda, vaid ka nähtamatut, s.o kultuuri tähendusi, tõekspidamisi ja müüte.
Meie postmodernistlik tegelikkus räägib autoriteetide langemisest, hõimu- ja rahvustunde poolt pakutava turvatunde kadumisest, täiskasvanute ekslikkusest ja ebakindlusest. See on indiviidide ja üksilduse kultuur, kus oma eksistentsile aluse panemine on igaühe eraasi juba õige varases eas. Koduukse taga pole enam turvaline külatänav koos tuttava poe ning kingsepatöökojaga, vaid globaalne küla, mille tänavatel käib kultuuride olelusvõitlus.

Indigolaste avastamine räägib millestki veel - lapsepõlvekäsitluste muutumisest. Siiani sajandeid valitsenud arusaamades oli laps abitu, rumal, lihtsameelne... Teda oli vaja õpetada, sundida kuuletuma ning vormida ta ühiskonnale vastuvõetavaks. Laps oli eestkostealune, keda tõsiselt võtta polnud põhjust.
1900. aastal ilmus Ellen Keylt, kuulsalt Rootsi naiste ja laste õiguste eest seisjalt, raamat "Lapse sajand". Autor avaldas selles lootust, et eelolev aastasada õpetab lähenema lapsele teisiti, avastama ning austama temas inimest ja ainulaadset mina. Sada aastat hiljem leiti pedagoogilise mõtteloo konverentsidel, kui nurjunud oli see lootus. Ent muutusi siiski on.
Nii tulidki indigolapsed - paljuski tänu sellele, et harjumuspärastes last alandavates ning alahindavates arusaamades oli tekkinud mõra. Täiskasvanud hakkasid paremini nägema, mida lapsed suudavad. Samas on mitmemõõtmeline maailm äratanud lastes endas tugeva mina-teadvuse, mida enam pimesi kuuletuma ei pane.
Vabanemine kultuurilistest painajatest lubabki lastel ilmutada oma tahet, tajuda end täiskasvanuga võrdsena, näha asju eelarvamustevabalt ja mitte leppida reeglitega.
Arvutiajastu eelistused kuuluvad paindlikule mõistusele, mitte inimest raamides hoidvale traditsioonile.

Tegelikult on indigolapsed kogu aeg siin olnud. Sellele arvamusele jõudsin pärast üht loengut ja indigolastest loetud kirjandust. Paraku murti nende loovate, iseteadlike, originaalsete ja tülikate olendite tahe varasematel aegadel vitsa, hukkamõistu ja armastusest ilmajätmisega (viimasest on kirjutanud psühhoanalüütik Alice Miller raamatus "Andeka lapse tragöödia"). Üks neist oli Libahundi Tiina, kelle teistmoodi-olemine sai ohtlikuks tervele tollast külaelu kandnud vaimsele alusele.
Vahest võib nüüd loota, et loovad, vabadust armastavad hinged - kui nad on ära tuntud - pääsevad kergemini nõiajahist ja tuleriidast? Viimase tsiviliseeritumateks vormideks oleksid isolatsioon, tõrjutus, veidraks tembeldamine jne. Nad on küsitavaks teinud ühe võimsa kultuuri alustalad: hierarhiad ja täiskasvanute võimu.

Tundlikud ja nägijad vanemad on õppinud imetlema oma lapsi, nii nagu Kerttu Soans. Ja neilt õppima - kas või seda, kuidas loobuda oma kinnistõdedest ning vanema ülimuslikkusest. Uuem pedagoogiline mõtlemine tõstab taas kilbile dialoogi-
filosoofia ning "mina-mina"-suhte, mis on mõeldav vaid võimust lahti öeldes ning teist austades.
Ma ei oska öelda, kas nn indigolastes ilmutab end Looja ise, tema tahe päästa hukkumisohus inimkond või hoopis muutuva aja vaimu võimas ja vabastav toime noorele teadvusele. Igatahes on nad hakanud meid õpetama - ja see ongi laste kohus oma vanemate ees.

Tänapäeva kooli on võrreldud küll keskaja skolastilise müsteeriumiga, küll konveieritöö, vangla ja vabatahtliku kinnipidamisasutusega. Kooli muutmist on peetud vältimatuks paljude mõtlejate poolt viimased 70 aastat. Paraku võib kummastavate maailmaimede nimekirja arvata kooli erakordse sitkuse igasuguse uuenemise suhtes. Auväärse meelekindlusega ilmutab seda ka eesti kool, olles tänapäevane müsteerium keskaegse skolastika tunnustega.
Meenutaks siinjuures, et tunnustatud rahvusvaheliste PISA uuringute tulemustes saavutasid suurimat edu võrdsusele, loovusele ja vabadusele rajatud koolisüsteemide lapsed (Soome jt Skandinaaviamaad). Kuid see raske ülesanne - koolihariduse viimine otsustavalt teistele alustele - jääb vist küll indigolaste kanda, kes olemasoleva süsteemiga enam ei lepi.
Kas ei võiks siiski neid lapsi säästa ning teha midagi täiskasvanutele antud eelise - terve mõistuse ja mõistmise abil?

ajakirjast "Pere ja Kodu"