III peatükk,

Kell oli paar minutit üle kuue, kui päike oma kiharad üle oru laotas.
Lilled tõstsid näokesed, avasid silmad ja tervitasid teda. Putukesed pesid endid kastepiiskades ja ruttasid oma toimetusi toimetama.
Härra Käbilind hakkas just parajasti oma esimest hommikusööki sööma. Perekond Harakas põõnutas oma pesakeses ja isand Konn jõudis koju varahommikusest kooritunnist. Ta ronis urgu vana kompostihunniku all ja sulges silmad, soovides enne enesele head päevaund.
Porgandid Timbulimbu peenramaal sirutasid end veidi ja kasvasid siis paar millimeetrit.

Lõbus mägiojake oli kusagilt kõrgemalt saapakese leidnud ja näitas seda kõigile kaldaäärsetele. Kuid keegi ei tunnistanud end saapaomanikuks.
Emand Pesukaru pesi parasjagu laste sokke ja lubas saapa kaasa võtta, et seda Timbulimbule näidata. Timbulimbu olevat ainus, kel seesugune saabas sobida võiks. Kuigi ta selles sügavalt kahtles, kuna Timbulimbu ei olnud sugugi hajameelne tegelane ja pealegi kandis ta alati puukottasid. Kuid paremat mõtet tal pähe ei tulnud ja ojake jättis saapakese kaldapealsele, emand Pesukaru paja kõrvale.

Kui emand pesukaru Timbulimbu juurde jõudis, oli päike juba kõrgemal ja Timbulimbu valas just kohvi tassikesse.
"Tere, mu kallis!" hüüdis emand Pesukaru juba väravalt.
"Oo, milline imeline hommik!" vastas Timbulimbu, "Kas soovite ka tassikese kohvi? Alustasin just hommikusöögiga." Ta võttiski juba varnast tassikese. Need rippusid alati katuse all naela otsas, juhuks kui keegi äkki külla peaks tulema just siis kui ta teed või kohvi joob. Nagu tänagi juhtus.
"Jaa, suurima rõõmuga!" vastas emand Pesukaru ja nad istusid lauda ning nautisid juustusaiu, kohvi ja hommikujahedust.
"Ahjaa!", meenus äkitselt emand Pesukarule tuleku põhjus. "Ojakene andis mulle selle saapakese, sest me ei suutnud kedagi teist välja mõelda, kes veel sellist sorti asju kannab. Teadsin küll, et Te rohkem puukottadega käite, kuid muid tegelasi mul meelde ei tulnud. Äkki kaotasite selle mullu talvel?"
Seepeale pani ta vettinud saapakese pakule nende kõrval.

Timbulimbu silmitses saabast ja kohe meenusid talle eelmise päeva veidrad sündmused. Et emand Pesukaru usaldusväärsne oli, paotas ta tollele poolsosinal: "Jah, minule see ei kuulu, kuid arvan teadvat, kes selle vettinud saapa omanik on. Eks ta siis tuli üle mägede. Eile hommikuks oli männi tüvele, selle sama meie vana männi, mida me kõik niiväga armastame..."
"Ja, jaa, armastame seda vana eakat mändi; ta on meiekandi puude seast vanim ja väärikaim...,"
"Just, just...Vot selle meie hea vana männi tüve sisse kolis eile varahommikul keegi imelik tegelane. Pani paksu ukse ette ja ei tutvustanud end ega midagist. Õigupoolest ei ole ma teda näinudki. Ainult uks on seal ja minu koputamise peale toriseti seestpoolt väga ebaviisakaid vastuseid. Peale selle varastas see veidrik eile lõuna ajal minu rabarbriporgandipiruka, mille pärastlõunaseks piknikuks küpsetanud olin. Ka panni viis minema ja teepoti. Hilisõhtul kui terrassil tukastasin, tõi ta panni tagasi ja jättis mulle ebaviisaka teate piruka vähese suhkrusisalduse kohta. Nii nahaalset tüüpi ei ole ma küll enne kohanud. Aga küll ma temaga asjad ära õiendan!"
Emand Pesukaru oli unustanud võileiva mälumise ja kukutas selle tagatipuks veel kohvitassi. See asjakäik näitas olukorra tõsidust küll väga selgelt.
"Jajahh... Me peame midagi ette võtma selle asjaga."
Timbulimbu palus emand Pesukarul veel paar päeva saladust hoida, kuna lootis selle ajaga loosse pisut selgust saada.