I peatükk

Kui ma ei eksi nüüd, siis oli see vist kolmapäev...
Oli imekaunis päev. Päike eputas oma kuldsete kiharatega ja väikesed valged pilveputukad sosistasid saabuvast suvest. Vihm magas oma pehmes sängis ja Kuu oli läinud teisele poole Maad uusi, kauneid paiku külastama.
Linnukesed siristasid oode soojade ööde ülistuseks ja mutukad toimetasid oma argitoimetusi, sest nad olid tragid ja kohusetundlikud.
Ojakene voolas rõõmsalt hüpeldes mööda mägirada ja pajatas lillekestele kaldapealsel oma reisidest.
Org haljendas ja Riisikamets peegeldus jäätunud mäetippudes, maalides valgele lumele rohekaid laigukesi.

Selles muinasjutulises orus elaski Timbulimbu.
Oma väikeses puumajakeses, mille ümber vikerkaarena särades õitses väikene aiakene.
Timbulimbu oli pisike pontsakas tegelane, kahe pika patsiga, mis keerdusid vahel toimetamiste ajaks sarvekesteks.
Linnud armastasid teda ja tema armastas linde. Loomad tulid teda tervitama ja tema jagas neile maiuseid. Päikegi armastas teda ja hellitas aeda, kus Timbulimbu päevad otsa toimetas. Lilled õitsesid ja porgandid kasvasid lopsakaiks. Umbrohi ei kasvanud tema peenardel, vaid kolis ära aasale, et sellele oma roheluses ja õitelõhnas kohevust ja ilu lisada.

Timbulimbu oli lõpetanud just toa kraamimise ja jõi terrassil kohvi.
Vana männi ladvas, teispool aeda vaidlesid Harakas ja Käbilind:
"Kujuta sa ette, eile õhtul ei olnud seal veel hingelistki. Täna hommikul aga kolistati juurte all, mis kole. Mu lapsed ei saanud magadagi, pidin neid ussikestega rahustama."
"Oh, mina ei kuulnud küll midagi. Ometi olin täna terve öö üleval ja sorteerisin käbisid. Ma oleksin ju näinud kui keegi tuli..."
"Oli, oli. Ma ise kuulsin. Ja jalajäljed olid ka. Inimese omad, ainult pisemad. Palju pisemad kohe."
"Ei tea. Küsime parem Öökullilt. Tema kolas siin öösel ringi ja tal on kullipilk. Kui tema ei näinud, siis ei ole järelikult kedagi."

Timbulimbu kuulas ja kuulas, kuni ei suutnud enam uudishimu varjata ja küsis:
"Kellest te räägite? Kes tuli või ei tulnud? Kuhu tuli või ei tulnud?"
Linnud jäid vaikseks ja vahetasid pilke. Lõpuks kädistas Harakas:
"Tuli, tuli. Eile teda veel ei olenud. Aga hommikul käis juure all juba kõva kolin ja jäljed olid ka maas. Sellised nagu sinu omad, natukene pisemad ainult."
"Kes see siis oli?" päris Timbulimbu. Kohv tema tassis hakkas nagunii juba jahtuma.
"Kust mina tean. Jäljed olid, kolin ka aga tüüpi ei olnud näha!"

Jutt läks järjest salapärasemaks, kohv järjest jahedamaks. Seepärast pani Timbulimbu tassi lauale, ajas puukotad jalga ja sammus väravast välja, männi poole.
"Näita neid jälgi!" palus ta. Harakas lendas seepeale puu otsast alla ja maandus otse kõige jämedamale juurele.
Männitüvele oli ilmunud uks. Ei tea kust ja kuidas, aga seal see nüüd laiutas. Vana mänd, mis alati Timbulimbu aia taga oli kasvanud... Juba vanaema ajast peale ei olnud seal mingit ust olnud ja ainsateks elanikeks olid olnud puuladvas pesitsevad perekond Harakas ja härra Käbilind.
Vahel suviti oli siin mõni orav peatunud, kuid ust ei olnud veel keegi ehitanud.
Imestus ja üllatus olid need tunded, mis Timbulimbut nüüd valdasid. Pisike käputäis vihagi, sest ta ei suutnud mõista, kuidas võis keegi ilma luba küsimata ja ütlematagi omale männitüvest maja ehitada ja nii paksu ukse ette teha.

"See juba nii ei lähe," mõtles ta ja koputas uksele. Keegi ei vastanud. Veel üks koputus, seekord veidi valjemini ja seestpoolt kostis vastuseks vaid pahast pobinat ning sahmerdamist. Kuid uks jäi suletuks.
"No jah, kui ei taha, ära ava. Mossita siis seal sees. Kuid siinkandis on kombeks kasvõi teretada kui ennast tutvustada ei taha." ütles Timbulimbu uksele.
"Tere, kui tahad!", kostis puutüvest. Kuigi see oli rohkem turtsumine kui teretus.
"Targem on uustulnuk rahule jätta," arvas Timbulimbu. "Küll ta ise suhtlema tuleb, kui isu peale tuleb või igav hakkab."
Seepeale läks ta tagasi terrassile ja võttis tassi, et see toas taas kuumaks ajada. Sest külm kohv nii hea ei tundunud ja sellised sündmused ajasid talle kohvi isu peale.

Härra Käbilind oli oma pessa pugenud ja proua Harakas lendas Riisikumetsa, et sugulastele külajutte kädistada. Materjal selleks oli nüüd ju olemas.
Timbulimbu tuli oma kuuma kohviga terrassile tagasi. Pisut nördinult ja segaduses istus ta oma pehmesse kiiktooli.
Päike aga siras sama eredalt ja ilm oli kaunis nagu ennegi...