V peatükk

Ei tea, kust see tume pilv küll tuli, kuid nüüd oli ta kohal, laotas ennast üle taevavõlvi ja ülbitses.
Päike tõmbas oma kiired kokku ja mossitas. Mis tal muud üle jäigi kui pilv tal ees laiutas.
Aga lilledel oli hea meel ja köögiviljad Timbulimbu peenramaal rõõmustasid ka. Tükk aega polnud vihma tulnud ja nüüd oligi aeg käes.
Loomad ja linnud jäid koju ja putukesedki pidasid puhkepäeva.
Ainult sipelgad trotsisid sadu ja tassisid okkaid ja rohuliblesid oma ehitusplatsile.
Timbulimbu võttis lapiteki ja end selle sisse mässinud, istus ta kiiktooli. Ta laulis vihmalaulu ja see kõlas nii:

"Tere, tere vihmakene,
tore, et sa tulid.
Paota piisku, vihmakene,
vahva on see mulin.

Timbulimbu aiakene
sind ju ammu ootab.
Timbulimbu, maiakene,
ainult kannu paotab.

Tere,tere vihmakene,
hea, et tulla said.
Homme, kallis vihmakene,
päike teeb taas pai."

Täna Timbulimbu aias ei toimetanud. Anumad kastmisvee jaoks oli ta juba eile valmis pannud. Need täitusid vihmapladina saatel.
Timbulimbule meeldis vihm. Talle meeldis ka päike, tuul ja lumigi meeldis. Kuigi lund sadas siinkandis harva.

Kui lõuna kätte jõudis, kolis ta ära tuppa ja pani supipoti tulele.
Timbulimbul oli juba mitu päeva oblikasupi isu. Nüüd oli aega seda vaaritada.
Pada tulel, kepsutas ta läbi vihma oblikate järele. Need kasvasid aia kõige kaugemas nurgas, vana kompostihunniku kõrval, teisel pool maasikapeenart. Timbulimbu armastas maasikaid. Ta rohis ja kõplas neid peaaegu iga päev. Praegu olid need alles valged, kuid veel paar nädalat ja tibake vihma... Siis teeb ta neist kompotti ja kutsub kõik sõbrad pühapäevasele pannkoogipeole.
Nii tegi ta igal aastal.
Praegu olid maasikad veel valged.
Aga temal oli vaja oblikaid. Niisiis korjas ta käputäie oblikaid ja lippas tagasi toa poole.
Pada podises mõnusalt ja toas oli soe. Timbulimbu võttis niiske rätiku peast ja pani selle tooliseljale. Tooli aga nihutas pliidile pisut lähemale, et rätik paremini kuivada saaks. Siis keetis ta piparmünditeed.
Piparmünt kasvas selles aias vist juba siis kui Timbulimbu vanaema alles väike oli ja tema vanaema seda kasvatas. See oli vist seal alati kasvanud. Ja Timbulimbu armastas piparmünti just selle pärast.
Nüüd istus ta siis lauda, võttis oma tassikese ja valas sellesse auravat teed. Tuba täitus meeldiva piparmündi lõhnaga.

"Selle juurde sobiks täpselt lusikatäis mett. Mul peaks veel purgike kapis olema."
Jah, paar nädalat tagasi oli emand Mesikäpp Timbulimbule purgikese meega saatnud. Ta ise ei saanud tulla ja saatis meepurgi oma noorema tütrega.
Timbulimbu oli talle veel peotäie piparmünti tänutäheks saatnud. Just sellepärast, et piparmünt meega nii hästi kokku sobib.
Kapi kallal sobrades leidis Timbulimbu pakikese küpsiseid. See oli kingitus perekond Hiirelt, et ta ei kurvastaks nende äraolekul. Ta võttis küpsise paki... aga meepurki ei olnud kohe kusagil.
"Huvitav, kuhu ma selle siis panin? Muud kohta ma mee hoidmiseks ei tea. See on mul alati siin kapis olnud. Ja ära ma seda ka ei ole söönud."
Õnneks oli küpsised magusad. Nii näkitses Timbulimbu küpsiseid ja jõi meeta piparmünditeed. See oli ka hea. Aga mitte nii hea kui meega.
Süda ei andnud kuidagi rahu. Kuhu see siis kadus?
Timbulimbu vasak kulm hakkas kahtlaselt tõmblema, kui ta kellegi väikese, veidra tüübi peale mõtles, kes viimastel päevadel liiga tihti tema mõtetesse sisse trügis ja mitte sugugi positiivse tegelasena. Veel paar minutit ja kulm tõmbles juba tugevalt. Paha tuju hakkas võimust võtma. Nii ilus päev, vihma sajab ja nüüd siis selline lops jälle.
Aga läbi vihma ei viitsinud ta õigust nõudma minna. Liiga hea oli soojas toas olla.
Ja supp hakkas ka valmis saama. Nii suruski ta oma paha tuju tagasi hingepõhja ja toimetas tasakesi edasi.