Ma tulepaistel mõtisklen kord nähtud asjadest ning suvekirkaist liblikaist ja aasalilledest, ja lehekullast sügisel, kui heljub härmalõng, ja uduvalgeist hommikuist, mil veidi nukker hõng. Ma tulepaistel mõtisklen, mis maailmast saab siis, kui saabub aeg, mil talvetund ei kevad enam vii. sest nõnda palju asju veel on nägemata mul: eks lõhna igal kevadel ju isemoodi muld. Ma tulepaistel mõtisklen neist rahvaist, kelle aeg on mööda läind või tuleb siis, kui minul minna aeg. Ent sellal kui ma mõtisklen neist päevist, mis on läind, ma kuulatan, kas keegi ehk mu ukse taga käib. /J.R.R. Tolkien/Lugesin Tolkien´i viimati aasta tagasi. Alustasin kunagi Kääbikuga...
Film on nii tuntud ja paljud teavad seda, kuid kes on lugenud Kääbikut?
See raamat ei ole päris nubludele, see on pigem natukene suurematele, kuigi leidsin Youtube´ist multika ja see meeldis nubludele rohkem kui keskealistele (pubekas on kole sõna...) :))))
Aga tegelikult on see raamat kõigile.
Kuulub minu lemmikute hulka just sellepärast, et lugesin seda kodust kaugel ja suurima koduigatsusega.
Loe Kääbikut mitte ainult kui suurt seiklust, vaid just selle pilguga, et iga peatüki lõpus paned raamatu käest ja mõtled, et mis see siis nüüd oli. Luuletusi loe kaks korda, sest luuletused ja laulud on aegade algusest peale olnud kõige õpetlikumad kirjatükid.
Ja seal ei ole lihtsalt lastelaulud, vaid vanavanade õpetused ja legendid, loitsud ja pühasõnad.
Igal lausel on oma mõte ja see leiagi sealt üles.
Aga seda kõike tee siis, kui raamat on korra juba läbi loetud, sest esiteks tuleb suur seiklus läbi elada ja siis alles vilusuveerida (maailmaasju arutada).
Ja siis mõtle, milline on sinu elu: põnev, igav, ootamatu, tavaline, veidike arglik või fantaasiarohke ja eriline?
Sa ei istu ju päevad läbi arvuti taga, vaid teed nädalavahetused arvuti- ja telekavabaks. Siis kutsud hoopis sõbrad külla ja teete teatrit või lähete uisutama... Või lähed muuseumisse- kusjuures seal ei ole igav kui asju õige pilguga vaadata.
Mul vedas, mul oli vanaema ja vanaisa maakodu, metsa ääres ja linna veerel.
Iga päev olin keegi isemoodi:
röövlitüdruk (Siis oli mu lemmiktegelane röövlitütar Ronja ja ma lugesin igal suvel selle raamatu läbi. Siis ehitasin metsa onni ja elasin päevad läbi seal. Vanaema sahvrist pätsasin leiba ja moosi, muidugi tema enda nõusolekul...),
metsavend (Suured poisid lõhkusid mu onni ära ja peale seda pidin ehitama vanasse pommiauku varjendi, millest tõusis suur pahandus, sest tekk, mille katuseks tegin oli liiga korralik veel),
talunaine Miralda (Liivahunnikust sai maja mäe otsas ja kivid muutusid loomadeks- mul oli kolm lehma ja kaks lammast. Üks koer oli ka, selline lehmast suurem ja kollane ja punase nokaga, Kummipiilu oli nimi.),
asjadeotsja (Vanaisa kuur oli selleks parim paik ja just siis kui vanaisa oli läinud linna või tegi toas lõunauinakut),
täheteadlane ( kui leidsin köögiakna alt surnud herilase, siis pühendasin talle ühe tähe ja panin sellele nimeks Herilasetäht, pärast vanaisa ütles, et see on hoopis Põhjanael ja mina olin nii solvunud, et tema oli minu tähele oma nime pannud. Olime päris pikalt tülis selle pärast, alles õhtusöögiks leppisime ära.)
luuletaja (see oli tavaliselt rongis, sest ükskord hakkas igav ja möödasõitvaid vaguneid ei viitsinud enam lugeda ja siis tuli luul peale ja tegin vanaemale ühe luuletuse. Lõpuks kasvas sellest luuletuste raamat, mis praegu keldris kasti sees pikutab, talveund magab ja ootab, kuni ma raamaturiiuli saan.)
kuulus laulja (ma tahtsin kangesti Anne Veskiks saada, juba lasteaia esimeses rühmas, panin toolid ritta ja kõik pidid mind vaatama. Pärast enam Anne Veskiks ei tahtnud, siis tahtsin Madonnaks ja õppisin peegli ees, kuidas peab tantsima, et päris Madonnaks saada, laul tuli maki pealt.)
kuulus suusataja (Sõitsime võidu ja olime olümpiamängudel. Siis hakkasime slaalomit sõitma, meil oli hea väike mägi aianurgas. Muide, see oli hea abi koolis, sest mulle ei meeldinud suusatada. Ükskord kui pidi palju suusatama, sain jalale sellise jubeda punase villi, sest saapad olid väikseks jäänud. Peale seda õnneks palju enam suusatama ei pidanud ja mulle meeldiski uisutamine rohkem.)
jäähaldjas (kuuse otsas elas nõid ja meie õega olime vangis ja pidime talle maailma ilusaimaid jäätantse näitama ja kui õhtul läks pimedaks, siis saime alles tuppa minna, sest siis nõid magas. Ema käskis vahel varem tuppa minna ja siis sai emast hea haldjas, kes meid ära päästis.)
eskimo (isa ehitas meile õega siis lumeonni) jne.
Palju,palju teistsuguseid tegelasi oli ka. Ja siiani on nii, et olen iga päev keegi uus ja samas vana hea mina.
Sa võid olla kes tahes, veel parem kui koos sõbraga. Ja kui sul ei ole oma hoovi või vanaema õunapuu otsas, siis on alati vihik või kaustik. Kirjuta sinna oma mereröövli päevikut. Või tee endale printsessi saladuselaegas. Sinna saab joonistada oma parimad leiutised ja peita oma suurimad unistused.
Ka need kirjad jõuluvanale, mis vanaks on jäänud ja detsembri alguses liiga jamad tunduvad, võid sinna panna, äkki läheb vaja.
Sest kõik, mis on mõttes olemas, on tegelikult ka kusagil olemas. Ka muinasjutumaa...
Ja mida rohkem sa selliseid asju teed, seda ilusamad on sinu unenäod, seda ilusamaks sa kasvad, seda ilusam on sinu ümbrus ja seda ilusamaks saab maakera- meie kõigi Kodu.
Põnevat päeva Sulle!
