27. aprill 2009

Anni Sennovi lehel lastest

Indigolapsed

Indigolasteks nimetatakse lapsi, kes on sündinud nn uuel ajastul, alates 1995. aastast. Nende laste eripära seisneb selles, et nad on sündides kaasa saanud palju suurema aurakiirguse kui nende vanemad. Need lapsed on sündinud uue ajastu indigovärvi auraga, mille täiskasvanud võivad saada läbi AuraTransformatsiooni™ – kui nad tunnevad, et on selleks valmis.

Eestis oli 2003. aasta lõpuks sündinud umbes 115 600 indigovärvi auraga last.
Llisaks sündis üleminekuperioodil, aastatel 1987-1995, umbes 163 600 last, kelle auras on elemente nii vanast kui ka uue ajastu indigovärvi aurast.

Aastael 2004-2007 sündis 59 000 last, kellel oli juba indigo- ja kristallenergia segaaura.

Eestis oli 2007.a. alguses 338 300 last kelle aurastruktuur on teistsugune kui nende vanematel, kes ei ole läbinud AuraTransformatsiooni™.

loe edasi...

Kristall-lapsed

Kõigil 2012. aastal ja pärast seda sündivatel lastel on täielikult välja arenenud kristallaura. Ajavahemikul 2004-2012 sündivate laste aurastruktuur koosneb indigo- ja kristallenergia segaenergiast.

Kristall-lastel on väga puhtad ja võimsad energiavõnked, nad on suhtlemises teiste inimestega äärmiselt ausad ja tõeotsijad. Erinevalt indigolastest puudub neil täielikult piirangute element, kuid laste endi jaoks ei ole see probleem, sest nad teavad väga täpselt, mis neile meeldib või mis mitte ja milliste inimestega neil on hea koos olla.

Kristall-lapsed ei suuda kompromissidele minna. Sellisel juhul eralduvad nad täielikult ümbritsevast maailmast, sest arvavad, on ise endi jaoks parimad kaaslased.

Isegi kõige lähedasemad pereliikmed, olgu selleks ema, isa või teised sugulased, ei tohiks kristall-laste läheduse pälvimises liiga kindlad olla.

Need uue ajastu lapsed ei taha olla vabatahtlikult koos inimestega, kelle mõttemudel on piiratud, või inimestega, kelle energiad on madalamad ja alistavad. Kui vanemad langetavad lapse sooviga vastuollu mineva otsuse, võib olla kindel, et üsna pea tekivad kaootilised olukorrad. Kristall-lapsed kannavad endas alateadvuse tasandil tuld, mis paneb kõik negatiivse laste ümbruses leegitsema.

Kristall-laste vanemad peaksid mitte ainult iseenda pärast, vaid eelkõige oma laste huvidest lähtudes muutma oma aura ja energia struktuuri AuraTransformatsiooniga™ nii, et see oleks nende laste kristallaura struktuuriga kooskõlas. Siis ei pea lapsed oma inimlikku, vaimset või füüsilist potentsiaali enam pidurdama üksnes sellepärast, et nemad on alles lapsed ja vanemad ei suuda nende kiire arenguga nii sisemiselt kui ka väliselt kaasa minna.

On täiesti selge, et uue ajastu lapsed ei suuda sageli mõista seda aeglast ja sageli alalhoidlikku eluviisi, mis on iseloomulik paljudele vana energiastruktuuriga täiskasvanutele. Uue ajastu kristall-lapsed teavad, kuidas kiiresti otseteed leida, mistõttu neil ei ole mingit soovi käituda nii nagu nende vanemad lapsena.

Piiride kehtestamine, järjepidevus, vastutuse võtmine ja tunnistamine, otsekohesus ning tõerääkimine on uue ajastu kasvatusviisi peamised alustalad.

Kui soovid uue ajastu lastest ja nende käitumisest rohkem teada saada, soovitame lugeda Anni Sennovi raamatut Kristall-lapsed, indigolapsed ja uue ajastu täiskasvanud.

Leidsin veel ühe huvitava lehekülje, seekord Aafrikast.

Sissejuhatuseks inglise keeles:

The Indigo and Crystal vibrations are being carried not only by the New Children, but by adults who have made the soul choice to transition to these vibrations.

This is not always an easy process -as it involves deep changes that occur on the level of the psyche, including the mental and emotional, as well as physiological changes to the body.

The nature of these changes can sometimes be quite distressing. The aim of this page is to provide support and direction to those adults who find themselves experiencing the energies of the Indigo-Crystal transition.

14. aprill 2009

V peatükk

Ei tea, kust see tume pilv küll tuli, kuid nüüd oli ta kohal, laotas ennast üle taevavõlvi ja ülbitses.
Päike tõmbas oma kiired kokku ja mossitas. Mis tal muud üle jäigi kui pilv tal ees laiutas.
Aga lilledel oli hea meel ja köögiviljad Timbulimbu peenramaal rõõmustasid ka. Tükk aega polnud vihma tulnud ja nüüd oligi aeg käes.
Loomad ja linnud jäid koju ja putukesedki pidasid puhkepäeva.
Ainult sipelgad trotsisid sadu ja tassisid okkaid ja rohuliblesid oma ehitusplatsile.
Timbulimbu võttis lapiteki ja end selle sisse mässinud, istus ta kiiktooli. Ta laulis vihmalaulu ja see kõlas nii:

"Tere, tere vihmakene,
tore, et sa tulid.
Paota piisku, vihmakene,
vahva on see mulin.

Timbulimbu aiakene
sind ju ammu ootab.
Timbulimbu, maiakene,
ainult kannu paotab.

Tere,tere vihmakene,
hea, et tulla said.
Homme, kallis vihmakene,
päike teeb taas pai."

Täna Timbulimbu aias ei toimetanud. Anumad kastmisvee jaoks oli ta juba eile valmis pannud. Need täitusid vihmapladina saatel.
Timbulimbule meeldis vihm. Talle meeldis ka päike, tuul ja lumigi meeldis. Kuigi lund sadas siinkandis harva.

Kui lõuna kätte jõudis, kolis ta ära tuppa ja pani supipoti tulele.
Timbulimbul oli juba mitu päeva oblikasupi isu. Nüüd oli aega seda vaaritada.
Pada tulel, kepsutas ta läbi vihma oblikate järele. Need kasvasid aia kõige kaugemas nurgas, vana kompostihunniku kõrval, teisel pool maasikapeenart. Timbulimbu armastas maasikaid. Ta rohis ja kõplas neid peaaegu iga päev. Praegu olid need alles valged, kuid veel paar nädalat ja tibake vihma... Siis teeb ta neist kompotti ja kutsub kõik sõbrad pühapäevasele pannkoogipeole.
Nii tegi ta igal aastal.
Praegu olid maasikad veel valged.
Aga temal oli vaja oblikaid. Niisiis korjas ta käputäie oblikaid ja lippas tagasi toa poole.
Pada podises mõnusalt ja toas oli soe. Timbulimbu võttis niiske rätiku peast ja pani selle tooliseljale. Tooli aga nihutas pliidile pisut lähemale, et rätik paremini kuivada saaks. Siis keetis ta piparmünditeed.
Piparmünt kasvas selles aias vist juba siis kui Timbulimbu vanaema alles väike oli ja tema vanaema seda kasvatas. See oli vist seal alati kasvanud. Ja Timbulimbu armastas piparmünti just selle pärast.
Nüüd istus ta siis lauda, võttis oma tassikese ja valas sellesse auravat teed. Tuba täitus meeldiva piparmündi lõhnaga.

"Selle juurde sobiks täpselt lusikatäis mett. Mul peaks veel purgike kapis olema."
Jah, paar nädalat tagasi oli emand Mesikäpp Timbulimbule purgikese meega saatnud. Ta ise ei saanud tulla ja saatis meepurgi oma noorema tütrega.
Timbulimbu oli talle veel peotäie piparmünti tänutäheks saatnud. Just sellepärast, et piparmünt meega nii hästi kokku sobib.
Kapi kallal sobrades leidis Timbulimbu pakikese küpsiseid. See oli kingitus perekond Hiirelt, et ta ei kurvastaks nende äraolekul. Ta võttis küpsise paki... aga meepurki ei olnud kohe kusagil.
"Huvitav, kuhu ma selle siis panin? Muud kohta ma mee hoidmiseks ei tea. See on mul alati siin kapis olnud. Ja ära ma seda ka ei ole söönud."
Õnneks oli küpsised magusad. Nii näkitses Timbulimbu küpsiseid ja jõi meeta piparmünditeed. See oli ka hea. Aga mitte nii hea kui meega.
Süda ei andnud kuidagi rahu. Kuhu see siis kadus?
Timbulimbu vasak kulm hakkas kahtlaselt tõmblema, kui ta kellegi väikese, veidra tüübi peale mõtles, kes viimastel päevadel liiga tihti tema mõtetesse sisse trügis ja mitte sugugi positiivse tegelasena. Veel paar minutit ja kulm tõmbles juba tugevalt. Paha tuju hakkas võimust võtma. Nii ilus päev, vihma sajab ja nüüd siis selline lops jälle.
Aga läbi vihma ei viitsinud ta õigust nõudma minna. Liiga hea oli soojas toas olla.
Ja supp hakkas ka valmis saama. Nii suruski ta oma paha tuju tagasi hingepõhja ja toimetas tasakesi edasi.

IV peatükk

Kogu päeva toimetas Timbulimbu oma peenramaal: rehitses, kõpitses, kastis lilli ja harvendas kaalikaid.
Lõunauinaku ajaks lükkas ta ukse koomale. Esimest korda tegi ta seda. Muidu oli alati uks lahti seisnud. Vaid ööseks oli Timbulimbu selle kokkupoole lükanud ja sedagi jaheda mäeõhu, mitte elavate pärast.
Aga nüüd ei tahtnud ta mingil tingimusel ust lahti jätta. Mine sa tea, mis jälle juhtuda võiks.
Uni ei tulnud ega tulnud. Nii palju segadust oli ta mõtteis ja see ei lasknud rahulikult magama jääda.
Nii vähkreski ta pool tunnikest ja mõtles kogu aeg selle peale, kes oli too veider varas, kes temaga suhelda ei tahtnud, kuid ometi tema asju himustas.
Ja piruka sõi sellele vaatamata ära, et see hapu oli olnud...
Lõpuks tõusis Timbulimbu üles ja otsustanud veelkord vana männi uut elanikku külastama minna, ajas puukotad jalga ja sättis juukseidki pisut. Niisama, naljaviluks. Mitte, et ta muljet oleks tahtnud avaldada, seda mitte.
Niisiis keeras ta oma patsikesed krunnidesse ja sättis pisut lokikest otsmikul. Tõmmanud lillelise rätiku õlgadele, sammus ta otsusekindlalt väravast välja.

Männialune oli tundmatuseni muutunud. Juurepealsed olid täis kõikvõimalikku sodi: kommipabereid, puurisu, vanu riideräbalaid ja selle kõige kuhja keskel ilutses tema teepott.
Selle haaras Timbulimbu käbedalt näpu otsa ja vaatas siis arglikult ringi, et ega keegi ei näe.
"Tohoh tonti! Nüüd varitsen siin nagu varas oma enese teepoti pärast."
Siis koputas ta uksele. Teiselt poolt, männi seest, kostis müdistamist ja kohmitsemist. Aga vastust ei tulnud.
Timbulimbu koputas veelkord.
Nüüd vastas teine: "Mis sa klopid! Korralikud külalised lasevad uksekella!"
"Vaat kus lops!" mõtles nüüd Timbulimbu ja hakkas uksekella otsima. Aga mida polnud, oli uksekell. Niisiis koputas ta uuesti.
"Mis ma just ütlesin?!" küsis pahur hääl.
"Ma ei leia uksekella," ütles Timbulimbu ja tundis, kuidas tema hääl ebalevalt värises.
"No muidugi! Seda polegi ju!" irvitas hääl vastu.
"Kust ma siis sinu arvates helistama peaksin?" pahandas nüüd Timbulimbu.
"Kui ei ole kella, siis pole ka külalisi vaja. Nii, et... Lase jalga kui asja ei ole!"

Nördinult ja pahasena läks Timbulimbu koju. Jõudnud sinna, istus ta väsinult oma kiiktooli ja lihtsalt kiikus natuke aega.
Ta lasi pilgul üle aia rännata ja mõtles, kui tubli ta ikka on olnud ja kui kaunis tema aiake on.
Äkitselt jäi tema pilk peatuma ühele väga inetule, kortsus vidinale, mis aiaga sugugi kokku ei sobinud. See oli seesama väike vettinud saabas, mille emand Pesukaru talle hommikul oli toonud. Timbulimbu võttis saapa näpu otsa ja vudis tagasi männi alla.
Peale koputamist ütles vihane hääl taas: "Kui asja ei ole, aura ära! Külastuspäev on läbi!"
"Mul on asja! Ma leidsin saapa. Õigemini leidis selle emand Pesukaru, või päris õigemini leidis selle ojakene, kes mägedest alla voolab, kuid ta andis selle emand Pesukarule, sest ta arvas, et see võiks mulle kuuluda ja emand Pesukaru ei arvanud ikka küll, et see minu oma võiks olla aga..."
"Mis selle saapaga siis on? Mul ei ole siin õhtu otsa aega sinu pajatusi kuulata. Ütle, mis sul öelda või lase jalga!"
Timbulimbu ilusad maasikamusihuuled väändusid nüüd pruntis mossisuuks. Korraks mõtleski ta lahkuda ja saapa kaasa võtta. Karistuseks sellise ebaviisakuse eest. Kuid siis vastas ta pahasel toonil: "Arvasin, et see võiks sulle kuuluda. Sest mina saapaid ei kanna ja minu teada ei tee seda ka keegi loomadest. Nii et ainult sina tulid mulle meelde kui saabast nägin."
Teisel pool valitses tükk aega vaikus.
Siis turtsus keegi, nagu kannataks külmetushaiguse all ja vastas porisedes: "No jah, viska see siis sinna muu kraami sekka. Kui mul aega, vaatan selle üle."
Ja kogulugu, edasi järgnes vaikus.

Väsinuna läks Timbulimbu koju. Ta päästis oma patsid valla, pani rätiku tooliseljale, võttis öökapist Päevaraamatu ja kirjutas:
" Kallis päevik. Täna oli veel imelikum päev. Mulle toodi saabas. Selline pisikene, kortsus ja läbi vettinud. Ma arvasin, et see on selle veidriku saabas, kes männi alla kolis.
Viisin selle talle. Ta on nii häbematu tüüp.
Olen väga vihane ja segaduses. Aga panni tõi ta tagasi. Sain teepoti ka kätte.
Ja männialusest on ta seapesa teinud.
Ma ei ole teda ikka veel näinud.
Ja ta sodis siia eile.
Aga ta on huvitav.
Tema hääl on kähe ja vihane.
Aga äkki ta polegi nii paha?
Ei tea, lähen magama.
Head ööd!"

III peatükk,

Kell oli paar minutit üle kuue, kui päike oma kiharad üle oru laotas.
Lilled tõstsid näokesed, avasid silmad ja tervitasid teda. Putukesed pesid endid kastepiiskades ja ruttasid oma toimetusi toimetama.
Härra Käbilind hakkas just parajasti oma esimest hommikusööki sööma. Perekond Harakas põõnutas oma pesakeses ja isand Konn jõudis koju varahommikusest kooritunnist. Ta ronis urgu vana kompostihunniku all ja sulges silmad, soovides enne enesele head päevaund.
Porgandid Timbulimbu peenramaal sirutasid end veidi ja kasvasid siis paar millimeetrit.

Lõbus mägiojake oli kusagilt kõrgemalt saapakese leidnud ja näitas seda kõigile kaldaäärsetele. Kuid keegi ei tunnistanud end saapaomanikuks.
Emand Pesukaru pesi parasjagu laste sokke ja lubas saapa kaasa võtta, et seda Timbulimbule näidata. Timbulimbu olevat ainus, kel seesugune saabas sobida võiks. Kuigi ta selles sügavalt kahtles, kuna Timbulimbu ei olnud sugugi hajameelne tegelane ja pealegi kandis ta alati puukottasid. Kuid paremat mõtet tal pähe ei tulnud ja ojake jättis saapakese kaldapealsele, emand Pesukaru paja kõrvale.

Kui emand pesukaru Timbulimbu juurde jõudis, oli päike juba kõrgemal ja Timbulimbu valas just kohvi tassikesse.
"Tere, mu kallis!" hüüdis emand Pesukaru juba väravalt.
"Oo, milline imeline hommik!" vastas Timbulimbu, "Kas soovite ka tassikese kohvi? Alustasin just hommikusöögiga." Ta võttiski juba varnast tassikese. Need rippusid alati katuse all naela otsas, juhuks kui keegi äkki külla peaks tulema just siis kui ta teed või kohvi joob. Nagu tänagi juhtus.
"Jaa, suurima rõõmuga!" vastas emand Pesukaru ja nad istusid lauda ning nautisid juustusaiu, kohvi ja hommikujahedust.
"Ahjaa!", meenus äkitselt emand Pesukarule tuleku põhjus. "Ojakene andis mulle selle saapakese, sest me ei suutnud kedagi teist välja mõelda, kes veel sellist sorti asju kannab. Teadsin küll, et Te rohkem puukottadega käite, kuid muid tegelasi mul meelde ei tulnud. Äkki kaotasite selle mullu talvel?"
Seepeale pani ta vettinud saapakese pakule nende kõrval.

Timbulimbu silmitses saabast ja kohe meenusid talle eelmise päeva veidrad sündmused. Et emand Pesukaru usaldusväärsne oli, paotas ta tollele poolsosinal: "Jah, minule see ei kuulu, kuid arvan teadvat, kes selle vettinud saapa omanik on. Eks ta siis tuli üle mägede. Eile hommikuks oli männi tüvele, selle sama meie vana männi, mida me kõik niiväga armastame..."
"Ja, jaa, armastame seda vana eakat mändi; ta on meiekandi puude seast vanim ja väärikaim...,"
"Just, just...Vot selle meie hea vana männi tüve sisse kolis eile varahommikul keegi imelik tegelane. Pani paksu ukse ette ja ei tutvustanud end ega midagist. Õigupoolest ei ole ma teda näinudki. Ainult uks on seal ja minu koputamise peale toriseti seestpoolt väga ebaviisakaid vastuseid. Peale selle varastas see veidrik eile lõuna ajal minu rabarbriporgandipiruka, mille pärastlõunaseks piknikuks küpsetanud olin. Ka panni viis minema ja teepoti. Hilisõhtul kui terrassil tukastasin, tõi ta panni tagasi ja jättis mulle ebaviisaka teate piruka vähese suhkrusisalduse kohta. Nii nahaalset tüüpi ei ole ma küll enne kohanud. Aga küll ma temaga asjad ära õiendan!"
Emand Pesukaru oli unustanud võileiva mälumise ja kukutas selle tagatipuks veel kohvitassi. See asjakäik näitas olukorra tõsidust küll väga selgelt.
"Jajahh... Me peame midagi ette võtma selle asjaga."
Timbulimbu palus emand Pesukarul veel paar päeva saladust hoida, kuna lootis selle ajaga loosse pisut selgust saada.

Taaskord üks huvitav leht, kuhu põigata

Leidsin huvitava lehe, mõeldud lasteaiakasvatajatele (-õpetajatele), kuid minu arvates sobilik igale lapsemeelsele ja lapsekeelsele... Seal jagub nikerdamist ja mõistatamist ja muinasjututamist ja pedagoogikat jnejne

Väikestele tirtsudele

See pildike prindi välja(võibolla peaks seda ka enne pisut suurendama) ja saad nukukesed, millega vanavanaemade ajal väikesed tüdrukud mängisid.
Niidi abil saab jalad ja käed paika kinnitada.
Nukud saavad tugevamad, kui paberi tugevale kartongile kleebid.




Nukud on pärit ühest vanamoodsast ajakirjast... Riideid seal kahjuks ei olnud, kuid nende tegemise rõõm jääb siis koos sõbrannadega sulle, armas Sõbrake!

13. aprill 2009

Waldorfpedagoogikast


Leidsin väga vahva lehekülje, kus toimetamist nii surtele kui väikestele. Siinkohal aga hoopis pedagoogikast.
Ei ole kunagi uurinud waldrofpedagogikat. Nüüd vaatan, et süpdames olen seda alati kaasas kandnud.
Tänu olen siinkohal selle leiu eest võlgu Sulekesele, kelle lehe kaudu sattusin Laps Eestis lehele.
Huvitavad leiud mõlemad.
Mida kaunist küll maailmas leidub ja veel nii lähedal...

9. aprill 2009

Väike prints suurtest ja väikestest inimestest.


Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad: "Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõige rohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?"
Nad küsivad teilt: "Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele: "Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel....", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Siis nad hüüavad: "Oi, kui ilus!"
Nii et kui ütlete neile: "Tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, et ta naeris ja tahtis lammast. Kui tahetakse lammast, eks tõesta see, et ollakse ka olemas," siis nad ainult kehitavad õlgu ja peavad teid lapseks! Aga kui ütlete neile: "Planeet, millelt ta tuli, on asteroid B 612," siis jäävad nad uskuma ja jätavad teid oma küsimustega rahule. Nad on juba niisugused. Ei maksa nende peale pahane olla. Lapsed peavad suurte inimestega kannatlikud olema.
Küll aga meie, kes me elu mõistame, vilistame numbrite peale! Mullegi oleks meeldinud alustada seda lugu nagu muinasjuttu ikka. Oleksin meeleldi öelnud:
"Oli kord väike prints, kes elas planeedil, mis oli vaevalt suurem kui ta ise, ja tal oli vaja sõpra..." Neile, kes elu mõistavad, oleks see tundunud hoopis tõelisemana.

See on üks tõeliselt ilus raamat.
Iga kord kui igatsus kellegi tõelise ja ilusa järele, võta ja loe seda. Ja kui tunned, et keegi sind ei mõista, siis loe jälle seda raamatut. Ja kui tunned, et oled keegi teine ja sa ise ka ei oska öelda, kes sa siis oled... loe seda raamatut.
loe siit...

II peatükk

Pärastlõunaks oli Timbulimbu endale külalisi kutsunud.
Seepärast korjas ta aiast porgandeid ning peotäie rabarbreid, et üks maitsev külakost valmis küpsetada. Kui pirukas valmis sai, pani ta selle pakule jahtuma ja läks ise oma igapäevast lõunauinakut tegema.
Kui ta siis poolunisena sängis pikutas, kuulis ta äkki köögis krabinat.
"Imelik, hiirepere sõitis ju juba möödunud nädalal mägedesse puhkama. Kedagi ei tohiks kodus olla." mõtles ta ja tõusis vaikselt üles. Ta hiilissusside sahinal kööki.

"Oh, sa jutt!" hüüdis ta, kui oli kööki näinud. Keegi oli piruka sisse vehkinud ja peale selle veel teepotigi kaasa viinud. Ega ta väga suur olla saanud, sest pann oli lohistamisest jälje jätnud ja tee potist maha loksunud.
Kiiruga kahmas Timbulimbu oma kotad ja vudis jälgi taga ajades välja. Need viisid läbi väravaaugu vana männini ja selsamal hetkel prõmahdaski uks. Varas oli koos pirukaga, panniga ja teepotiga selle taha peitu pugenud.

Oi, kui vihaseks see ajas. Punase näoga ja värisevate kätega sammus Timbulimbu aiaväravast sisse ja võtnud peotäie rabarbereid, paar porgandit lisaks, hakkas ta kiirustades uut pirukat küpsetama.
Õnneks oli tal veel üks pann ja tee asemel võis ju külalistele kohvi ka pakkuda. Ega aeg raisata olnud ja külalised pidid juba varsti saabuma.
"Aga seda asja ma nii ei jäta!", mõtles ta mornilt.
Pärastlõuna möödus viperusteta. Täpselt siis kui vana kellakägu viiendat tundi kukkus, saabusid emand Hallvatt ja härra Vader. Timbulimbu kattis aeda laua ja nad istusid ning sõid pirukat.
Nad lobisesid metsajutte.
Timbulimbu käis metsas harva, seepärast oli alati nii huvitav loomade tegevusest ja toimetustest kuulda. Mitte, et talle mets ei oleks meeldinud. Tal oli lihtsalt alati palju toimetamist, et metsa minna aega ei olnud. Olemine oli nii hubane ja mõnus, et Timbulimbu suutis natukeseks ajaks päevased sündmused ära unustadagi.
Kui külalised koju hakkasid sättima, oli päike juba mägedesse vajunud ja Kuu alustas jalutuskäiku mööda taevasõõri.

Jäänud üksi, koristas Timbulimbu laua ja pesi nõud. Siis meenus talle pannivargus ja ta tõi öökapist Päeviku. Istunud kiiktooli, võtnud peale lapiteki, vaatas ta hetkeks taevatähti ja kirjutas siis Päevikusse:
"Kallis päevik. Täna juhtus minuga imelik lugu. Meie vana männi alla kolis keegi pahur tüüp, kes ennast tuvustada ei taha. Ja kes täna mu piruka koos panni ja teepotiga sisse vehkis..."
Siis pani ta Päeviku lauale ja jäi taevatähti lugedes tukkuma...

Kui ta üles ärkas, oli Kuu juba jalutuskäiguga lõpule jõudmas ja rohutirtsud laulsid metsa all koorilaule. Timbulimbu võttis Päeviku ja hakkas tuppa minema. Väljas oli jahe ja voodi ootas.
Unisena kukutas ta Päeviku ja see jäi lahtisena põrandale lebama.
Mis see siis nüüd oli? Tänase päeva peale olid ilmunud koledasti soditud, soperdatud sõnad:
"Kok oli apu. Pane teistkort rabapri asemel rosinit. Pan ripub kögis, polt enamb vaja."
Torisedes ja mossitades ronis Timbulimbu voodisse ja uinus.
Vargaga lubas ta homme sotid selgeks rääkida.

I peatükk

Kui ma ei eksi nüüd, siis oli see vist kolmapäev...
Oli imekaunis päev. Päike eputas oma kuldsete kiharatega ja väikesed valged pilveputukad sosistasid saabuvast suvest. Vihm magas oma pehmes sängis ja Kuu oli läinud teisele poole Maad uusi, kauneid paiku külastama.
Linnukesed siristasid oode soojade ööde ülistuseks ja mutukad toimetasid oma argitoimetusi, sest nad olid tragid ja kohusetundlikud.
Ojakene voolas rõõmsalt hüpeldes mööda mägirada ja pajatas lillekestele kaldapealsel oma reisidest.
Org haljendas ja Riisikamets peegeldus jäätunud mäetippudes, maalides valgele lumele rohekaid laigukesi.

Selles muinasjutulises orus elaski Timbulimbu.
Oma väikeses puumajakeses, mille ümber vikerkaarena särades õitses väikene aiakene.
Timbulimbu oli pisike pontsakas tegelane, kahe pika patsiga, mis keerdusid vahel toimetamiste ajaks sarvekesteks.
Linnud armastasid teda ja tema armastas linde. Loomad tulid teda tervitama ja tema jagas neile maiuseid. Päikegi armastas teda ja hellitas aeda, kus Timbulimbu päevad otsa toimetas. Lilled õitsesid ja porgandid kasvasid lopsakaiks. Umbrohi ei kasvanud tema peenardel, vaid kolis ära aasale, et sellele oma roheluses ja õitelõhnas kohevust ja ilu lisada.

Timbulimbu oli lõpetanud just toa kraamimise ja jõi terrassil kohvi.
Vana männi ladvas, teispool aeda vaidlesid Harakas ja Käbilind:
"Kujuta sa ette, eile õhtul ei olnud seal veel hingelistki. Täna hommikul aga kolistati juurte all, mis kole. Mu lapsed ei saanud magadagi, pidin neid ussikestega rahustama."
"Oh, mina ei kuulnud küll midagi. Ometi olin täna terve öö üleval ja sorteerisin käbisid. Ma oleksin ju näinud kui keegi tuli..."
"Oli, oli. Ma ise kuulsin. Ja jalajäljed olid ka. Inimese omad, ainult pisemad. Palju pisemad kohe."
"Ei tea. Küsime parem Öökullilt. Tema kolas siin öösel ringi ja tal on kullipilk. Kui tema ei näinud, siis ei ole järelikult kedagi."

Timbulimbu kuulas ja kuulas, kuni ei suutnud enam uudishimu varjata ja küsis:
"Kellest te räägite? Kes tuli või ei tulnud? Kuhu tuli või ei tulnud?"
Linnud jäid vaikseks ja vahetasid pilke. Lõpuks kädistas Harakas:
"Tuli, tuli. Eile teda veel ei olenud. Aga hommikul käis juure all juba kõva kolin ja jäljed olid ka maas. Sellised nagu sinu omad, natukene pisemad ainult."
"Kes see siis oli?" päris Timbulimbu. Kohv tema tassis hakkas nagunii juba jahtuma.
"Kust mina tean. Jäljed olid, kolin ka aga tüüpi ei olnud näha!"

Jutt läks järjest salapärasemaks, kohv järjest jahedamaks. Seepärast pani Timbulimbu tassi lauale, ajas puukotad jalga ja sammus väravast välja, männi poole.
"Näita neid jälgi!" palus ta. Harakas lendas seepeale puu otsast alla ja maandus otse kõige jämedamale juurele.
Männitüvele oli ilmunud uks. Ei tea kust ja kuidas, aga seal see nüüd laiutas. Vana mänd, mis alati Timbulimbu aia taga oli kasvanud... Juba vanaema ajast peale ei olnud seal mingit ust olnud ja ainsateks elanikeks olid olnud puuladvas pesitsevad perekond Harakas ja härra Käbilind.
Vahel suviti oli siin mõni orav peatunud, kuid ust ei olnud veel keegi ehitanud.
Imestus ja üllatus olid need tunded, mis Timbulimbut nüüd valdasid. Pisike käputäis vihagi, sest ta ei suutnud mõista, kuidas võis keegi ilma luba küsimata ja ütlematagi omale männitüvest maja ehitada ja nii paksu ukse ette teha.

"See juba nii ei lähe," mõtles ta ja koputas uksele. Keegi ei vastanud. Veel üks koputus, seekord veidi valjemini ja seestpoolt kostis vastuseks vaid pahast pobinat ning sahmerdamist. Kuid uks jäi suletuks.
"No jah, kui ei taha, ära ava. Mossita siis seal sees. Kuid siinkandis on kombeks kasvõi teretada kui ennast tutvustada ei taha." ütles Timbulimbu uksele.
"Tere, kui tahad!", kostis puutüvest. Kuigi see oli rohkem turtsumine kui teretus.
"Targem on uustulnuk rahule jätta," arvas Timbulimbu. "Küll ta ise suhtlema tuleb, kui isu peale tuleb või igav hakkab."
Seepeale läks ta tagasi terrassile ja võttis tassi, et see toas taas kuumaks ajada. Sest külm kohv nii hea ei tundunud ja sellised sündmused ajasid talle kohvi isu peale.

Härra Käbilind oli oma pessa pugenud ja proua Harakas lendas Riisikumetsa, et sugulastele külajutte kädistada. Materjal selleks oli nüüd ju olemas.
Timbulimbu tuli oma kuuma kohviga terrassile tagasi. Pisut nördinult ja segaduses istus ta oma pehmesse kiiktooli.
Päike aga siras sama eredalt ja ilm oli kaunis nagu ennegi...

"Üks lõputa lugu"

"Üks lõputa lugu" on muinasjutt, mida hakkasin kirjutama vist aastal 2003.
Mingi hetk lõppes jutulõng ja nii on see lugu seisnud kapis ootamas oma aega.
Otsustasin siis tänasest järjejutuna see looke üles tähendada.
Ehk leidub keegi, kes oskab loo lõpu taevatähtedelt üles leida...

1. aprill 2009

Leidsin ka sellise lehe ...


Huvitav leht, mis käsitleb inimese aurat ja kõike sellega seonduvat. See kord siis indigovärvi aurast.

Valgusesaar tähelastest

Taas üks hariv tekst Valgusesaarelt.

Inglise keeles indigolastest


Kui aega ja viitsimist ja inglise keele oskust, siis see on päris huvitav leht.

Indigolaste tulek ühiskonda

Millest see tuleb, et emad-isad ei oska oma isepäiste, arukate lastega enam hakkama saada? Kas tegu on vanemate saamatusega või erineb uus põlvkond lapsi eelmistest?


Mind on alati võlunud, kuidas lapsed peavad täiesti iseenesestmõistetavaks asju, mis täiskasvanute jaoks on vaid fantaasia viljad või sümbolid. Lapse jaoks pole mingi küsimus mõista kaitseingli olemasolu, uskuda päkapikku või küsida kokkusaamist Harry Potteriga. Nad on päriselt olemas - nii nagu tädi Milvi Viljandist, kellest räägitakse, aga keda laps pole kunagi näinud.
Oma lastega ja üldse lastega suheldes olen tundnud nende erilist selgust maailma-asjade käsitlemisel, sulgkerget minekut uue sisse, justkui hetkeks ise selleks saades. Vaatamata sellele, et nad on väikesed, ei käi ehk veel kooliski, on neil igas küsimuses oma arvamus ning tihtipeale on sellel veendumuse jõud. Imelised olendid!

Väike, aga tark ema
Aga… miks on siis nii, et paljudel vanematel on oma lastega, nende imeliste olenditega, raske suhelda? Ka minul, kahe tütre emal (üks saab viie- ja teine kolmeaastaseks) ei laabu kõik veatult.
Pigem vastupidi: ei lähe mööda päevagi, mille lõppedes ei tuleks mul nentida, et jälle on tõstetud häält, ähvardatud ja vastastikku ehk nutetudki. Tunnen, et midagi tuleb teha teisiti, aga kuidas.
Lõpuks ulatab mulle võtme, mis mind segadusest välja aitab, viieseks saav tütar: "Ole sina laps. Ma näitan sulle, kuidas olla ema!"
Saan teada, et pole mõtet suruda oma tütrele selga kleiti, mis talle ei meeldi. "Milleks?" küsib ta. Tõepoolest, milleks?! Ta on ju rahul ja rõõmus, kui võib ise endale kapist riided valida. Mis võiks mul selle vastu olla, ainult natuke rohkem aega läheb, ei muud.
Kuulen, et mul pole mõtet teha head nägu, kui endal on tuju paha - see paistab nagunii välja. Jah, õige seegi. Veel visatakse mulle nina peale, et ei tasu päevade kaupa lasta endale tähti ette lugeda, kui võiks juba seletada, mis nendega teha saab.

Vanemad on segaduses
Mida see tähendab? Kuidas võib olla, et minu laps teab paremini, kuidas mina temaga olema pean? Mis ma teen: kas arvestan tema soovitusi või käratan, et laps jäägu "oma liistude" juurde?
Ma ei taha last murda, aga ma ei taha ka seda, et ta mulle pähe istuks. Kas minu ema või vanaema oskab mulle nõu anda? Nemad ütlevad, et nende lapsed (mina sealhulgas) olid teistsugused, kuulasid sõna ja tegid, mis kästi. Õppisid kõik, mis üles antud, ja kui ei õppinud, jäid istuma ning said ehk kodus veel vitsa ka.
Millega seletada seda, et praegune koolisüsteem on üha suuremale hulgale lastest vastuvõetamatu? Miks ei taha nii paljud lapsed õppida? Miks pöörduvad vanemad üha sagedamini psühholoogi poole palvega, et too õpetaks lapsega paremini läbi saama? Miks on see nii Eestis ja ka mujal maailmas?
Näiteks Rootsis tehtud uurimuste põhjal vajaks iga neljas laps alg- ja põhikoolis individuaalõpet.
Kas teisi teid siis pole? Kas poleks võimalik täiskasvanutel muuta oma mõtlemist, käitumist, ettekujutust hästi toimivast inimkooslusest? Aga kõigepealt: kes on need lapsed, kes meile praegu sünnivad? Kust nad tulevad ja kuhu on neil plaan jõuda?

Mitte probleemne, vaid uue ajastu laps
Tähe- ehk indigolaste teooria pooldajate arvates on tegu uue ajastu inimestega nii kehalises kui vaimses plaanis.
Nimi "indigolaps" pärineb terapeudi ja selgeltnägija Nancy Ann Tappe 1982. aastal ilmunud raamatust "Elu mõistmine värvide kaudu" (Understanding Your Life Through Colour). Seal rühmitas ta inimeste käitumisviise värvide järgi (üks neist ka indigo), rajades süsteemi nende sügavamaks mõistmiseks.
Indigovärvilisi aurasid hakkas ta lastel nägema 1980. aastate algul. Ta nimetab indigot eluvärviks, mis väljendab ka nende laste ülesannet maakeral. Tema arusaama kohaselt on tervelt 90% alla kümneaastastest nn indigod, kelle energeetilises kehas on täheldatav tumesinine ehk indigovärv.
Indigolapsed pole teistest paremad ega halvemad. Nad ei ole raskesti kasvatatavad, hüperaktiivsed, erivajadustega lapsed (kuigi neist praegu veel tihti nii arvatakse). Nad vajavad vaid uutmoodi lähenemist. Nendega suhtlemist ei peaks võtma kui probleemi lahendamist, vaid kui uue ühise tee leidmist.
Ameerikas ja Euroopas, sealhulgas Põhjamaades - eriti Rootsis ja Norras - on lastearstid ja psühholoogid indigolapsi lähemalt uurinud. Neile püütakse leida sobivat haridussüsteemi, mis ei hävitaks nende maailmavaadet ning kaasasündinud eeldusi ja vajadusi. Kui indigolastele ei võimaldata elu, mida nad õigeks peavad, võivad neist kasvada purustajad, hävitajad. Nad võivad kodust ära joosta, neist võivad saada tänavalapsed, narkomaanid. Või kui vanematel õnnestub nende tahe murda, siis ei suuda nad leida oma elule mõtet…

Töögrupid ka Eestis
Töö uue ajastu lastega on paar aastat toimunud juba ka Eestis. Indigo- ehk tähelaste töögrupid, kuhu kuuluvad lapsevanemad, kasvatajad, õpetajad ja psühholoogid, alustasid süstemaatilist tööd aasta tagasi. Nende keskused asuvad Tartus ja Tallinnas.
Armen Tõugu, indigolaste töörühma üks algatajaid: "Indigolaste jaoks oleks ideaalne suhtlemine see, kui igaühel oleks oma vaba ruum, kuid kus koostehtu tulemus oleks siiski harmooniline. Võrdlemisi vähe on selliseid keskkondi ja perekondi, kus inimesed on ühtaegu sõltumatud ning suudavad harmooniliselt koos töötada. Ühiskond pole valmis selliseid lapsi vastu võtma. Nendest võiksid kasvada meie kultuuri edendajad, aga kui me ei suuda nendega arvestada, võivad neist saada hoopis hävitajad. Seega oleks praeguste täiskasvanute ülesandeks aidata indigolastel elu mõtet mitte ära unustada, ja neile, kes on selle ära unustanud, seda uuesti meelde tuletada. Pakkuda neile võimalust ennast teostada ning niiviisi ühiskonda endale sobivamaks muuta."

Mille järgi indigolapsi ära tunda?
Neid iseloomustab:
• Väga tugev ja järjepidev tahe, nad ei unusta oma soovi või küsimust.
• Võrdsustunne täiskasvanutega.
• Ülitundlikkus: nad usuvad ainult seda, mida ütleja ise usub ning mille järgi elab. Leides üles täiskasvanute nõrgad kohad, hakkavad nad nendega manipuleerima.
• Tugev teadlikkus oma elu eesmärgist. Suutlikkus juba õige noores eas otsustada, mis on vajalik ning mis mitte.
• Uus sotsiaalne käitumine, leppimatus etteantud reeglitega. Soov ise endale reeglid valida või kehtestada.
• Nõrk analüüsivõime, kuid tugev süntees. Haarates hästi tervikut, ei tarvitse nad suuta eristada detaile.
Indigolastele sobib kool, kus lähtutakse tervikust ning kogetakse otseselt õpitavat. Analüütiline kool neile ei sobi. Praegu olemasolevaist vastab nende vajadustele kõige paremini Waldorf-kool, kus last ei hinnata, vaid iseloomustatakse.
Tähelaste Tallinna töörühma liikmete sõnul on head näiteks Aruküla Waldorf-kool ja lasteaed. Samuti teised koolid ja lasteaiad, kus õpetajad ja kasvatajad on teadlikud tähelaste problemaatikast ning püüavad neile sobivat keskkonda luua.
Tallinna töörühma juhataja, õpetaja Siiri Veensalu lisab, et teave indigolastest levib kiiresti. Aruküla Waldorf-kooli päevade raames alustab 20. märtsil Tähelaste muinasjutu etendusega tööd Indigolaste Vanemate Kool, kus emadele-isadele jagatakse teavet, kuidas oma, nn uue põlvkonna lastega koostööd teha.
Häid koole, lasteaedu ja ringe on aga teisigi. Teavet nende kohta saab internetilehelt www.zone.ee/indigolapsed.




INDIGOLAPSED – KES NAD ON?
Ameerika terapeudid Lee Carrol ja Jan Tober kirjutavad oma raamatus "Indigolapsed - uued lapsed on juba siin", et neil lastel on uut laadi psüühilisi võimeid, mida varem pole täheldatud. Nad võivad olla ülimalt arukad, kuid täiskasvanud võivad pidada neid ka probleemseteks, kuna nende mõtlemine ei mahu levinud raamidesse. Autorite arvates esindavad need lapsed teadvuse uut tasandit, millele inimkond on tõusmas. Nad loetlevad nende laste käitumises järgnevaid jooni:
• Nad tulevad maailma n-ö kuninglikena (ja käituvad sageli vastavalt).
• Neile tundub, et on siin "teenete eest" ning on hämmastunud, kui teised seda ei arva.
• Nad jutustavad sageli oma vanematele, "kes nad on".
• Neil on raske täita käske, mida esitatakse ilma selgitusteta.
• Nad lihtsalt ei soovi teha teatud asju (näiteks järjekorras seismine on nende jaoks piin).
• Neid väsitavad kindlapiirilised süsteemid, mis ei nõua loovat mõtlemist.
• Sageli leiutavad nad nii kodus kui koolis alternatiivseid tegevusviise, mis
jätab neist mulje kui süsteemi lõhkujatest.
• Kui nad ei viibi sobiva suunitlusega seltskonnas, võivad nad näida halvad suhtlejad. Vaimukaaslaste puudumisel pöörduvad nad sageli sissepoole - neile tundub, et teised ei mõista neid. Kool on neile tihti ränk katsumus.
• Nad ei allu süütunde-karistuse kasvatusmeetodile. ("Oota, kuni isa tuleb koju ja näeb, mis sa teinud oled!")
• Nad ei häbene välja öelda, mida vajavad.
Allikas: Indigolaste kodulehekülg www.zone.ee/indigolapsed


UUED LAPSED JA UUS LAPSEPÕLV?
Kas tegu on eelmistest põlvedest olemuslikult erinevate lastega või on muutunud hoopis lapsepõlv?
Arutleb Tiiu Kuurme, kasvatusteadlane:
Kas tõesti on indigolasteks nimetatud lapsed selle teise, meile meeltega tajumatu reaalsuse puudutus? On's nad sõnumikandjad, et meie tsivilisatsioon vajab teistsuguseid suundumusi? Ning et Looja ise on nende näol sekkunud, kuna inimesed ei suuda muidu oma sõgedusi lõpetada?
Kes nii usuvad, neile on indigolapsed reaalsus, mis ei tohiks jätta ükskõikseks. Kes jagavad rohke kriisikirjanduse seisukohti õhtumaade üldisest allakäigust, neile võiks indigolaste tulek olla valguskiir, väljapääs. Ent seda vaid juhul, kui neist kasvatada loojad, mitte hävitajad.
Seda kõike võib ka mitte uskuda ning ametkondade poolelt, kes tunnistavad vaid klassikalisi teadusuuringuid, ilmselt see nii ongi.

Tõsiasja, et lapsed ja lapsepõlv on teistsugused, tunnistavad siiski praegu enamiku arenenud maade akadeemilised ringkonnad.
Miks on lapsepõlv teistsugune? Maailm, kuhu sünnivad tänased lapsed, pole kunagi varem selline olnud.
Tänaseks lapsepõlvemaastikuks on peamiselt inimese loodud kunstlik ja kiiresti muutuv keskkond, täis rohkeid kujundeid, hajuvaid tõdesid, lühikesi vahemaid - pealetükkiv, kõikelubav, lärmakas... Lapse avatud meel ei võta vastu vaid seda, mida saab näha ja katsuda, vaid ka nähtamatut, s.o kultuuri tähendusi, tõekspidamisi ja müüte.
Meie postmodernistlik tegelikkus räägib autoriteetide langemisest, hõimu- ja rahvustunde poolt pakutava turvatunde kadumisest, täiskasvanute ekslikkusest ja ebakindlusest. See on indiviidide ja üksilduse kultuur, kus oma eksistentsile aluse panemine on igaühe eraasi juba õige varases eas. Koduukse taga pole enam turvaline külatänav koos tuttava poe ning kingsepatöökojaga, vaid globaalne küla, mille tänavatel käib kultuuride olelusvõitlus.

Indigolaste avastamine räägib millestki veel - lapsepõlvekäsitluste muutumisest. Siiani sajandeid valitsenud arusaamades oli laps abitu, rumal, lihtsameelne... Teda oli vaja õpetada, sundida kuuletuma ning vormida ta ühiskonnale vastuvõetavaks. Laps oli eestkostealune, keda tõsiselt võtta polnud põhjust.
1900. aastal ilmus Ellen Keylt, kuulsalt Rootsi naiste ja laste õiguste eest seisjalt, raamat "Lapse sajand". Autor avaldas selles lootust, et eelolev aastasada õpetab lähenema lapsele teisiti, avastama ning austama temas inimest ja ainulaadset mina. Sada aastat hiljem leiti pedagoogilise mõtteloo konverentsidel, kui nurjunud oli see lootus. Ent muutusi siiski on.
Nii tulidki indigolapsed - paljuski tänu sellele, et harjumuspärastes last alandavates ning alahindavates arusaamades oli tekkinud mõra. Täiskasvanud hakkasid paremini nägema, mida lapsed suudavad. Samas on mitmemõõtmeline maailm äratanud lastes endas tugeva mina-teadvuse, mida enam pimesi kuuletuma ei pane.
Vabanemine kultuurilistest painajatest lubabki lastel ilmutada oma tahet, tajuda end täiskasvanuga võrdsena, näha asju eelarvamustevabalt ja mitte leppida reeglitega.
Arvutiajastu eelistused kuuluvad paindlikule mõistusele, mitte inimest raamides hoidvale traditsioonile.

Tegelikult on indigolapsed kogu aeg siin olnud. Sellele arvamusele jõudsin pärast üht loengut ja indigolastest loetud kirjandust. Paraku murti nende loovate, iseteadlike, originaalsete ja tülikate olendite tahe varasematel aegadel vitsa, hukkamõistu ja armastusest ilmajätmisega (viimasest on kirjutanud psühhoanalüütik Alice Miller raamatus "Andeka lapse tragöödia"). Üks neist oli Libahundi Tiina, kelle teistmoodi-olemine sai ohtlikuks tervele tollast külaelu kandnud vaimsele alusele.
Vahest võib nüüd loota, et loovad, vabadust armastavad hinged - kui nad on ära tuntud - pääsevad kergemini nõiajahist ja tuleriidast? Viimase tsiviliseeritumateks vormideks oleksid isolatsioon, tõrjutus, veidraks tembeldamine jne. Nad on küsitavaks teinud ühe võimsa kultuuri alustalad: hierarhiad ja täiskasvanute võimu.

Tundlikud ja nägijad vanemad on õppinud imetlema oma lapsi, nii nagu Kerttu Soans. Ja neilt õppima - kas või seda, kuidas loobuda oma kinnistõdedest ning vanema ülimuslikkusest. Uuem pedagoogiline mõtlemine tõstab taas kilbile dialoogi-
filosoofia ning "mina-mina"-suhte, mis on mõeldav vaid võimust lahti öeldes ning teist austades.
Ma ei oska öelda, kas nn indigolastes ilmutab end Looja ise, tema tahe päästa hukkumisohus inimkond või hoopis muutuva aja vaimu võimas ja vabastav toime noorele teadvusele. Igatahes on nad hakanud meid õpetama - ja see ongi laste kohus oma vanemate ees.

Tänapäeva kooli on võrreldud küll keskaja skolastilise müsteeriumiga, küll konveieritöö, vangla ja vabatahtliku kinnipidamisasutusega. Kooli muutmist on peetud vältimatuks paljude mõtlejate poolt viimased 70 aastat. Paraku võib kummastavate maailmaimede nimekirja arvata kooli erakordse sitkuse igasuguse uuenemise suhtes. Auväärse meelekindlusega ilmutab seda ka eesti kool, olles tänapäevane müsteerium keskaegse skolastika tunnustega.
Meenutaks siinjuures, et tunnustatud rahvusvaheliste PISA uuringute tulemustes saavutasid suurimat edu võrdsusele, loovusele ja vabadusele rajatud koolisüsteemide lapsed (Soome jt Skandinaaviamaad). Kuid see raske ülesanne - koolihariduse viimine otsustavalt teistele alustele - jääb vist küll indigolaste kanda, kes olemasoleva süsteemiga enam ei lepi.
Kas ei võiks siiski neid lapsi säästa ning teha midagi täiskasvanutele antud eelise - terve mõistuse ja mõistmise abil?

ajakirjast "Pere ja Kodu"

Veel indigot

INDIGOLAPSED MUUDAVAD MAAILMA
Moon Meier
Viimase kahekümne aasta jooksul sündinud ja kasvanud lapsed on hoopis teistsugused kui eelmised põlvkonnad, on avastanud kasvatusteadlased. Uut generatsiooni kutsutakse indigo- või tähelasteks.

Tähelapsed ei mahu seni kehtinud käitumistavade raamidesse, nad esindavad täiesti uut maailmapilti. Nende erilisus tekitab palju probleeme, sest ühiskond ei ole valmis uute vajadustega ilmakodanikke vastu võtma. Hädas on nii koolisüsteem kui vanemad. Lapsed ise ka.

Indigolaps kui käitumishäirete diagnoos
80ndate algul hakkas USAs psühholoogide ja nõustajate poole pöörduma aina enam murelikke vanemaid, kes kaebasid, et nad ei saa oma lastega hakkama. Et nõutuid vanemaid saabus massiliselt, pidid asjatundjad probleemile tähelepanu pöörama. Selgus, et neil lastel oli peale allumatuse ka muid ühiseid jooni. Vanematele ei kuuletunud väikesed indigod sellepärast, et neile oli käskija-käsutäitja süsteem vastuvõetamatu. Indigolapsed pidasid end vanematega võrdväärseteks ja ootasid, et neid ka vastavalt koheldaks.
Indigolapsi on sageli käsitletud probleemsetena. Mõnikord on nime indigolaps peetud koguni käitumishäirete diagnoosiks. Tegelikult tähistatakse selle mõistega lapsi, kes on põhimõtteliselt teistsugused kui eelmised põlved. Eesti Tähelaste töögrupi liikme Armen Tõugu arvates iseloomustab uut põlvkonda „indigolastest" paremini nimetus „tavaline-ebatavaline laps"
(Tähelaste töögruppides püütakse leida võimalusi indigolastele sobivama ühiskonna loomiseks – M.M.). Selline nimi viitab, et indigolapsed on täiesti normaalsed lapsed, kes oma isikuomadustelt seniste kriteeriumide kohaselt ebaharilikud. Psühholoog Inge Taela sõnul esineb inimkonna arengus pidevalt suuremaid ja väiksemaid hüppeid, indigolaste puhul näib tegu olevat erakordselt suure ja tugeva muutusega.

Kes on indigolaps?
Kas kõik pärast 1980. aastat sündinud on indigolapsed?
Indigolaste jooni oli inimestes olemas ka enne 80ndaid. Ent selleks kümnendiks oli uue maailmapildi kandjaid ühiskonnas juba nii palju, et neid „uute lastena" märgati. Praeguste 10aastaste hulgas on indigolapsi uurijate hinnangul üle 90%, 20aastaste hulgas veidi vähem. Üheks tähelastele iseloomulikuks jooneks on pimeda autoriteediusu kadumine, mis võib näida allumatusena. Vanemad ja pedagoogid pole praeguste laste ja noorte jaoks enam automaatselt autoriteedid, vaid peavad oma usaldusväärsust tõestama.

Väljakutse vanematele
Tähelastel on ebaharilikult tugev võime protsesse ja inimesi läbi näha. See võib väljenduda kohatukspeetud avameelsuses – laps võib öelda täiskasvanule midagi väga ootamatut ja õiget. Valusat tõtt, näkku ja otse. Nad on mõneti nagu väikesed täiskasvanud – pisemad vaid mõõtmetelt ja vähema elukogemusega, muus osas – võimes maailma asju mõtestada ja tervikpilti kokku panna – täiskasvanutega võrdsed.
Armen Tõugu sõnul seisneb tähelaste psühholoogiline erinevus selles, et erinevalt varasemate põlvede inimestest, kes tõmbavad oma tahte, tunnete ja iseenda vahele võrdusmärgi, suudavad indigolapsed end oma tunnetest eristada. Kui tunne on „minast" eristatav, saab sellest distantseeruda, seda kõrvalt vaadata. Indigolapsed suudavad samal viisil kõrvalt näha ka teiste inimeste tundeid, sellega on seletatav oskus näiteks vanemate varjatud tundeid tabada. Ja et indigolaps ei lepi ka „vanema ja targema" inimese totrate nõudmistega, on vanematel temaga põrgulikult raske. Armen Tõugu väitel testivad indigolapsed, kas täiskasvanu ikka on päriselt täiskasvanuks saanud. Täiskasvanu olemist määratleb ta oskusena oma emotsioonidega hakkama saada, selleks peab tunded iseendast lahutama.
Tähelaste töögrupi liikme Siiri Veensalu sõnul esitavad praegused lapsed vanematele tõsise väljakutse. Üks osapooltest, kas siis vanem või laps, peab end muutma. Siiri Veensalu teab ema ja õpetajana, et indigolaste vajadustega pole lihtne harjuda: „Meil ei ole kerge, me ei oska veel teisiti," sõnastab ta kasvatajaks olemise raskuse.
Inge Taela sõnul peavad vanemad esmalt oma probleemid lahendama, sest lapsed võtavad enda kanda ka vanemate mured. Vanemate ülesanne on süstida lapsesse jõudu ja kindlustunnet. Kuni vanem on endaga hädas, ei saa ka laps end hästi tunda.
Inge Tael kinnitab, et tegelikult tahab iga laps vastata talle pandud ootustele. Mäss kehtivate süsteemide vastu on märk, et ta ei oska enam enese päästmiseks midagi muud teha. Kui ta vastu ei hakkaks, siis ta kaotaks iseenda.

Koolireformid ei toimi
Viimase kolme-nelja aasta jooksul on Inge Taela poole pöördunud hulk vanemaid lastega, kel on koolis probleeme. „Need on olnud hästi arukad lapsed. Ma ei saanud aru, miks neid probleemsetena tähistatakse. Ja kui nad asju enda ümber nii hästi mõistavad, siis miks nad alluda ei suuda," kirjeldab Tael. Need lapsed jagasid Taela sõnul suurepäraselt, mis koolis toimus. Nad nägid ka mõttetusi, mida seal tehti. Selliste laste puhul nõuab õpetaja allumist pelgalt sellepärast, et tema on õpetaja ja parasjagu toimub tund. Indigolaste jaoks ei ole selline nõudmine mõistetav.
Õpetajate hulgas on Inge Taela kinnitusel õnneks palju ka neid, kes taipavad indigopõlvkonna vajadusi, see on laste jaoks väga suur toetus. Praeguses koolisüsteemis on täpselt ette kirjutatud mida, kuidas ja kui palju õpetama peab, see seob ka uuendusvalmis õpetajate käed. Indigolaste teemaga kokku puutunute kinnitusel tuleks koolisüsteemi sobivaks muutmiseks muuta kogu pedagoogika aluseid. Praeguste muudatuste puhul jääb maailmapilt täpselt samaks, ent indigopõlvkond õpib täiesti teistmoodi ja vana süsteem enam ei toimi. Sellest tulenevad praegu palju kõneainet andvad õpiraskused ja koolist väljalangevus. Õppimisraskusete taga pole Inge Taela sõnul mitte intellektuaalsed, vaid emotsionaalsed probleemid.

Tulekul suhete revolutsioon
Et indigopõlvkond maailmas toimuvat muudab ja mõjutab, on kindel. Mismoodi täpselt, ei tea veel keegi. Üks valdkond, millega kasvavad indigod rahul pole, on suhted. Mida rohkem inimesi pole nõus poliitiliste ja seltskondlike mängudega, seda kiiremini muutused toimuvad. Kui suhtemuster ei kujune ümber loomuliku arengu käigus, tuleb suhete revolutsioon. Näide minevikust on 60ndate hipiliikumine. Väga paljud inimesed ei tahtnud enam jätkata vanemate teed. Hipid ei võtnud omaks mudelit, mille kohaselt inimeste koha ühiskonnas määras päritolu.
Indigolapsed vajavad siiramaid suhteid. Inge Taela seletuse kohaselt arenevad manipuleerivad ja võimusuhted siis, kui inimene saab haiget ja pole enam terveteks suheteks võimeline. Üks märk, et haiget saanuid on ka laste hulgas, on mõnuainete lai levik, näiteks nuusutatakse varakult ja see puudutab paljusid lapsi. Narkootikumid on märk, et hulgal lastel puudub igasugune toetus ja et nad ei suuda sellist olukorda taluda. Nad pigem põgenevad sellest reaalsusest.

Koolid õpetavad tagurpidi
Varem olid lapsed omavahel palju sarnasemad kui praegu. Nii vajavad praegused lapsed palju enam valikuvõimalusi, ka koolitüüpide osas. Üks, mida Inge Taela sõnul hariduspoliitikas indigolaste heaks teha saaks, oleks tunnustada alternatiivseid koolitüüpe, näiteks Montessouri õpetust ja waldorfpedagoogikat. Siiri Veensalu sõnul valitseb praegu nii koolireformijate kui õpetajate peades eelarvamus, et asju ei saa teistmoodi teha. Õpetajad peaksid enam mõtestama, mida nad teevad, tahtma pigem ümbritsevast aru saada, mitte niivõrd õpilasele mõjuda.
Indigolaste probleemid ei ole enamasti seotud mitte mõtlemise, vaid tunnetega. Praegusaja koolid tegelevad ainult mõtlemise arendamisega. Samas aitavad just tunded suhestuda maailmaga. „Inimesega ei juhtu midagi, kui tema intellekti arengut meeleheitlikult tagant ei torgita," ütleb Inge Tael. Taela kinnitusel saab inimesest, kes pole intellektuaalselt andekas, ehk teaduri asemel tubli töömees. Samas, kui välja arenemata jääb tundeelu, on inimene tõsiselt õnnetu. Peale teadmiste on ka muid võimalusi inimese väärtust hinnata.
Praegune koolisüsteem alustab valest otsast. Mõtlemine on oluline, aga seda peaks arendama alles siis, kui tundeelu on paigas.
Indigopõlvkond näitab selgesti, mis valesti tehakse ja annab kätte suuna, kuidas seda muuta.

Kust tuleb nimi „indigolaps"
USA terapeut ja sensitiiv Nancy Ann Tappe iseloomustas oma 1982. aastal ilmunud raamatus inimesi nende energiaväljade, aurade, värvuste kaudu. Varem oli ta näinud aurasid peamiselt punaste ja kollastena, nüüd domineeris laste energiaväljas indigosinine. Raamatus „Elu mõistmine värvide kaudu" nimetas ta uue käitumis- ja mõtlemislaadiga lapsed indigolasteks. Nimi „tähelapsed" tuleb sellest, et uue põlvkonna esindajad räägivad sageli teispoolsusest, tähtedest, millelt nad Maale on tulnud.