II peatükk

Pärastlõunaks oli Timbulimbu endale külalisi kutsunud.
Seepärast korjas ta aiast porgandeid ning peotäie rabarbreid, et üks maitsev külakost valmis küpsetada. Kui pirukas valmis sai, pani ta selle pakule jahtuma ja läks ise oma igapäevast lõunauinakut tegema.
Kui ta siis poolunisena sängis pikutas, kuulis ta äkki köögis krabinat.
"Imelik, hiirepere sõitis ju juba möödunud nädalal mägedesse puhkama. Kedagi ei tohiks kodus olla." mõtles ta ja tõusis vaikselt üles. Ta hiilissusside sahinal kööki.

"Oh, sa jutt!" hüüdis ta, kui oli kööki näinud. Keegi oli piruka sisse vehkinud ja peale selle veel teepotigi kaasa viinud. Ega ta väga suur olla saanud, sest pann oli lohistamisest jälje jätnud ja tee potist maha loksunud.
Kiiruga kahmas Timbulimbu oma kotad ja vudis jälgi taga ajades välja. Need viisid läbi väravaaugu vana männini ja selsamal hetkel prõmahdaski uks. Varas oli koos pirukaga, panniga ja teepotiga selle taha peitu pugenud.

Oi, kui vihaseks see ajas. Punase näoga ja värisevate kätega sammus Timbulimbu aiaväravast sisse ja võtnud peotäie rabarbereid, paar porgandit lisaks, hakkas ta kiirustades uut pirukat küpsetama.
Õnneks oli tal veel üks pann ja tee asemel võis ju külalistele kohvi ka pakkuda. Ega aeg raisata olnud ja külalised pidid juba varsti saabuma.
"Aga seda asja ma nii ei jäta!", mõtles ta mornilt.
Pärastlõuna möödus viperusteta. Täpselt siis kui vana kellakägu viiendat tundi kukkus, saabusid emand Hallvatt ja härra Vader. Timbulimbu kattis aeda laua ja nad istusid ning sõid pirukat.
Nad lobisesid metsajutte.
Timbulimbu käis metsas harva, seepärast oli alati nii huvitav loomade tegevusest ja toimetustest kuulda. Mitte, et talle mets ei oleks meeldinud. Tal oli lihtsalt alati palju toimetamist, et metsa minna aega ei olnud. Olemine oli nii hubane ja mõnus, et Timbulimbu suutis natukeseks ajaks päevased sündmused ära unustadagi.
Kui külalised koju hakkasid sättima, oli päike juba mägedesse vajunud ja Kuu alustas jalutuskäiku mööda taevasõõri.

Jäänud üksi, koristas Timbulimbu laua ja pesi nõud. Siis meenus talle pannivargus ja ta tõi öökapist Päeviku. Istunud kiiktooli, võtnud peale lapiteki, vaatas ta hetkeks taevatähti ja kirjutas siis Päevikusse:
"Kallis päevik. Täna juhtus minuga imelik lugu. Meie vana männi alla kolis keegi pahur tüüp, kes ennast tuvustada ei taha. Ja kes täna mu piruka koos panni ja teepotiga sisse vehkis..."
Siis pani ta Päeviku lauale ja jäi taevatähti lugedes tukkuma...

Kui ta üles ärkas, oli Kuu juba jalutuskäiguga lõpule jõudmas ja rohutirtsud laulsid metsa all koorilaule. Timbulimbu võttis Päeviku ja hakkas tuppa minema. Väljas oli jahe ja voodi ootas.
Unisena kukutas ta Päeviku ja see jäi lahtisena põrandale lebama.
Mis see siis nüüd oli? Tänase päeva peale olid ilmunud koledasti soditud, soperdatud sõnad:
"Kok oli apu. Pane teistkort rabapri asemel rosinit. Pan ripub kögis, polt enamb vaja."
Torisedes ja mossitades ronis Timbulimbu voodisse ja uinus.
Vargaga lubas ta homme sotid selgeks rääkida.