Puhhile mälestuseks

Ja siis äkki katkes Puhhi mõttelõng, sest Christopher Robin, kes ikka veel käsipõsakil maailma uuris, hüüdis: "Puhh!"
"Jah?" kostis Puhh.
"Kuule, Puhh, kui ma... kui... Puhh!"
"Jah, Christopher Robin?"
"Tead sa, Puhh, nüüd ma enam ei saagi seda mitte-midagi teha."
"MItte kunagi või?"
"Noh, võibolla mõnikord harva-harva. Ei lasta ju."
Puhh ootas, et Christopher Robin veel midagi ütleb, aga ei ta öelnud rohkem midagi.
"Jah, Christopher Robin?" sõnas Puhh abivalmilt.
"Puhh, kui ma hakkan... noh, sa tead ju... kui ma enam seda mitte-midagi teha ei saa, kas sa siis ikka tuled mõnikord veel siia?"
"Mina või?"
"Jah, Puhh."
"Aga kas sina tuled?"
"Jah, Puhh, tulen. Ma tõotan, Puhh, et tulen."
"Siis on hästi," lausus Puhh.
"Puhh, tõota, et sa mind ei unusta. Mitte iialgi! isegi siis, kui ma saja-aastane olen."
Puhh mõtles natuke.
"Aga kui vana mina siis olen?"
"Üheksakümne üheksane."
Puhh noogutas.
"Tõotan küll," ütles ta.
Silmad endal ikka veel kaugusesse vahtimas, sirutas Christopher Robin käe ning otsis üles Puhhi käpa.
"Puhh," lausus Christopher Robin tõsise häälega, "Puhh, kui ma... kui ma enam päris niisugune ei..." Ta vaikis, otsis sõnu ja alustas uuesti: "Puhh, ükskõik mis ka ei juhtuks, sa ju mõistad, eks ole?"
"Mis asja?"
"Oh, ei midagi." Ja ta naeris ning kargas jalule. "Lähme!"
"Kuhu?" küsis Puhh.
"Ükskõik kuhu," vastas Christopher Robin."


Kui sa vahel märkad riiulil oma vana kaisunukku, siis kallista teda... Kasvõi möödaminnes:)