V peatükk

Ei tea, kust see tume pilv küll tuli, kuid nüüd oli ta kohal, laotas ennast üle taevavõlvi ja ülbitses.
Päike tõmbas oma kiired kokku ja mossitas. Mis tal muud üle jäigi kui pilv tal ees laiutas.
Aga lilledel oli hea meel ja köögiviljad Timbulimbu peenramaal rõõmustasid ka. Tükk aega polnud vihma tulnud ja nüüd oligi aeg käes.
Loomad ja linnud jäid koju ja putukesedki pidasid puhkepäeva.
Ainult sipelgad trotsisid sadu ja tassisid okkaid ja rohuliblesid oma ehitusplatsile.
Timbulimbu võttis lapiteki ja end selle sisse mässinud, istus ta kiiktooli. Ta laulis vihmalaulu ja see kõlas nii:

"Tere, tere vihmakene,
tore, et sa tulid.
Paota piisku, vihmakene,
vahva on see mulin.

Timbulimbu aiakene
sind ju ammu ootab.
Timbulimbu, maiakene,
ainult kannu paotab.

Tere,tere vihmakene,
hea, et tulla said.
Homme, kallis vihmakene,
päike teeb taas pai."

Täna Timbulimbu aias ei toimetanud. Anumad kastmisvee jaoks oli ta juba eile valmis pannud. Need täitusid vihmapladina saatel.
Timbulimbule meeldis vihm. Talle meeldis ka päike, tuul ja lumigi meeldis. Kuigi lund sadas siinkandis harva.

Kui lõuna kätte jõudis, kolis ta ära tuppa ja pani supipoti tulele.
Timbulimbul oli juba mitu päeva oblikasupi isu. Nüüd oli aega seda vaaritada.
Pada tulel, kepsutas ta läbi vihma oblikate järele. Need kasvasid aia kõige kaugemas nurgas, vana kompostihunniku kõrval, teisel pool maasikapeenart. Timbulimbu armastas maasikaid. Ta rohis ja kõplas neid peaaegu iga päev. Praegu olid need alles valged, kuid veel paar nädalat ja tibake vihma... Siis teeb ta neist kompotti ja kutsub kõik sõbrad pühapäevasele pannkoogipeole.
Nii tegi ta igal aastal.
Praegu olid maasikad veel valged.
Aga temal oli vaja oblikaid. Niisiis korjas ta käputäie oblikaid ja lippas tagasi toa poole.
Pada podises mõnusalt ja toas oli soe. Timbulimbu võttis niiske rätiku peast ja pani selle tooliseljale. Tooli aga nihutas pliidile pisut lähemale, et rätik paremini kuivada saaks. Siis keetis ta piparmünditeed.
Piparmünt kasvas selles aias vist juba siis kui Timbulimbu vanaema alles väike oli ja tema vanaema seda kasvatas. See oli vist seal alati kasvanud. Ja Timbulimbu armastas piparmünti just selle pärast.
Nüüd istus ta siis lauda, võttis oma tassikese ja valas sellesse auravat teed. Tuba täitus meeldiva piparmündi lõhnaga.

"Selle juurde sobiks täpselt lusikatäis mett. Mul peaks veel purgike kapis olema."
Jah, paar nädalat tagasi oli emand Mesikäpp Timbulimbule purgikese meega saatnud. Ta ise ei saanud tulla ja saatis meepurgi oma noorema tütrega.
Timbulimbu oli talle veel peotäie piparmünti tänutäheks saatnud. Just sellepärast, et piparmünt meega nii hästi kokku sobib.
Kapi kallal sobrades leidis Timbulimbu pakikese küpsiseid. See oli kingitus perekond Hiirelt, et ta ei kurvastaks nende äraolekul. Ta võttis küpsise paki... aga meepurki ei olnud kohe kusagil.
"Huvitav, kuhu ma selle siis panin? Muud kohta ma mee hoidmiseks ei tea. See on mul alati siin kapis olnud. Ja ära ma seda ka ei ole söönud."
Õnneks oli küpsised magusad. Nii näkitses Timbulimbu küpsiseid ja jõi meeta piparmünditeed. See oli ka hea. Aga mitte nii hea kui meega.
Süda ei andnud kuidagi rahu. Kuhu see siis kadus?
Timbulimbu vasak kulm hakkas kahtlaselt tõmblema, kui ta kellegi väikese, veidra tüübi peale mõtles, kes viimastel päevadel liiga tihti tema mõtetesse sisse trügis ja mitte sugugi positiivse tegelasena. Veel paar minutit ja kulm tõmbles juba tugevalt. Paha tuju hakkas võimust võtma. Nii ilus päev, vihma sajab ja nüüd siis selline lops jälle.
Aga läbi vihma ei viitsinud ta õigust nõudma minna. Liiga hea oli soojas toas olla.
Ja supp hakkas ka valmis saama. Nii suruski ta oma paha tuju tagasi hingepõhja ja toimetas tasakesi edasi.

IV peatükk

Kogu päeva toimetas Timbulimbu oma peenramaal: rehitses, kõpitses, kastis lilli ja harvendas kaalikaid.
Lõunauinaku ajaks lükkas ta ukse koomale. Esimest korda tegi ta seda. Muidu oli alati uks lahti seisnud. Vaid ööseks oli Timbulimbu selle kokkupoole lükanud ja sedagi jaheda mäeõhu, mitte elavate pärast.
Aga nüüd ei tahtnud ta mingil tingimusel ust lahti jätta. Mine sa tea, mis jälle juhtuda võiks.
Uni ei tulnud ega tulnud. Nii palju segadust oli ta mõtteis ja see ei lasknud rahulikult magama jääda.
Nii vähkreski ta pool tunnikest ja mõtles kogu aeg selle peale, kes oli too veider varas, kes temaga suhelda ei tahtnud, kuid ometi tema asju himustas.
Ja piruka sõi sellele vaatamata ära, et see hapu oli olnud...
Lõpuks tõusis Timbulimbu üles ja otsustanud veelkord vana männi uut elanikku külastama minna, ajas puukotad jalga ja sättis juukseidki pisut. Niisama, naljaviluks. Mitte, et ta muljet oleks tahtnud avaldada, seda mitte.
Niisiis keeras ta oma patsikesed krunnidesse ja sättis pisut lokikest otsmikul. Tõmmanud lillelise rätiku õlgadele, sammus ta otsusekindlalt väravast välja.

Männialune oli tundmatuseni muutunud. Juurepealsed olid täis kõikvõimalikku sodi: kommipabereid, puurisu, vanu riideräbalaid ja selle kõige kuhja keskel ilutses tema teepott.
Selle haaras Timbulimbu käbedalt näpu otsa ja vaatas siis arglikult ringi, et ega keegi ei näe.
"Tohoh tonti! Nüüd varitsen siin nagu varas oma enese teepoti pärast."
Siis koputas ta uksele. Teiselt poolt, männi seest, kostis müdistamist ja kohmitsemist. Aga vastust ei tulnud.
Timbulimbu koputas veelkord.
Nüüd vastas teine: "Mis sa klopid! Korralikud külalised lasevad uksekella!"
"Vaat kus lops!" mõtles nüüd Timbulimbu ja hakkas uksekella otsima. Aga mida polnud, oli uksekell. Niisiis koputas ta uuesti.
"Mis ma just ütlesin?!" küsis pahur hääl.
"Ma ei leia uksekella," ütles Timbulimbu ja tundis, kuidas tema hääl ebalevalt värises.
"No muidugi! Seda polegi ju!" irvitas hääl vastu.
"Kust ma siis sinu arvates helistama peaksin?" pahandas nüüd Timbulimbu.
"Kui ei ole kella, siis pole ka külalisi vaja. Nii, et... Lase jalga kui asja ei ole!"

Nördinult ja pahasena läks Timbulimbu koju. Jõudnud sinna, istus ta väsinult oma kiiktooli ja lihtsalt kiikus natuke aega.
Ta lasi pilgul üle aia rännata ja mõtles, kui tubli ta ikka on olnud ja kui kaunis tema aiake on.
Äkitselt jäi tema pilk peatuma ühele väga inetule, kortsus vidinale, mis aiaga sugugi kokku ei sobinud. See oli seesama väike vettinud saabas, mille emand Pesukaru talle hommikul oli toonud. Timbulimbu võttis saapa näpu otsa ja vudis tagasi männi alla.
Peale koputamist ütles vihane hääl taas: "Kui asja ei ole, aura ära! Külastuspäev on läbi!"
"Mul on asja! Ma leidsin saapa. Õigemini leidis selle emand Pesukaru, või päris õigemini leidis selle ojakene, kes mägedest alla voolab, kuid ta andis selle emand Pesukarule, sest ta arvas, et see võiks mulle kuuluda ja emand Pesukaru ei arvanud ikka küll, et see minu oma võiks olla aga..."
"Mis selle saapaga siis on? Mul ei ole siin õhtu otsa aega sinu pajatusi kuulata. Ütle, mis sul öelda või lase jalga!"
Timbulimbu ilusad maasikamusihuuled väändusid nüüd pruntis mossisuuks. Korraks mõtleski ta lahkuda ja saapa kaasa võtta. Karistuseks sellise ebaviisakuse eest. Kuid siis vastas ta pahasel toonil: "Arvasin, et see võiks sulle kuuluda. Sest mina saapaid ei kanna ja minu teada ei tee seda ka keegi loomadest. Nii et ainult sina tulid mulle meelde kui saabast nägin."
Teisel pool valitses tükk aega vaikus.
Siis turtsus keegi, nagu kannataks külmetushaiguse all ja vastas porisedes: "No jah, viska see siis sinna muu kraami sekka. Kui mul aega, vaatan selle üle."
Ja kogulugu, edasi järgnes vaikus.

Väsinuna läks Timbulimbu koju. Ta päästis oma patsid valla, pani rätiku tooliseljale, võttis öökapist Päevaraamatu ja kirjutas:
" Kallis päevik. Täna oli veel imelikum päev. Mulle toodi saabas. Selline pisikene, kortsus ja läbi vettinud. Ma arvasin, et see on selle veidriku saabas, kes männi alla kolis.
Viisin selle talle. Ta on nii häbematu tüüp.
Olen väga vihane ja segaduses. Aga panni tõi ta tagasi. Sain teepoti ka kätte.
Ja männialusest on ta seapesa teinud.
Ma ei ole teda ikka veel näinud.
Ja ta sodis siia eile.
Aga ta on huvitav.
Tema hääl on kähe ja vihane.
Aga äkki ta polegi nii paha?
Ei tea, lähen magama.
Head ööd!"

III peatükk,

Kell oli paar minutit üle kuue, kui päike oma kiharad üle oru laotas.
Lilled tõstsid näokesed, avasid silmad ja tervitasid teda. Putukesed pesid endid kastepiiskades ja ruttasid oma toimetusi toimetama.
Härra Käbilind hakkas just parajasti oma esimest hommikusööki sööma. Perekond Harakas põõnutas oma pesakeses ja isand Konn jõudis koju varahommikusest kooritunnist. Ta ronis urgu vana kompostihunniku all ja sulges silmad, soovides enne enesele head päevaund.
Porgandid Timbulimbu peenramaal sirutasid end veidi ja kasvasid siis paar millimeetrit.

Lõbus mägiojake oli kusagilt kõrgemalt saapakese leidnud ja näitas seda kõigile kaldaäärsetele. Kuid keegi ei tunnistanud end saapaomanikuks.
Emand Pesukaru pesi parasjagu laste sokke ja lubas saapa kaasa võtta, et seda Timbulimbule näidata. Timbulimbu olevat ainus, kel seesugune saabas sobida võiks. Kuigi ta selles sügavalt kahtles, kuna Timbulimbu ei olnud sugugi hajameelne tegelane ja pealegi kandis ta alati puukottasid. Kuid paremat mõtet tal pähe ei tulnud ja ojake jättis saapakese kaldapealsele, emand Pesukaru paja kõrvale.

Kui emand pesukaru Timbulimbu juurde jõudis, oli päike juba kõrgemal ja Timbulimbu valas just kohvi tassikesse.
"Tere, mu kallis!" hüüdis emand Pesukaru juba väravalt.
"Oo, milline imeline hommik!" vastas Timbulimbu, "Kas soovite ka tassikese kohvi? Alustasin just hommikusöögiga." Ta võttiski juba varnast tassikese. Need rippusid alati katuse all naela otsas, juhuks kui keegi äkki külla peaks tulema just siis kui ta teed või kohvi joob. Nagu tänagi juhtus.
"Jaa, suurima rõõmuga!" vastas emand Pesukaru ja nad istusid lauda ning nautisid juustusaiu, kohvi ja hommikujahedust.
"Ahjaa!", meenus äkitselt emand Pesukarule tuleku põhjus. "Ojakene andis mulle selle saapakese, sest me ei suutnud kedagi teist välja mõelda, kes veel sellist sorti asju kannab. Teadsin küll, et Te rohkem puukottadega käite, kuid muid tegelasi mul meelde ei tulnud. Äkki kaotasite selle mullu talvel?"
Seepeale pani ta vettinud saapakese pakule nende kõrval.

Timbulimbu silmitses saabast ja kohe meenusid talle eelmise päeva veidrad sündmused. Et emand Pesukaru usaldusväärsne oli, paotas ta tollele poolsosinal: "Jah, minule see ei kuulu, kuid arvan teadvat, kes selle vettinud saapa omanik on. Eks ta siis tuli üle mägede. Eile hommikuks oli männi tüvele, selle sama meie vana männi, mida me kõik niiväga armastame..."
"Ja, jaa, armastame seda vana eakat mändi; ta on meiekandi puude seast vanim ja väärikaim...,"
"Just, just...Vot selle meie hea vana männi tüve sisse kolis eile varahommikul keegi imelik tegelane. Pani paksu ukse ette ja ei tutvustanud end ega midagist. Õigupoolest ei ole ma teda näinudki. Ainult uks on seal ja minu koputamise peale toriseti seestpoolt väga ebaviisakaid vastuseid. Peale selle varastas see veidrik eile lõuna ajal minu rabarbriporgandipiruka, mille pärastlõunaseks piknikuks küpsetanud olin. Ka panni viis minema ja teepoti. Hilisõhtul kui terrassil tukastasin, tõi ta panni tagasi ja jättis mulle ebaviisaka teate piruka vähese suhkrusisalduse kohta. Nii nahaalset tüüpi ei ole ma küll enne kohanud. Aga küll ma temaga asjad ära õiendan!"
Emand Pesukaru oli unustanud võileiva mälumise ja kukutas selle tagatipuks veel kohvitassi. See asjakäik näitas olukorra tõsidust küll väga selgelt.
"Jajahh... Me peame midagi ette võtma selle asjaga."
Timbulimbu palus emand Pesukarul veel paar päeva saladust hoida, kuna lootis selle ajaga loosse pisut selgust saada.

II peatükk

Pärastlõunaks oli Timbulimbu endale külalisi kutsunud.
Seepärast korjas ta aiast porgandeid ning peotäie rabarbreid, et üks maitsev külakost valmis küpsetada. Kui pirukas valmis sai, pani ta selle pakule jahtuma ja läks ise oma igapäevast lõunauinakut tegema.
Kui ta siis poolunisena sängis pikutas, kuulis ta äkki köögis krabinat.
"Imelik, hiirepere sõitis ju juba möödunud nädalal mägedesse puhkama. Kedagi ei tohiks kodus olla." mõtles ta ja tõusis vaikselt üles. Ta hiilissusside sahinal kööki.

"Oh, sa jutt!" hüüdis ta, kui oli kööki näinud. Keegi oli piruka sisse vehkinud ja peale selle veel teepotigi kaasa viinud. Ega ta väga suur olla saanud, sest pann oli lohistamisest jälje jätnud ja tee potist maha loksunud.
Kiiruga kahmas Timbulimbu oma kotad ja vudis jälgi taga ajades välja. Need viisid läbi väravaaugu vana männini ja selsamal hetkel prõmahdaski uks. Varas oli koos pirukaga, panniga ja teepotiga selle taha peitu pugenud.

Oi, kui vihaseks see ajas. Punase näoga ja värisevate kätega sammus Timbulimbu aiaväravast sisse ja võtnud peotäie rabarbereid, paar porgandit lisaks, hakkas ta kiirustades uut pirukat küpsetama.
Õnneks oli tal veel üks pann ja tee asemel võis ju külalistele kohvi ka pakkuda. Ega aeg raisata olnud ja külalised pidid juba varsti saabuma.
"Aga seda asja ma nii ei jäta!", mõtles ta mornilt.
Pärastlõuna möödus viperusteta. Täpselt siis kui vana kellakägu viiendat tundi kukkus, saabusid emand Hallvatt ja härra Vader. Timbulimbu kattis aeda laua ja nad istusid ning sõid pirukat.
Nad lobisesid metsajutte.
Timbulimbu käis metsas harva, seepärast oli alati nii huvitav loomade tegevusest ja toimetustest kuulda. Mitte, et talle mets ei oleks meeldinud. Tal oli lihtsalt alati palju toimetamist, et metsa minna aega ei olnud. Olemine oli nii hubane ja mõnus, et Timbulimbu suutis natukeseks ajaks päevased sündmused ära unustadagi.
Kui külalised koju hakkasid sättima, oli päike juba mägedesse vajunud ja Kuu alustas jalutuskäiku mööda taevasõõri.

Jäänud üksi, koristas Timbulimbu laua ja pesi nõud. Siis meenus talle pannivargus ja ta tõi öökapist Päeviku. Istunud kiiktooli, võtnud peale lapiteki, vaatas ta hetkeks taevatähti ja kirjutas siis Päevikusse:
"Kallis päevik. Täna juhtus minuga imelik lugu. Meie vana männi alla kolis keegi pahur tüüp, kes ennast tuvustada ei taha. Ja kes täna mu piruka koos panni ja teepotiga sisse vehkis..."
Siis pani ta Päeviku lauale ja jäi taevatähti lugedes tukkuma...

Kui ta üles ärkas, oli Kuu juba jalutuskäiguga lõpule jõudmas ja rohutirtsud laulsid metsa all koorilaule. Timbulimbu võttis Päeviku ja hakkas tuppa minema. Väljas oli jahe ja voodi ootas.
Unisena kukutas ta Päeviku ja see jäi lahtisena põrandale lebama.
Mis see siis nüüd oli? Tänase päeva peale olid ilmunud koledasti soditud, soperdatud sõnad:
"Kok oli apu. Pane teistkort rabapri asemel rosinit. Pan ripub kögis, polt enamb vaja."
Torisedes ja mossitades ronis Timbulimbu voodisse ja uinus.
Vargaga lubas ta homme sotid selgeks rääkida.

I peatükk

Kui ma ei eksi nüüd, siis oli see vist kolmapäev...
Oli imekaunis päev. Päike eputas oma kuldsete kiharatega ja väikesed valged pilveputukad sosistasid saabuvast suvest. Vihm magas oma pehmes sängis ja Kuu oli läinud teisele poole Maad uusi, kauneid paiku külastama.
Linnukesed siristasid oode soojade ööde ülistuseks ja mutukad toimetasid oma argitoimetusi, sest nad olid tragid ja kohusetundlikud.
Ojakene voolas rõõmsalt hüpeldes mööda mägirada ja pajatas lillekestele kaldapealsel oma reisidest.
Org haljendas ja Riisikamets peegeldus jäätunud mäetippudes, maalides valgele lumele rohekaid laigukesi.

Selles muinasjutulises orus elaski Timbulimbu.
Oma väikeses puumajakeses, mille ümber vikerkaarena särades õitses väikene aiakene.
Timbulimbu oli pisike pontsakas tegelane, kahe pika patsiga, mis keerdusid vahel toimetamiste ajaks sarvekesteks.
Linnud armastasid teda ja tema armastas linde. Loomad tulid teda tervitama ja tema jagas neile maiuseid. Päikegi armastas teda ja hellitas aeda, kus Timbulimbu päevad otsa toimetas. Lilled õitsesid ja porgandid kasvasid lopsakaiks. Umbrohi ei kasvanud tema peenardel, vaid kolis ära aasale, et sellele oma roheluses ja õitelõhnas kohevust ja ilu lisada.

Timbulimbu oli lõpetanud just toa kraamimise ja jõi terrassil kohvi.
Vana männi ladvas, teispool aeda vaidlesid Harakas ja Käbilind:
"Kujuta sa ette, eile õhtul ei olnud seal veel hingelistki. Täna hommikul aga kolistati juurte all, mis kole. Mu lapsed ei saanud magadagi, pidin neid ussikestega rahustama."
"Oh, mina ei kuulnud küll midagi. Ometi olin täna terve öö üleval ja sorteerisin käbisid. Ma oleksin ju näinud kui keegi tuli..."
"Oli, oli. Ma ise kuulsin. Ja jalajäljed olid ka. Inimese omad, ainult pisemad. Palju pisemad kohe."
"Ei tea. Küsime parem Öökullilt. Tema kolas siin öösel ringi ja tal on kullipilk. Kui tema ei näinud, siis ei ole järelikult kedagi."

Timbulimbu kuulas ja kuulas, kuni ei suutnud enam uudishimu varjata ja küsis:
"Kellest te räägite? Kes tuli või ei tulnud? Kuhu tuli või ei tulnud?"
Linnud jäid vaikseks ja vahetasid pilke. Lõpuks kädistas Harakas:
"Tuli, tuli. Eile teda veel ei olenud. Aga hommikul käis juure all juba kõva kolin ja jäljed olid ka maas. Sellised nagu sinu omad, natukene pisemad ainult."
"Kes see siis oli?" päris Timbulimbu. Kohv tema tassis hakkas nagunii juba jahtuma.
"Kust mina tean. Jäljed olid, kolin ka aga tüüpi ei olnud näha!"

Jutt läks järjest salapärasemaks, kohv järjest jahedamaks. Seepärast pani Timbulimbu tassi lauale, ajas puukotad jalga ja sammus väravast välja, männi poole.
"Näita neid jälgi!" palus ta. Harakas lendas seepeale puu otsast alla ja maandus otse kõige jämedamale juurele.
Männitüvele oli ilmunud uks. Ei tea kust ja kuidas, aga seal see nüüd laiutas. Vana mänd, mis alati Timbulimbu aia taga oli kasvanud... Juba vanaema ajast peale ei olnud seal mingit ust olnud ja ainsateks elanikeks olid olnud puuladvas pesitsevad perekond Harakas ja härra Käbilind.
Vahel suviti oli siin mõni orav peatunud, kuid ust ei olnud veel keegi ehitanud.
Imestus ja üllatus olid need tunded, mis Timbulimbut nüüd valdasid. Pisike käputäis vihagi, sest ta ei suutnud mõista, kuidas võis keegi ilma luba küsimata ja ütlematagi omale männitüvest maja ehitada ja nii paksu ukse ette teha.

"See juba nii ei lähe," mõtles ta ja koputas uksele. Keegi ei vastanud. Veel üks koputus, seekord veidi valjemini ja seestpoolt kostis vastuseks vaid pahast pobinat ning sahmerdamist. Kuid uks jäi suletuks.
"No jah, kui ei taha, ära ava. Mossita siis seal sees. Kuid siinkandis on kombeks kasvõi teretada kui ennast tutvustada ei taha." ütles Timbulimbu uksele.
"Tere, kui tahad!", kostis puutüvest. Kuigi see oli rohkem turtsumine kui teretus.
"Targem on uustulnuk rahule jätta," arvas Timbulimbu. "Küll ta ise suhtlema tuleb, kui isu peale tuleb või igav hakkab."
Seepeale läks ta tagasi terrassile ja võttis tassi, et see toas taas kuumaks ajada. Sest külm kohv nii hea ei tundunud ja sellised sündmused ajasid talle kohvi isu peale.

Härra Käbilind oli oma pessa pugenud ja proua Harakas lendas Riisikumetsa, et sugulastele külajutte kädistada. Materjal selleks oli nüüd ju olemas.
Timbulimbu tuli oma kuuma kohviga terrassile tagasi. Pisut nördinult ja segaduses istus ta oma pehmesse kiiktooli.
Päike aga siras sama eredalt ja ilm oli kaunis nagu ennegi...

"Üks lõputa lugu"

"Üks lõputa lugu" on muinasjutt, mida hakkasin kirjutama vist aastal 2003.
Mingi hetk lõppes jutulõng ja nii on see lugu seisnud kapis ootamas oma aega.
Otsustasin siis tänasest järjejutuna see looke üles tähendada.
Ehk leidub keegi, kes oskab loo lõpu taevatähtedelt üles leida...